Vicopisano

Vana kommunist jõudis mõttekaaslaste juurde. Süda täitus enneolematu rõõmu ja silmad heldimuspisaratega kui kõigi rahvaste isa plakatil nägin. Pakkisin värisevate kätega hoolikalt peidetud Nõukogude Eesti lipu lahti, panin pioneerirätiku kaela ning läksin uhkelt linna peale patseerima.

Koheselt võtsid ühendust seltsimehed ja algatuseks kuulati mind 6 tundi üle, veendumaks, et ma mingi räpane kapitalistlik nuhk pole. Oskasin seda ette näha ja panin juba varahommikul kummasegi kinga knopkasid, et need valu teeksid ning aitaksid “sajandi kannataja” imidžile kaasa. Töötas kenasti.

Kui veel tunnistasin, et olen tegelikult kommunistlik lesbi, keda kogu elu kapitalistlikud vereimejad kodumaal ahistanud on, võeti mind soojalt omade sekka.

Rääkisin neile Eesti töölisklassi ränkrarskest elust. Kallid Itaalia seltsimehed ei suutnud ära uskuda, et taoline ekspluateerimine, et mitte öelda pesuehtne orjapidamine arenenud Euroopas veel võimalik on. Jutustasin neile oma kangelaslikust ja väga ohtlikust juhi rollist õpetajate streigi korraldamisel, mille eesmärgiks pole tegelikult mingi tühine palgatõus vaid Eesti Sotsialistliku Pedagoogilise Rahvavabariigi moodustamine. See pälvis pikki minuteid kui mitte öelda, et tunde kastva lakkamatu aplausi ja hurraa-hüüded.

Kallite Itaalia seltsimeeste vaimustusel polnud piire kui rääkisin veel kangelaslikumast põgenemisest elajaliku kaitsepolitsei sadistlike töötajate eest, kes raudselt oleks nii mind kui kogu mu sugavõsa ilma kohtuta surma mõistnud. Tõmbasin paralleeli Suure Leniniga, kes omal ajal olude sunnil Poolas kitsades oludes redutama pidi.

“Me ei lase elajaliku Eesti kaitsepolitsei sadistlikel töötajatel sulle liiga teha seltsimees Valner ja peidame su koos koertega mägedesse ühte iidamast-aadamast pärit kindlusesse,” hüüdsid kallid Itaalia kommunistid-leninistid kooris.

Nii läkski ja võin uhkusega öelda, et kuulun juba nomenklatuuri sekka. Mu tööks on oktoobrilaste välja koolitamine. Esimesel õhtul pärast suurt koosolekut vaatasime Maarjamaal toodetud pornot. Itaalia vanad partejuhid kirtsutasid alul nina. Seletasin, et kõik osavõtjad on Eestist pärit veendunud kommunistlikud noored, kes selle õppematerjali, mille eesmärgiks on leninliku püha võitluse jaoks hädavajaliku biomassi taastootmine, tohutult riskisid ja patt oleks see vaatamata jätta. Õppematerjali vaatamise ja omandamise mõtet toetasid eriti innukalt Itaalia Sotsialistliku Naisühenduse liikmed ja see pani lõpuks ka vanamehepässid meelt muutma. Ilmselt surutakse see teismeliste rõõmuks ka riiklikusse õppekavasse sisse.

Vaat sellised lood siin kaugel maal ja olgu kohe öeldud kõikidele vastik-õelajatele kapitalistlikele netikommentaatoritele, et iga negatiivne hukkamõist selle loo all võetakse järgmisel partei koosolekul arutusele ja teid saadab elu lõpuni kogu töölisklassi õiglane ja aus viha!