27. märts 2016

"Toompeal sai jälle üle jupi aja käidud"

Sai eile üle jupi aja Toompeal ja vanalinnaski konnatud. Täitsa tore oli nostalgitseda, sest viimati sai sealkandis käidud siis kui mäe otsas veel puidust ehitatud linnus ilutses. See oli justkui täna kui poisikesena ronisin vallikraavile ja vaatasin alla karjamaale – ilus rohelus, mõned lehmad ja taamal sillerdas meri. Ei mingit vanalinna, vaid paar hädist osmikut. Ei mingit suurt sadamat, vaid armetu kai koos selle ees loksuvate kaluripaatidega. Olid ajad, aga täna on neist päevist alles jäänud vaid ilus mälestus. Ohkama võtab see aja kiire kulg!



Algatuseks ronisimegi mööda Toompea nõlvu ja laias laastus möödus kõik toredasti. Siis aga pakkus Mia, et lähme teeme ka Schnelli tiigile ringi peale. Ma lontu andsin kohe järgi nagu tavaliselt ja nii me oma sammud sinna sättisemegi. See oli viga! Suur-suur viga, sest teerajad olid kevadiselt tümad, mis tümad. Algatuseks vajusingi põlvini mudasse, aga jonn surus takka ning jätkasime teekonda. Korraga kadus aga kõva pind taas jalge alt ja siis olin juba nabani maa sisse neelatud. Õnneks Mia reageeris oskuslikult – haaras hammastega kapuutsist ja tiris mu laukast välja! Siis vaatasin ringi ja jännis me olime, sest tagasi polnud ka enam mõtet keerata. Ühtäkki märkasin maas suusamütsi ja lapsele kuulunud kinnast. Uppunud, kindlasti on siin inimesed maa sisse vajunud ja müts ning kinnas on ainsad asjad, mis neist alles jäid! Õud ja hirm vallutasid mu meeled! Suusamütsi peal oli kiri „Karhu“. Kuna tänapäeval keegi selliseid pibosid enam ei kanna, siis oli selge, et siin Toompea nõlval jättis oma elukesega hüvasti üks Soomemaalt pärit vanaema, kes kurja saatuse kiuste taris kaasa ka oma lapselapse. Elementaarne loogika, mis toob elu ebaõigluse ja traagika imehästi esile!

Telekast olin näinud, et jää ja pehme pinnase peal tuleb edasi liikuda roomates. Nii me ka Miaga tegime. Olgu kohe öeldud, et poristena vanalinnast läbi põigates oli ikka paganama häbi küll! Õnneks seal aga kohalikku rahvast ei kohta ja kõigega harjunud välismaalased ei teinud teist nägugi kui meid nägid. Jõudsime autoni ja kohe vajutasin lapatsi põhja. Korraga märkan, et selja taga läks täielik disko lahti ja sähvivate tuledega politseimasin käskis peatuda.

„Ega midagi keelatud autos pole?“, pärib nooremapoolsem pollar.

„Koer on taga, aga loodetavasti pole see keelatud?“, üritan pugejalikult villast visata.

„Ahaaa, avage palun tagaluuk!“

Mia vaatas andlikult korravalvurile otsa, aga see politseinikuhärrat leebemaks ei muutnud.

„Ahaaa, autos liiva! Käisite liiva varastamas?“

„See pole liiv vaid Toompea pinnas, mis koera külge jäi!“

„Ahaaa, käisite Toompeal mulda varastamas!“

„Atjebis bljääd!“, ei pidanud mu närv lõpuks vastu.

„Ahaaa, te olete väljamaalt. Oleks kohe öelnud. Head reisi!“, viskas pollar rõõmsalt käe kõrva äärde.

Oleks ma seda teadnud, et meie mendid väljamaalasi ei koti, siis oleks kohe võõras keeles rääkinud, aga peaasi et minema saime. Lõpuks jõudsime koju, aga moor selle asemel, et õnnelik olla, et eluga pääsesime, läks täiesti endast välja: „Ise vana siga, aga püherdad ringi nagu noor põrsas!“  Aru ma neist naistest ei saa!? Võtsin siis üleriided väliskoridoris ää ja silkasin palja peega kohe vannituppa. Hüüdsin Miat ka, aga kurivaim oli justkui maa alla vajunud. Ega talle tegelikult see duššivärk suurt ei meeldi ja sedapuhku oli ta pugenud kapi otsa peitu. Veider, aga ma alati püüan tema rahustamiseks ümiseda seda lastelaulukest:

"Mia ja Manni,

läheme nüüd vanni,

mis me seal teeme,

seebivahtu sööme,

mis me tast sööme,

ta ju puha seebine ……"

Koerapsühholoogi sõnul vaene loom aga seetõttu just kokutades haugubki, et kardab seda kui ma varese kombel kraaksuma kukun. Mida see sileaju koertest ka teab! Lõpuks saime endid korralikult pestud ja tuju läks kohe paremaks. Ka Mia oli õnnelik, et see vees sulistamine lõpuks läbi sai ja võttis kuivatamise ajal juba ise laulujoru üles:

"Hip ja hopp, hipp ja hopp,

puhtaks sai pepu ja sabaots ………!"

Ai pagan küll, nüüd läks jälle lappama! Ärge pange tähele, mul jäid hommikul rohud võtmata.