9. märts 2016

GRINCH ehk üks igati lustakas ja kiuslik „jõuluvaras“ otsib kodu! -UUES KODUS!

12832447_1582755455378615_7713776809277350636_nSedapuhku üritaks siis Grinchile uut armastavat kodu leida. Tuleb kohe öelda, et koer on tõesti ninast kuni sabaotsani koerust täis ja suudab sigadusi teha hommikust õhtuni. Ka iseloomu on tal nii palju, et oi-oi-oi ja kui te talle väga närvidele käite, siis võite kindlad olla, et „karistuspiss“ teie voodisse ei jää tegemata.
Grinch sattus mu hea sõbranna juurde eelmise aasta aprillis ja on nö second hand dog. Esimeses kohas tal just väga hästi eiläinud, sest pererahvas oli kõva käega ja nagu hiljem selgus, siis tappa sai ta praktiliselt iga asja eest. Eks sellest ka siis see pissimise ja hammaste näitamise komme kuna psüühika on sassis. Lisaks ei käidud temaga ka jalutamas, aga tänaseks on ta siiski sellega juba harjunud ning enam lund-vihma-tuult jt ilmastikuolusid ei pelga.

Alati tekib küsimus, et miks siis loom ära antakse ja kas siis tõesti enam kuidagi ei saa. Sel puhul tõesti vast enam edasi ei suudeta ja nüüd pole vaja kohe omanikku risti lööma hakata, sest armastust ja hoolivust on tal Grinchile pakkuda küll ja küll. Põhiline mure on aga see, et Grinch kipub hammustama ja täna on sõbrantsi mõlemad väiksed lapsed juba tillukese võitleja hambaid tunda saanud. Noorem poeg lausa kardab teda ja sestap on emme raske valiku ees – kas koer või lapsed? Lisaks näksib ta külalisi. Muidugi see voodisse pissimise komme on ka tähtis tegur, sest üks diivan on seetõttu juba prügimäele visatud. Ühesõnaga sõbrants on hullumise äärel – ühelt poolt ei suuda ta kuidagi koerast loobuda, teisalt aga pole tal probleemse koera kasvatamise kogemust ning tema võim igatahes Grinchist üle ei käi.
12806250_1582755512045276_7310024872070330822_nVeidi Grinchi taustast ka. Tegemist on siis 3 aastase isase prantsuse buldogi tundemärkidega koeraga, kes osteti Venemaalt. Pabereid, mis tõestaksid siniverelise päritolu kahjuks või õnneks pole. Vaatamata eelmainitud vigadele, on ta siiski jällegi üks paras hellik, kes ülekõige naudib inimese lähedust. Tõenäoliselt sobiks ta sellisele inimesele, kel väikeseid lapsi pole ja kes omab mingitki kogemust lapsepõlves väärkohtlemist kogenud koeraga.
Väljakutse on Grinch kindlasti ja ta meenutab mulle oma dobermanni Petrat. Ka tema psüühika oli sassis, sest sai palju tappa ning vähe armastust. Lisaks vahetusid ka kodud kuna kasvataja praakis ta välja kui perspektiivitu. Lõpuks olidki tuttavad valiku ees kas maha lüüa või uus kodu leida ja nii ta meie perre sattuski. Lapsed käisid mul tollal alles teises klassis ning pidid temast suure kaarega mööda käima, sest kippus samuti näksima. Lõpuks tasus aga kogu vaev end ära ja täna ma võin teda meenutada vaid tänu ja igatsustundega. Loodan, et küllap läheb nii ka Grinchiga ja ta eksirännakud lõppevad uues ja sedapuhku juba päris õiges kodus.