„Koerpeksja pani käe enda külge!“

„Jah, sealt Rebase talu hoovist on ikka koeranuttu kuulda küll. Ilmselt see segane vanamutt peksab teda jälle!“, räägib murelikult külaelanik.

„Aga miks te ei sekku?“

„Nalja teete või? See hull tuleb ja paneb majale tule otsa! Kõik kardavad teda!“

Sama kinnitasid ka vallasaksad:

"Teinekord on vaja anda lihtsalt aega!"

Nii mõnegi tarkuri ja spetsialisti poolt "lootusetuks" juhtumiks kuulutatud kakk pareneb siiski. Jantimist oli muidugist palju alates söötmisest ja lõpetades kasvõi tiibade ja jalakeste massažiga, aga vaev hakkab end ära tasuma ....

"Mis on linnukesel muret?"

"Tahaks elada vabalt nagu lind! Liuelda-lennelda ja kõike ülalt näha. Tahaks elada nagu lind, sest lindudel on piiramatu vabadus ja neil pole mingit muret!", mõtlevad nii mõnedki inimesed.

Aga päris nii see mõistagi pole, sest linnukesel on muresid kuhjaga ja seda juba varasest titeeast saadik. Ei usu?

„Vihastamine on teinekord hea ja nüüd läheb retsimiseks!“

Eesti mees on ju teada tuntud argpüks või lohakus kuubis, kes arsti manu läheb ikka siis kui viimane häda käes. 

Nii ka mina – mingid tervisejamad vaevavad juba jupp aega, aga ikka liigitan need rahumeeli „ealiste iseärasuste“ lahtrisse ja loodan, et küll iseenesest paranevad. Ei parane ühti ja ning tõesti pärast kolmekümne viiendat eluaastat on garantiiaeg läbi ning siis tuleb ikka, meeldib see või mitte, tohtrite käest abi otsida.

Ma olen pahatihti ikka kergemad hädad tõpratohtrite abiga kaelast ära saanud, sest laias laastus oleme me nagunii ühed imetajad kõik! Loomakliinikutes jõlgun ma ka pea iga päev ja siis pole vaja hakata inimesearstide juurde aegade kinnipanemisega vaeva nägema. Seda enam, et numbri saaks nagunii järgmiseks sajandiks! Loomulikult võivad loomarohtudega kaasneda sellised süütud-tüütud kõrvalnähud nagu haukuma hakkamine või iga posti juures jala tõstmine, aga see on mõistagi tühiasi.

"Tulge proovimatustele!"

Tulevane või õigemini juba praegune eksnaine Katrin klopsib lillekimpe kokku ja korraldab pulmi. Ja proovipulmi korraldab ka. Raha tuleb uksest ja aknast ning tõttöelda magabki ta koos oma perega Lagedi kodus rahakottidest tehtud vooditel.

Mõned paarid lausa lahutavad sellepärast, et Kats saaks neile uued pulmad korraldada! Kohe nii rahule jäid kogu krempliga!

Mina tahaks ka peale sigaduste veel midagi korraldada. Kaua sa ikka eduka ärinaise armukesena tema almustest elad? Eks ole? Ja mõtlesingi välja – kuuseokstega oskan ma mässata küll ja sestap hakkan matuseid korraldama.

“Kas Lootusel on lootust? Noor kiisu vajab abi!”

Kassid ronivad ja turnivad ringi ning see pole kellegile mingi uudis. Ka Lootuse nimeline ühe aastane kiisu pääses omapäi maailma avastama. Paraku tema kaitseingel tegi parasjagu lõunauinakut ja nii ta sealt kolmandamalt korruselt hirmsa pauguga alla sadaski.

"Kassid kukuvad alati käppadele", teavad inimesed rääkida. Tõsi ja tihti just nii läheb kuid hulganiselt on teada ka selliseid juhtumeid kui see neil ei õnnestu. Ka Lootusel läks õhus õige asendi sättimine veidi nihu ja tulemus oligi käes – rebenenud põrn ja muud põrutusest tingitud hädad pealekauba. Ka vaese looma põis lausa plahvatas ning kogu mürgine jama paiskus mööda organismust laiali.

Mustamäe elanik: "Oravaid on nii väheks jäänud ja seetõttu päästan ma neid alati"

Tänane viimane patsient ja viimane postitus. Räme kisma Mustamäel - vares vs oravapoeg. Lind oleks täiega võitnud, aga koer läks vahele. Perenaine viis pisikese tuppa ja pühkis suuümbruse verest puhtaks.

"Kuhu ta panna?", päris ta õelt.

"Helista Valnerile!"

Helistas ja olin just väga sobivalt loomade kiirabikliinikus ning põrutasin läbi:

"Kas teie tellisite takso Orava nimele?", pärisin Sõpruse puistee 230 majakese ees peatudes.

"Tellisin ja kohe toon ta välja", vastas naine naerma puhates.

„Ellu ta jäi ja taas õue ta sai!“

Kirjutasin eile hilisõhtul põgusalt Haabneemes kohaliku naise, Kristel Mõistuse poolt üles korjatud ja liidu hoole alla antud pääsukesest. Lebas teine maa peal ja mõni kass või öökülm oleks tast jagu saanud nagu niuhti. Sedapuhku saatus aga halastas ja talle anti võimalus ka eesolevat ja järgmisi suvesid näha.

Lindudega on muidugist paras jamps, sest nad on nii haprad ja teinekord lõpetab nende elunatukese ka kergem riivakas mööda akent. Ka see suleline oli ilmselt just aknaklaasi vastu lennates korraliku obaduse saanud – sellest andsid kinnitust muhk peas ja kinni paistetanud silm.

„Hüljatud? Plehku pannud? Küllap ikka on need koerad hüljatud!“

„Kuhu peaks pöörduma kui leian hulkuvad koerad? Meie kodu lähedal maantee ääres istuvad kaks koera, ilmselt ema ja tema poeg, juba kella kolmest saati! Laps tuli koolist ja nägi neid juba siis. Nüüd paar tundi hiljem kui mina töölt tulin, on nad ikka veel siin. Kuhu peaks pöörduma?“, muretses kella poole kuue ajal mulle helistanud naine.

„Laias laastus peaks nendega tegelema omavalitsus, aga vallasakste tööpäev on juba läbi. Tegelikult on see Eestis just maapiirkonnas ilge jama, sest esmalt tuleb valla keskkonaspetsialistilt nõusolek saada ja alles siis tuleb varjupaik järele. Enamasti vallad ei taha aga maksta ja poevad selle taha, et raha pole!“

„Aga mida siis teha?“

"Kes külmal kevadõhtul tillukese linnu sooja toob, see ...... "

"Kes külmal kevadõhtul tillukese linnu sooja toob, saab sügisel püstirikkaks!", ütleb Kalamaja vanasõna ja sestap naised, hoidke minu ligi - jõukas elu ja kõikide raha eest saadavate unistuste täitumine on garanteeritud!

Minu tänasele päevale pani punkti ning avas tee enneolematule rikkusele ning üleilmsele kuulsusele  just see vahva suleline. Ta jäi silma Haabneemes elavale Kristel Mõistusele, kes hea inimesena lihtsalt ei saanud maas kössitavast linnust niisama mööda minna:

"Mul on üks abivajav pääsuke. Ka te saate teda aidata?"

„Pirital püssi ette jäänud Mustik vajab abi!“

„Sõpra tuntakse hädas“, ütleb vanasõna ja loomakaitse liit on kindlasti ka MTÜ Kassisõbrad semu ning sestap aitme neil ühe tubli kassi elukese päästmiseks raha koguda. Muide, Kassisõprade aktivist Anastassija peaks praegu kohe-kohe sünnitama, aga muretseb ja jaurab elu eest mingi hulkuva kiisu raviga. Hull, aga samas ka hämmastav naine! Eks ole?

Ja nimelt leidis üks tore Jelena nimeline naine eramaja hoovist väga-väga armetus seisus kassikese. Vaene loom puges kuuri alla ja lamas seal täiesti liikumatult. Lähemal uurimisel selgus ka põhjus – esmapilgul üleni haavades olevat klassi oli tulistatud ja mitte ainult korra.

"Kadriorukad tähelepanu! Üks teie naabritest peksab rämedalt oma koera!"

Teie kandis elab ja liigub üks üsna korpulentne ning karmi käega naisterahvas. Eks ta koergi ole suur ja karm, aga talle on õnneks siiski suukorv koonu ümber säätud. Vaatamata sellele, tahaks see peni vähemalt teisi koeri murda ja sellele järgneb muidugi õrna naisterahva poolt vali sõim ja korralik keretäis.

Olgu mainitud, et provva elab Poska uulitsa ja Narva maantee nurga pääl asuvas häärberis. Murekiri ise oli aga järgmine:

„Kurikuulsatele „nälginud“ Kõrgetalu hobudele sai pilk peale visatud“

Nädalavahetusel lubasin mööda Eestimaad ringi tuuseldada, et mitmetele-mitmetele väidetavalt väärkoheldud loomadele pilgu peale visata. Seda ma ka tegin, aga lubatud lood jäid paraku filmimata, sest väärkoheldud loomi, peale kahe koera, ma küll ei näinud. 

Arvasin, et kõige hullem vaatepilt avaneb mulle Vändra valla, Kurgja külakese Kõrgekalda talus. See koht on ju lausa kurikuulus ja meediastki palju kordi läbi käinud seoses loomade väärkohtlemisega. Viimati kerkis selle talupidamise ja hobusekasvatuse teema esile siis kui Pärnu jõest leiti hiljuti Kersti Kännule kuuluv uppunud suksu.

"Mu tänasest kirjutisest oli kasu ja jänkulapsi juba tuuakse turvakodusse"

Päeval tegid mul hinge täis tegelased, kes jänesepoegi eneste koju tarivad ja jutust aru ei saa, et loomakesed tuleb kohe vabastada.

"Ma ise toidan ja saan hakkama!"

Sitta sa saad, sest isegi mina ei saa pärast kümmet loomakaitsja aastat nendega hakkama ning viin eriti pisikesed tited ikka targemate inimeste juurde! Jäävad vähemalt ellu loodetavasti, aga ega see ka kindel ole, sest inimesel on paganama raske pärisemmet asendada.

"Braavo! Jõhvi patrullpolitseinikud Ainar ja Janis päästsid rebasepoja elu!"

Enamasti ma ikka sarjan pollareid, et nad loomade vastu toimepandud kuritegudele läbi sõrmede vaatavad. 

Ometigi ma tunnen isiklikult uurijaid nii Haapsalus, kui Pärnus, nii Tallinnas, kui Saaremaalgi, kes on tegelikult suured loomasõbrad. Paraku ei sõltu neist suurt miskit ja isegi nende algatatud krimasjad ei jõua teinekord kusagile.

Ka Ida prefektuuris töötavad sellised tublid politseinikud, kes hädasolevale rebaselapsele oma abikäe ulatasid! 

„Koerte värvimisega tegelev „Pootsmani kohvik“ ootab külastajaid!“

"Ilusat helesinist esmaspäeva!", soovis Pootsmani suvekohviku rahvas meile kõigile toreda koduvideoga. Mida selles praeguseks eemaldatud videos siis näha sai? 

Näha sai kuidas nende pisikene nunnu-nunnu pesmuna värvis valge perekoera peakest pintsliga siniseks. Nii tore ja südantsoojendav, et see pere ikka oma lastele maast madalast loomadega käitumise ABC selgeks teeb.

"Heategijatest mõrtsukid mõistavad jänesepojad surma!"

„Mida me sellele metsjänesepojale peale hapukoore ja kodujuustu veel ostame? Ta peaks ikka midagi lisaks ka saama?!“, sattusime koos naiskaga lemmikloomapoes pealt kuulma kahe noore neidise jutuajamist.

Mida ma oskan kosta: „Andke aga arbuusi ja hakkliha ja jogurtit ja leiba-saia ka!“

Ma mõistan, et enamus soovib jänkupoegadele südamest head kui leiavad justkui hüljatud pikkkõrvahakatised. On aga ka teistsugust rahvast. Egoistlikku rahvast, keda ei huvita nõuanded ja kes asuvad iseenese tarkusest jäneseid oma arust päästma. Tegelikult polegi neile päästmine esmatähtis vaid nad naudivad imearmsa looma hellitamist, kes annab neile enesele hea tunde, mitte vastupidi. Mõned hullud teevad seda aga lihtsalt feissari laikide nimel, sest loomatitepildid müüvad ja nende läbi on hää ka ennast upitada. Üks selline isehakanud loomakaitsja on nooruke Grete Oja ehk Gessu.

„Oi-oi-oi! Sa ei tohi lapsest kirjutada!“, manitsevad nüüd mõnedki.

Olge nüüd! Ikka tohin kui see laps hakkab oma oskamatu käitumisega metsjäneseemme lapsi tapma ega taha nõuaandeid kuulda. Gessu leidis oma aiast kaks jänesepoega ja hakkas neid koheselt „päästma“ ning pani puuri. Seejuures hakkas ta ka feisbuukist abi otsima, et mida pisikestele süüa anda?

„Läksin koera järele, aga üks lind sebis mind hoopis ära!“

Eile, pühapäeval tuuseldasin taas Lehtse vahel, et selle va hullu memmega, kes koera piinab, jutule saada. Suhtlesime läbi ukse ja kokkuvõtvalt ta koera jällegi ei näidanud.

„Mu koeral on LASTEHALVATUS ja ma käin temaga arsti juures!“

„Väga hea! Millise arsti juures te käite?“

„See pole kellegi asi!“

„On ikka küll ja üleüldse kui koer ei jõua liikuda, siis ei tohi teda sundida pikki matku ette võtma! See on isegi loomakaitseseaduses kirjas! Teie naabrid rääkisid, et täna jälle lõite koera jalaga ja lohistasite mööda asfalti!“

„Hoopis naabrid ise löövad mu koera, aga nüüd minge minema, muidu kutsun politsei!“

"Miks tänapäeva viikingid ja Põhjamaadest pärit mehed enam ei nuta?"

Viikingid olid julmad ja kanged sõdalased ning vägevad vallutajad-allutajad. Ehk tänapäeva mõistes lihtsalt ühed tavalised pätid-vargad, kes röövisid, rüüstasid, vägistasid ja tapsid! See on üldteada.

Seda seika on hoitud aga saladuses, et viikingid oli tegelikult samaaegselt väga õrnad ja hoolivad abikaasad-isad, kes koos perega mure korral südamest töinasid ja nutsid.

Eestlased olid sama kanged ja vähemalt saarlased vötsid viikingitest öppust ja käisid isegi Rootsimaal täpselt samu hirmutegusid vastu tegemas. Toonased saare mehed olid ka tublid nutjad ja vaadake vöi Suurt Töllu, kel silmad kogu aeg itkemisest punased olid. Ega nüüd Kalevipoeg, Lembitu ja Tasuja talle ka alla jäänud! See on ajalooline fakt!

"Ohh vabadus sina kallis magus mesi"

Tänapäeval on kombeks sotsiaalmeedias kõiksugu elusündmustest kireda, aga tegelikult on see üsna tobe. Nõme või mitte, aga olen seda isegi paar korda teinud ja head nahka sellest ei tulnud. Kahjuks jõudis asi isegi lehtedesse ja ajakirja kaante vahele, aga puhta enda süü ja olgu see mulle järgmiseks korraks õpetuseks, et isegi kui hing soovib kogu maailmale kuulutada, siis targem on ikkagi vagusi püsida.

Paraku asjast asja ei saanud ja Aafrika-reisule läks Katrin üksinda. Armumisele armastust ei järgnenud. Nii ikka juhtub vahest. Tegelikult saime ja saame üsna viletsalt läbi ja kuigi sellel kõigel on arusaadavad põhjused, siis üksikasju ma sedapuhku juba avaldama ei hakka. Las jääda.

"Riided seljast! Homme on "ALASTI AIANDUSE PÄEV!""

Nõukaajal olid omad pühad - kosmonautide- ja lüpsjatepäev. õpetajate- ja piirivalvuritepäev jne. Rahvas kehitas õlgu ega arvanud neist "punastest" pealesurutud tähtpäevadest suurt miskit.

Uus aeg tõi aga uued kombed ja tõttöelda läheb igasugu nähtuste tähistamine aina jaburamaks. Kui vene pühadel oli vähemalt mingigi point ja tunnustati justkui ühe või teise elukutse esindajaid, siis tänapäeval ei saa enam üldse sotti millepärast tuleb lips ette ja püksid viiki ajada - kassi kallistamise päev ja lehmaudara silitamise päev ...

"Igapäevased liiklusohvrid, keda me ei märka!"

"Miks tuju nii halb on?"

"Ahh, ära küsi! Kuradi kits (koer, lammas jt suuremad loomad) hüppas auto ette ja nüüd tuleb tuli ära vahetada!"

"Loom sai surma?"

"Ei tea mina! Keda huvitab? Vähe eemale komberdas ja sinna ta lebama jäi!"

Väiksemate tegelaste nagu linnud, siilid, jänesed, kassid jne allaajamist ei peeta isegi märkimisväärseks, sest need ei tekita autole kahjustusi. 

"Loomakaitsjad on ebaõiglaselt kurjad? Ähh, olge nüüd ja minu senist tegevust võtke kõigest eelsoojendusena!"

See esimene pilt iseloomustab üsna hästi loomakaitse liidu ja Eesti riigi vastasseisu loomakaitse küsimustes. Meie oleme mõistagi tillukese chihuahua rollis ja klähvime ning pureme suurt ja võimast hiiglast nagu jaksame. Tolku sest paraku suurt pole!

Surra saab vaid ühe korra!

Vaevalt, et meid nüüd tapma hakatakse, aga ootan huviga millal hakkavad meedias ilmuma liiduvastased "tellimuslood", et kui palju me ikka valesti ja halvasti teeme, sest oleme lauslollid.

Keskkonnaminister Pomerants: "Minu naine sünnitas ainult lammutatavates majades! Ka linnud-loomad peavad hakkama saama!"

Loo pealkiri on küll meelevaldne ja aga kas teie läheksite sünnitama hoonesse, mida parasjagu lammutatakse? Või viiksite oma lapsed lasteaeda, mille sees ja väljas toimetaksid traktorid, kraanad, veomasinad ning muu tehnika ja kari töömehi?

Ilmselt enamus meist nii ei käituks. Keskkonnaminister Pomerants koos oma kõrgharitud keskkonnakaitse ametivendadega aga küll ning nemad saadaksid oma kallid kaasad järglasi ilmale tooma kasvõi tuumapolügonile! Hämmastav altruism!

Aina rohkem mulle tundub, et Eesti loodusele ja metsloomadele-lindudele oleks parim kui keegi keskkonnaministeeriumile pommi alla paneks ning sealsed ametijukud Siberisse küüditaks!

„Jõuluvana Ants sai plehku pannud koerad tagasi!“

Saatuse tahtel leidsid eile minu juurde tee saksa – ja šveitsi lambakoer. Veel enne südaööd olid nad oma kodus tagasi.

„Eks ma oleks ilma nendeta ikka väga hädas olnud. Praegu suvel pole lugu, aga detsembris veavad nad mu tasakaaluliikurit kui lastele kinke viin ja aku tühjaks saab!“, sõnas Keila-Joa ja Karjaküla vahel elutsev Ants. „Ja-jaa, mina olengi tegelikult õige Jõuluvana, aga ma pole seda väga reklaaminud, lapsed muidugist teavad tõde!“

„Aga kes see tüüp seal Soomes, Rovaniemi lähistel Joulupukin pajakylas siis toimetab?“

„Ahh see on üks edev isehakanu! Tegelikult laskis vennike ühest Venemaa vanglast jalga ja põgenes Soome. Seal õppis keele ära, kasvatas habeme ette, et ära ei tuntaks ja võttis kohaliku Lapimaa eide oma kaasaks.“