17. märts 2018

"Ei ole ära tõusnud! Ei ole ülbeks läinud! Lihtsalt pole aega vastata, vabandan!"

Üle 500 kirja ja sõnumi. Ilmselt Katrin Lehtveeril on teist samapalju, sest panin ka tema kontakti pressiteatesse. Õieti tegin, sest tegelikult on Kats täna vist ainus, kes mingitki ülevaadet omab. 

Õhtul ja homme püüan endale ka selgeks teha milline koer kuhu läks, kuskohast pärit ja kuidas tervislik seisund on. Praegu on kõik kuskil paprite peal kirjas ja see maht on ikka meeletu. Tõsiselt meeletu ja mina pole taolist koerasoovijate ja abipakkujate laviini enne veel näinud. Aitäh kõigile.

Järgmisel nädalal hakkan vastama, aga nagu isegi aru saate, siis võib sellele kuluda meeletu aeg. Palun seega natuke kannatust. Täna läheb viimane ports koeri arsti juurde ja ka nende raviga teeme algust. Enamus koeri on hoiukodudes ja loodetavasti saab nii mõnestki hoiukodust ka päriskodu. Parem oleks, sest ei ole vaja loomi vedada ja traumeerida. Eile tekkis ka väikene segadus kui Katrin lisas piltide juurde märke "kodus".

"Ahaa, juba anti koju!", karjus koerast ilma jäänud pahane kodanik internetiavarustes!
"Uus äri saigi alguse! Säh sulle loomakaitsjaid. Loomakaitse liit saigi suviste pidude korraldamiseks raha! Valner läheb taas puhkusele oma kamba ja sugulastega!", on vaid mõned hüüatused, mis koerte- ja kassisõprade grupis levisid.

Ma muidugi ei tea kas keegi neid pahatahtlikke kraaksatusi ka tõsiselt võtab, aga see polegi oluline, sest mu eesmärk pole eales kellegile meeldida olnud. Eilne päev oligi tegelikult väga närviline ja "kakelda" sai nii mõnede koerakasvatajate kui karvupidi kokku läksime ka isekeskis. Kuna on tekkinud teatavad erimeelsused, siis oleks ehk ka mul endal aeg kaabut kergitada ja midagi muud teha. 

Näiteks tekkis mul mõte, et "loomapääste-gäng" liidu alt ära tuua ja hoopis teistel alustel toimima panna. Liidul on nii palju asju kukil, et näiteks eelmisel aastal tegin ära kuue inimese palgatöö eri projektides. Seda loomulikult ilma tasu saamata. Enam ei viitsi ja ei jõua ega taha ka. Loomapäästes oleks aga ainult kaks asja - reageerijad + hoiukodud. Ma ei osale enam koosolekutel ega mujal, aga seda võiks nagu teha küll. Näed hädas looma, viid ta kliinikusse, otsid uue kodu või lased loodusesse vabaks ja ongi kõik. Lihtne ja seda ma tahaks teha küll! Omaette küsimus on muidugi see kas kõik end välja pakkunud hoiukodud ka krantse aitama nõus on?

Mitte midagi ei toimu aga enne järgmise aasta lõppu, sest  Loomakaitse Liit tähistab oma 90-dat juubelit ja seal ma tahaks ikka kohal olla, sest tasuta kook ja tort pidavat häste mekkima. Järgmisel nädalal püüan ka teid vihale ajada ja teen puust ning punaselt ette mis vahe on vastutustundlikul koerakasvatajal ja end "koerakasvataks" nimetaval rahaahnel mölakal. 

Teema kerkis päevakorda seetõttu, et nii mõnigi arvas, et ma peaksin minema Venemaa steppidesse antud provvale müünud inimest otsima ja talle koera tagastama. Milleks? Et ta veel paar pesakonda vaesekesele taha teeks ja siis uuesti 1000 euroga kurat teab kellele maha müüks? Jääb ära sõbrad ja andke mind kui "kolmandat osapoolt" kohtusse. Te olete juba ette kaotanud! Ilmselt järgmisel nädalal saab valmis ka nimekiri Eesti koerakasvatajatest, kes oma hoolealuse maha just sellesse tehasesse müüsid. Sirvime ja vaatame neid kenneleid siis üheskoos.

Eesti on kurjuse kants! See tuleb eriti hästi välja kommentaariumist, kus loomasõbrad on valmis loomade nimel kasutama vägivalda ja isegi tapma. Kuigi küll sõnades, aga see tekitab minus õudu ja hirmu. No pole võimalik, et "empaatiavõimelised" inimesed saavad suust sellist väljakannatamatut julma sitta välja ajada! Täna olen ma esmakordselt uudses rollis ja ka seda pole varem minuga juhtunud, et "loomakaitsja" peab hakkama "loomapiinajat" kaitsma. Ja seda nii meedia, loomasõprade kui loomakaitsjate eest. Eile õhtul helistas politsei ka:

"Kus see naine elab? Mis ta nimi on?"

"Milleks seda vaja teada on? Me ei tee avaldust. Ma mõistan, et antud proua, kes ei pruugi ehk ilmaasjadest niimoodi aru saada nagu meie, on igati sobiv ohver tapalavale vedamiseks, näitamaks kui palju Eesti riik loomadest hoolib, aga see pole see keiss!"

"Ei-ei, me ei alusta menetlust, aga tahame silma peal hoida, et taoline asi uuesti ei korduks."

"See sobiks, aga antud aadressi pole mõtet jälgida, sest ta kolib selle kuu jooksul sealt minema. Helistage homme, ma ei tea peast nime ega aadressi", võtsin endale veidi mõtlemisaega.

"Andke koer mulle! See pole esmaemotsioon vaid kaalutletud otsus. Ei-ei, me võtame ta pereliikmeks ja aretamine meid ei huvita! Ahsoo, ainult steriliseeritud koeri annate? Siis me ikkagi ei taha."

Ka selliseid kõnesid oli omajagu, aga tehke oma järeldused juba ise. Nii, et järgmisel nädalal ajan paljusid närvi, mis pole muidugi eesmärk omaette, aga ma lihtsalt mõtlen nii ja kiitke siis heaks või mõistke hukka. Mind see reaktsioon ei puuduta.

See lugu tekitas sellise reaktsiooni, mis annab silmad ette isegi Alliklepa kassikoloonia likvideerimisele. Kokku said taas hoolivus ja armastus, kurjus ja kadedus. Pole midagi teha, sest inimloomus on juba selline ning Issanda loomaaiast võib kohata igasugu elukaid. 

Mõelge nüüd rahulikult järele kas te ikka oleksite tahtnud enda elamisse, enda loomade ja laste juurde selliseid tegelasi, kes on parasiite ja nakkavat kõrvalesta täis? Kes situvad ja kusevad tuppa? Keda on vaja arstile tarida või pügada? Mõelge palun rahulikult kui esmaemotsioon on jahtunud. 

Kui aga endiselt soovite elukaid aidata, siis hädalised loomad pole ju kuskile kadunud. Kirjutasin kunagi ühest memmest, kelle juures on üksühele sama olukord - "totu" memm, kes lubas end tappa kui koerad ära viiakse, väga räpane elamine, hord omavahel paaritunud haigeid krantskoeri. Toona hakkas selle probleemiga tegelema perekond ja Eesti riik. Külarahva sõnul pole eriti aga midagi muutunud.

Olgu mainitud, et ka nn "Keila koerad" on antud juhul kõik krantsid, sest tõutunnistusi pole ma näinud! Ka Läänemaal on üks igati tore maamiis hädas nagu mustlane mädas. Tal on suured koerad. Kui ametkondasid survestada, siis loomad  hukatakse. Suurtele koertele kodu leidmine on aga megaülesanne. Mida me teeme siis nendega või ehk nad polegi väärt aitamist? Sterriks ära vähemalt ja paneks paljunemisele piiri?

Veelkord vabandan kõigi ees, kellega pole suhelenud, aga eestlasel olevat ju pikk meel ning loodetavasti jõuate kannatada. Hoiukodudesse viidud koertel on kõik hästi - loomad, on söödetud-joodetud ning neid ümbritseb üks suur hoolimisemull. Muide, kõik isendid on meeletult sõbralikud ja naudivad inimese seltsi ning ka see näitab seda, et omanik neid meelega halvasti ei kohelnud.

Nüüd tõmbame aga rahupiipu ja hakake nautima päikesepaistelist laupäeva. Lepituseks tantsin teile allolevas videos ja loodetavasti vedeldab see nii mõneski pahameelt, mida antud kirjutis võis tekitada. Tänan lugemast ja mingu teil hästi. Ärge olge ometigi nii kurjad, pahatahtlikud ja õelad. See lämmatab kogu headuse!

2 kommentaari:

  1. Tere, tahtin tunnustada sind. Minule meeldib sinu konkreetsus, otsekohesus ja enesele kindlaks jäämine. Edu sulle

    VastaKustuta
  2. Tere! Jõudu ja edu! Loodan, et õelutsejate kommentaarid lasevad seda tänuväärset tööd edasi teha ja rõõmustada meid, loomasõpru hääde sõnumitega. Ka mina kirjutasin Katrinile nõustudes olemasolevale puudlile ühe juurde võtma. Tahtsin aidata ja olen kindel, et nad saaks väga hästi läbi. Kui aga juhtub, et kellelgi on koera rohkem vaja ja ta on ka hooliv ja hell kaaslane loomakesele siis ma saan aru, ei pane pahaks.
    Veelkord - edu ja kannatust! Teete maailma kõige põnevamat ja tänuväärsemat tööd.
    Leana

    VastaKustuta