Tulge Stromkale!

Päike. soojuse ja valguse allikas. Täna särab kenasti. Toas istumine on patt ja sestap säädsin sammud randa. Võtsin lamamistooli ühes. Mõtlesin, et loen natuke ja lasen nahal hingata. Pidavat kasulik olema. Ei tea kuidas mujal Eestis, aga Stromkal on korralik sulailm. Ütleks, et isegi veel soojem. Termomeeter oli korra isegi paarikümne kraadi peal. Kliimasoojenemine. Ei muud.

Päike on aga praegu eriti aktiivne. Üle poole tunni ei kannatanud päevitada. Päike nagu oleks kohe hammustanud. Kõik kohad lausa kipitasid. Hiljem tõmbus nahk hallikaks ja jäigaks. Ei aidanud siin päevituskreemgi. See tõmbas alul selliseks sültjaks ja hiljem oli kivikõva.

 

Nii ma sealt ära tulingi - tikksirgeid jalgu ja käsa vaevu liikuma sundides. Perearsti ei saa kätte. Laupäev ju. Olge teie siis ettevaatlikumad ja kreemitage endid juba kodus ää. Ja ärge hakake kohe kangelast, kes pool tundi jutti päevitab, mängima. Ka veerand tunniga saab juba täitsa kena pruunika jume peale.

Rahvas jookseb rannas, lapsed teevad liivalosse. Me häbelikud sättisime endid paarsada meetrit merest eemale. Ruts ja Nõps juba hommikust saati väljas. Ise tegin sanitaar-hügieenilise hommikupooliku nii masinale kui enesele. Musta pesu võlusin kah puhtamaks. Nüüd molutame.

Mamma-mia, mamma-mia, pizza, umberto tozzi

Sõidan mina öösi ühes linnas ja mida ma näen? Hiiglased krabavad teineteist, mokad puha koos ja keeled teineteise kurgus. Väk! Äkki tahab hiidmees hoopis naishiiglasel pead otsast ää väänata? Sa helde aeg! Säherdune hirm tuli naha vahele, et vajutasin gaasi põhja ja kadusime kus seda ja teist.

Hommikul sai uudishimu võitu ja otsustasin eluga riskides uurima minna kas nägin luulusid või oli asi ikka ehe. Ruudi võtsin julgestuseks kaasa ja igaks juhuks roomasime piki promenaadi, et mitte silma hakata. Kohalikud aborigeeninud viskusid ka põlvili ja kohe sosinal pärima, et mis lahti? Ma puhtas itaalia keeles sosinal vastasin:

Sünnipäevakisma - Marju vs Heiks

Pole saladus, et jaanuarikuus on sündinud inimkonna

parimad esindajad ja mida kuu lõpu poole nad ilmavalgust nägid, seda vägevamad nad olid, on ja saavad ka edaspidi olema.

Eile pidas hällipäeva Delfi hall kardinal ja tegelik niiditõmbaja Helen Eelrand ning olgu ta siinkohal tuhandest õnnitletud. Pean kahetsusega teatama, et täna ei suuda see portaal eriti uudiseid toota, sest Helen sokutas kõhulahtistit kõikidele kolleegidele kohvi sisse, kes teda õnnitlemast unustasid. Neid oli paraku üsna palju ja ärge arvake, et delfikad õpetajate streigiga liitusid vaid paljud neist istuvad lihtsalt pelleris ega saa seetõttu tööd teha.

Kiusust ei saanud üle ega ümber ka eile oma 84.sünnipäeva tähistanud Loomapäästegrupi juhatuse liige Terje Parra, kes käitus täpselt samamoodi nagu Helen. Seega ei maksa ka sellest ühingust täna loomadele suurt tulu tõusta.

Muinasjutumaa

Täna juhtus pull lugu. Ööbisime mägedes ja hommikul hakkasime alla tagasi kooserdama. Ei mina tea, mis külas olid koerad maanteel lamamas.

Märkasin neid varakult ja viskasin hoo maha. Nendeni jõudes pidasin üldse kinni, sest tüübid ei liikunud mitte üks meeter. Hiljem selgus, et nad luurasid ja siis sööstsid äkitselt masinate kallale. Eriti see väiksem ja noorem. On ikka ohmakad ja alla nad jäävad. Mis kohaga see peremees küll mõtleb?

Fontana di Trevi

Olen mina purskavaid kaeve näinud, aga sellist küll mitte. Oli ikka vägev küll ja kõmpimine tasus ainuüksi juba sellepärast täiega ära.

Ometigi meeldis mulle enamgi veel võib-olla see õhkkond, mida kõik kokkutulnud tekitada suutsid. Rahvast oli igast ilma otsast, aga ka kohalikud käivad seal ikka ja jälle. Mõistagi klõpsisid kõik selfisid nagu jaksasid.

Vatikan

Kodumaalt on mulle teile paar värsket uudist. Stenbocki majast anti just teada, et Kaja Kallase valitsus on õpetajatega solidaarne ning nad alustavad samuti toetusstreiki. 

Et valitsusliikmed määramatuks ajaks kehtestatud streigi ajal nälga ei sureks, tehti rahandusminister Võrklaevale ülesandeks organiseerida Stenbocki maja ette väliköök.

Colosseum

Me jälle Kalamajas. Mul siin üks salapruut ka. Armastab õelapsi, loomi ja jooksmist. Kõige rohkem siin ilmas aga mind ja toidu valmistamist. Jäägu see saladuseks ja meie vahele, sest ta jube häbelik tegelikkuses. 

Oi, mida ta köögis meisterdada suudab. Seda muidugi juhul kui köögi üles leiab. Viimane kord näiteks tegi ehedast lihatükist kõige ehtsama vegankeeksi. Ta suudab ka vastpidiseid protsesse – kartulist ja kapsast maitsva biifsteegi kokkamine on käkitegu, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Valmistume taas jõuludeks

Mida me ikka teeme, jõuludeks valmistume, salme õpime ja kingikotiga tüüpi ootame. Ei muud. Kus on kirjas, et jõule ei tohi muul ajal pidada? Õigus, mitte kuskil.

Paar aastat tagasi küsisin Põhja-Tallinna linnaosa bossilt, et miks nad küll nii vara kuuse maha võtavad. Puhas raiskamine ju ja puust kahju, et mingi mõne nädalase silmailu pärast maha raiuti.

Las olla ikka kauem - pime aeg nagunii ja las särab ümbruse valgemaks ning inimeste tuju paremaks. Säherduses Itaalia linnas nagu Civitavecchia ollakse sama meelt ja jõulukaunistused on tänini üleval. Täitsa vahva. Kuuskedega on siin mõistagi kitsas käes, aga ehitud palm ajab ka asja vägagi kenasti ära.

Ho-ho-hoo ja nüüd salme õppima!

Bolsena

Läksin korraks all-linna. Pea võttis ringi käima igatahes.

Laupäev

Täna Nõps ja Ruts kadunud. Otsisin kogu linna ja ranna läbi, aga kadunud nagu tinatuhka. Otsustasin, et jään paika, siis oskavad bussi juurde vähemalt tagasi tulla.

Kella kuue paiku kuulen õues mingi hirmus lärm ja üle tänava lällamine.

Castiglione della Pescaia

Täna oli juba ilma moodi ilm ja päike säras kogu päeva. Eile sadas seenekat kuni pärastlõunani jutti, aga kuidagi soe ja lausa mõnus oli. Täna oli aga lausa suur suvi käes.

Leidsime uue lemmikkoha enestele ja siin on kõik just täpselt nii nagu vaja – masin seisab jõe ääres, mereni on kilt-paar, hiidvana kindlus ootab avastamist mäe otsas, väikelinn koos restodega kiviviske kaugusel ja looduskaitseala kah siinsamas lähedal. Isegi ei ürita meenutada, mis selle linnakese nimi on, aga jääme ilmselt uue nädala alguseni siia. Kohalik ilmateade ennustab kuiva olemist ja paarkümmend soojakraadi. Eestiga võrreldes siis oma 40 kraadi temperatuuride vahet.

Paljud ei uskunud, et temast asja saab

Mullu suvel elasid tuhanded Postimehe lugejad kaasa koer Vuntsile, kes lohises mitu kilomeetrit auto järel, kuid kohutavatest vigastustest hoolimata suutis terveneda ja taas jalule tõusta. Veel enam – Vunts on väle sell, kes uue perenaise sõnul suudab sprintida uskumatutel kiirustel. «Ilmselt võiks ta maakerale tiiru peale teha ja siis jääks ka väheks,» lisab Valner naljatades.

https://digiajakirjad.postimees.ee/7940305/traagiliselt-auto-taga-lohisenud-vuntsi-uus-elu-nii-erilist-koera-pole-meie-peres-veel-olnud

La California

Käidud nagu niuhti. Polnudki teab, mis pikk maa. Väikese tünni sain aga ka ja nimelt reklaamides kimavad poolapaljad noored kõhnad neidised ruladega California kandis rannapromenaadil ringi.

Vahtisin hoolega, aga ei näinud ühtki. Aint memmed, silmini sisse pakitud ja mõned isegi jalgratastel. Aga kõhnad olid nad küll. Patt oleks muud väita.

Ruudil läks paremini ja tema sai kohalike California tibidega kohe jutule.

La Spiaggia dei cani ehk koerte rand

Kui spetsiaalne rand olemas, siis tuleb ju kasutada. Igatahes Nõps ja Ruts avasid hooaja täiesti koertele mõeldud rannas. Vette nad nõrgad veel ei läinud, aga ise suplesin küll. Panin siit Toscana rannikult ühe jutiga Elba saarele, see jääb Korsikalt veidi idasse.

Vicopisano

Vana kommunist jõudis mõttekaaslaste juurde. Süda täitus enneolematu rõõmu ja silmad heldimuspisaratega kui kõigi rahvaste isa plakatil nägin. Pakkisin värisevate kätega hoolikalt peidetud Nõukogude Eesti lipu lahti, panin pioneerirätiku kaela ning läksin uhkelt linna peale patseerima.

Koheselt võtsid ühendust seltsimehed ja algatuseks kuulati mind 6 tundi üle, veendumaks, et ma mingi räpane kapitalistlik nuhk pole. Oskasin seda ette näha ja panin juba varahommikul kummasegi kinga knopkasid, et need valu teeksid ning aitaksid “sajandi kannataja” imidžile kaasa. Töötas kenasti.

Pisa

Õhus on kevadet. Kui mitte kohe järgmise pilve taga, siis üleüleüleüleüleülejärgmise taga kohe kindlasti. Hea ilm lausa kutsub õue ning sestap säädsime Nõpsi ja Rutsiga sammud Kalamaja poole. 

Poeg elab seal ja plaanisime külla minna. Ühtlasi oleks väisanud ka naist, kes ta ilmale aitas. Kuigi tema roll kogu protsessis oli üsna tühine, siis tänapäeval tuleb “solvumiste” vältimiseks kõik osalised ikka ää mainida, et ei jummala eest ei solvutaks. Õnneks pole meie pere emme mingi solvuja tüüp, aga seda, et ta käed puusas silmad kissis sind põrnitsema kukub, on targem igal juhul vältida. Halvemal juhul võib ta su kiviks moondada. Paremal juhul kinnimajja saata. 

Kuradi sild

Põrgu on jube koht. Kõnnid rahulikult ja kukud auku, kus lõke sees. Nii väidavad kirikumehed. Lora puha! Tegelikult viib tee põrgusse üle vee mööda igati korralikku silda. Kutsutakse kuradi või saatana sillak, ametlik nimetus on Ponte della Maddalena.

Päris kõrgel mägedes. Roosna-Allikult keerake paremale, siis jupp maad uhamist ja varsti vasakut kätt tulebki. Õrn naisehääleke mo peas kutsub juba ammu, et kulla Heikike tule juba minu juurde põrgusse.

Nõpsi röögatu uus soeng

Oi ma sain peapesu, dr. Merili Kesneri käest, et Nõps teist korda eelmisel aastal pügamata jäi. Aga loomaarstil mälu lühike nagu näha - sügisel ei saanud ju pügada, sest ta tervis jukerdas ja tõtt-öelda arvasin, et sõbrake plaanib mu sedapuhku jäädavalt hüljata.

Aga ei ja jummel tänatud! Häda ajab teatavasti härja kaevu ja Nõpsi juuksurisse, kuigi see on viimane koht, kus ta käia tahaks. Praegu on aastas ja me kalendris taas see aeg, et polnud valikut. Seega tegime totaalset haltuurat - ülilahja narkoosiga vaid tukk maha, pool pead paljaks, strateegilised kohad ja käpaotsad ka.

 
Täitsa paljaks ei julenud ajada, sest tont seda kohalikku ilma teab? Täna viskas lõuna ajal korraks isegi +17,5, aga ööd on ikka nullis või paari kraadi juures ja masina eestoas, kus Nõpsik magab on üksjagu jahedam kui magalas.

Ära põlatud vana pime koer ootab head inimest, kes talle halastaks ja kodu pakuks

Tänane lugu on taas lollist peremehest. Ei-ei, peast soe ta siiski pole, aga lurjuste nimekirja passib kenasti. Asi nimelt selles kuidas ta oma koera kohtles. Egas tänapäeval tohi kellegile halvasti öelda, kohe solvuvad, aga kuidas kutsuda inimest, kes koera pikki aastaid peab, aga vanuigi ta vastu talve välja viskab? Lurjus! Pesuehtne lurjus ja minu poolest solvugu nii palju kui tahab. Järgmine kord pistan nime ja pildi ka loo juurde kui trehvama peaksime. Siis saab kohe kümme korda rohkem solvuda ja omi (inim)õigusi taga nõuda.

Lugu loetav nagu ikka Loomaveebis

GALERII ⟩ Luna tänab ja soovib head uut aastat!

Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja, sõnab üks ütelus. Asja mõte on selles, et vanu pahandusi pole mõtet meeles pidada. 

Noorukese Luna loos on natuke pahandust, aga suuremalt osalt oli tegu siiski õnnetusega. Sestap riskin ja meenutan seda lookest, mis juhtus kauges minevikus ehk suisa eelmisel aastal, lootuses, et silm ikka pähe jäetakse. 

Küllap jäetakse, sest Lunal jäi ju käpp ka alles, kuigi oht sellest ilma jääda oli suuremast suurem.

Lugu on loetav Loomaveebis

Ilusat heinaaega sõbrad, tuttavad ja võhivõõratki!

 

 

Oru kandi rahvas! Kelle koer on plehku pannud?

Ilmselt pole tegu üldse Oru külakese koeraga, sest hirm sunnib loomi teinekord jooksma kümneid kilomeetreid maha enne kui pidama saavad. Seega võib nädalake tagasi Harjumaale Oru külasse ilmunud ekslik koer olla pärit tont teab, kuskohast? Ei ta end kätte andnud ja hoidis ikka eemale kui ligi taheti minna. Külarahva visadus viis aga sihile ja eksinud hing on momendil täiesti turvalises kohas.

Luna tänab

Aasta hakkab kummuli saama, aga hunnik asju veel vaja ühingus korda teha enne kui taas leelet mõneks ajaks tõmban. Käin naiskadele pinda, aga loodrid on loodrid. Siis käratasingi, et mul on varsti kirikusse asja ja palvetan neile hästi seksivaest järgmist aastat.

Ohh sa raks, kus lippavad! Mõned teevad lausa 26-tunniseid päevi ja üldse ei magagi. Kahju neist peaaegu, aga põhiline, et mõjub.

Luna tervitab ka ja taastub mühinaga. Kõik neli käppa tänu headele annetajatele alles ja paraneb ühe loomaarsti juures. Nii on kõikse kindlam, kuigi hädad pole veel kaugeltki möödas.

Üks vahva tegelane otsib kodu

Leelo-leelo ja hõissa jõulud! Teeks veel ühe heateo enne kui suur jämm lahti läheb. Ja nimelt otsib üks igati vahva kevadel paari aastaseks saav SLK tüdrik uut kodu. Tegelikult ei taheta temast üldsegi mitte lahti saada, aga olukord lihtsalt nõuab. 

Muidu sõbralik nii laste kui pere teistegi loomadega, aga teist emast koera ei salli silmaotsaski ja löömad on ikka sellised, et veri taga ning muudkui traagelda ristpistes nahka kokku. Sellest siis ka taoline karm otsus, mis pererahval südame krampi tõmbab.

Mina olen siin vaid vahemeheks ja kui keegi peaks sellesse pliksi ära armuma, siis andke aga teada ning vahendan kontakte. Üks jutt veel ja koer antakse ikka pereliikmeks, mitte vaid õueloomaks ning ketti ei tohi teda kohe üldse panna.