11. märts 2018

„Tõestatud – ma olen paha inimene!“

Seda ei ole kellegil enesele kerge tunnistada, aga täna tuleb mul siiski ausalt peeglisse vaadata. Karmi tõehetkeni viis mind aga ei keegi muu kui täiesti tavaline hiir. 

Jõukamal rahval, kelle hulka mõistagi enamus loomakaitsjatest eesotsas minuga kuulub, on suuremad elamised, milles päris üksinda hakkama ei saa. Nii elavad koos minuga „Villa de Valnera’s“ ka autojuht, kokk, teenija ja kass, kelle ülesandeks on hiirte taltsutamine mo tagasihoidlikus mõisakeses.

Kuna ma olen vähemalt oma arust väga hea inime, siis annan koduabilistele ikka suuremeelselt asu ja puhkepäevi ka. Nii ka sel nädalavahetusel lasin nad linna peale tuuseldama. Kass algselt ei tahtnud, aga reede õhtul tegi siiski minekut:

„Ma olen esmaspäeva hommikul tagasi. Pole vaja järele tulla!“


„Villa de Valnera’s“ mööduvad päevad rahulikult ja suures teineteise mõistmises, aga hiljuti hakkas kogu idülli rikkuma üks hiireke. Jagasin oma muret isegi lemmikkonkubiiniga, kellelt ma seda mõisa üürin:

„Äkki on üksik hiir tuppa kinni jäänud ja ei saa välja?“,
pärisin temalt.

„Vaevalt küll! Nad ikka tulevad, aga kevadel teevad minekut. Sinises teetoas sõid eelmisel aastal terve sahtli riietest tühjaks, aga magamistubadesse nad ei tule!“, üritas auväärt daame mind lohutada. 


Õukei, las siis olla, sest keda see üks hiir ikka segab? Täna hommikul ajas mind aga üles totaalne kilin-kolin-krabin. Tegin silma lahti ja mida ma näen? Pesuehtne hiireralli käib mööda maja ja kolm jõmpsikat mängivad kulli toast-tuppa joostes ning teineteist taga ajades.  On ikka nahhaalid ja sealt nad siis tulid hanereas kuniks üks hüppas isegi koikusse! Valvekoer Taadu-Aadu ajas silmad suureks ja passis mulle imestunult otsa.

„Mida sa passid? Mine hiiri püüdma ja kohe!“

„Loll oled peast või? See on kassi töö!“,
keeras ta külge ja põõnas edasi.

Ja siin ma nüüd olen, taguots upakil ja püüan hiiri. Need tegelased on aga väga väledad ja targad ega taha endid kätte anda. Loomulikult ei taha, sest siin on ju kena soe olla ja ka toit on pidevalt ees. Seda ma vaatasin, et mu vanurkoer on imehästi sööma hakanud – kauss on kõikse aeg tühi! Joppenmatt, ma ütlen!

Pärast paaritunnist hiilimist sain esimese tegelase kätte ja viisin õue. Sõnad lugesin taaskord peale nagu ma nende elukatega ikka teen:

„Head teed, aga kui tagasi tuled, siis löön maha! Said aru?“

„Lööd sa jeee, aga sain aru küll!“, nähvas ta minekut tehes. 


Ega see lurjus kaugele läinud ja hakkas otse akna all asjatama. Ei ole loomadel enam austust „looduse krooni“ vastu. Ilm on hukas! Ühtäkki hakkasin mõtlema, et küll tal on ikka seal lume peal paha olla. 


"Helde arm! Kuidas ma sain ja kuidas ma küll suutsin? Ma olen ju üdinisti julm ja paha!"

Enda rehabiliteerimiseks viisin talle ruttu-ruttu kasskrõbinaid. Kohe läks enesetunne paremaks, aga ärge seda palun kassile nüüd küll öelge.

„Nii, üks läinud, kaks on veel voodi all peidus“,
ümisesin rahulolevalt.

Paraku on „Villa de Valnera“ kõik magamisasemed mõõtudega 2,5 x 5 meetrit ja sealt alt annab neid hiiri muu koli vahelt otsida. Samas hakkas taas saatan minu sees pead tõstma:

„Las jäävadki sinna! Kutsun mõne sulni neiukese külla ja ohh seda kiljumist ja hüppamist kui õrn hing peaks juustuvarast silmama. Väga naljakas!" 

Ma olen ikka päriselt väga paha ja õel inimeseloom ning nüüd sai see tõestatud! 

"Särasilmsed naisukesed ja neiukesed noorukesed! Kes tahab külla tulla?" 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar