"Täna läheb läbuks ehk Suure Liidu suvepäevad!"

Võttis aega, mis ta võttis, aga täna toimuvadki Suure Loomakaitse Liidu veel suuremad suvepäevad. Programm on tihe ja ürituse peasponsorid Liviko ning Rakvere Lihakombinaat taovad kinni kõik õrnade loomakaitsjate prallega seotud kulud. Võite nüüd juba ise aimata, mis toimuma hakkab.

Suurel laval esineb igatahes Alice Cooper, kes lubas pühalikult korrata oma kunagist trikki ja kanal pea esinemise ajal otsast ära hammustada. Kuna enamus meie gängist on naised, siis astub üllatuskülalisena üles ka strippar Marco, kes lisaks riietele eemaldab ka oma alumise lõualuu.

„Gulfi karvikuteks“ ristitud pensionärkoerte paat jõudis lõpukskodusadamasse“

Üks lugu, mis paljusid koera- ja loomasõpru elevil hoidis, leidis eile oma õnneliku lõpu. Nüüd aga kõigest järjekorras. Panin neile kahele "karvasele nuustikule" sellise veidra nime firma järgi, mille territooriumil olid nad kogu senise elu elanud. Firma läks aga müüki ja pärast seda saadeti teenelised valvekoerad Tallinna loomade hoiupaika. Uued omanikud olid naiivsed ja arvasid, et vanadel koertel lastakse seal väärikalt pensipõlve pidada. Nii see loomulikult polnud ja tegelikult tiksus kell halastamatult nende elunatukese viimaseid tunde. Taoline reetmine ajas nii minu, kui paljud teised loomasõbrad tagajalgadele.

„Linnutapjatest ehitajad! Kas te persse ei tahaks õige käia?“

Tartumaal, Haages, renoveeritakse maja. Loomasõbrast elanik märkas nii lõhutud pesi kui surnuid poegi ja andis sellest teada. Meie teavitasime keskkonnainspektsiooni.

„Meie ei tea midagi!“, ütlevad ehitusmehed ja kõik on korras.

Läksin ise kohale ja nägin minagi lõhutud pesi ja üht surnut lindu. Helistasin inspektsiooni. Tulid kiiresti, aga ehitaja kinnitas, et pesad olid maas juba enne ehituse algust ja inspektor oli vastusega rahul.

„Olid nad jeee seal maas enne ehituse algust! Juba alates 1976 aastast vedelavad!“

"Uus tase! Korteriühistu keelas koertel pissimise ja kakamise!"

Majaelanikud nüüd mõtlevadki mida teha, kas keerata koerte noks sõlme ja panna prunn ette. Või äkki tuleks hakata koertega linnast väljas "hädal" käima? Ärge sapsige head koeraomanikud, ma avaldan nendele mõttehiiglastele ja seadusetetundjatele omalt poolt ka veidike survet:

"Issanda, ÜRO ja WHO poolt mulle antud volitustega keelan mina, Heiki Valner seoses aina suureneva inimetegevuse survega loodusele, Astangu 50A KÜ juhatuse liikmetel ja nende peredel söömise ja vedelike tarvitamise. Mõistagi ei tohi nad ka rohkem WC kasutada! Aamen!"

AD 2016, 13. juuli

„Haapsalu karvik ehk Lucky lustib uues kodus Noa-Rootsis“

Olen jõudumööda ikka üritanud teid kursis hoida ühe või teise looma, kolmanda või neljanda kriminaalasjaga mis minu käest on läbi käinud. Tuleb pattu tunnistada, et suve saabudes on see kõik väheke unarusse jäänud. Kolm lugu – Haapsalu karvik, Gulfi karvikud ja ühe varesepoja tapmise, toon aga lähipäevadel teieni. Las need teised jäävad, sest suvel arvutis klõbistamine on tegelikult üsna nõme tegevus. Eks ole?

Alustame siis sellest esimesest, ehk „karvikust number 1“, kellega mu teed Haapsalu äärelinnas ristusid. Ei hakka kõiki üksikasju taas üle kordama ja kel huvi, siis need leiavad ka kogu lugulaulu siitsamusest blogist üles.

"Sajab"

Sajab ja korralikult. Tore, et ei pea õue minema.

Õues on ohtlik. Äkki kohtan veel mõnda kaunist naist ja armume. Siis moor tuleb kallale. Jälle kohtujamad ja teadagi, kes süüdi mõistetakse.

Või äkki satun õnnetusse. Või puu kukub peale. Või tuleb värskes õhus jalutades hea äriidee ja saan rikkaks. Siis hakka veel tulusid peitma ja maksuametiga kemplema.

Sajab ja korralikult. Tore, et ei pea suvel õue minema. Toas on hea ja turvaline. Täpselt nagu talvelgi. Mõnus ja soe. Hea, et sajab!

„Kus kohas hukati 3 inimest ja 79 mehele jagati ihunuhtlust? Olen ammuotsinud, aga üles leidsin!“

Enamasti kirjutan ma siin blogis ikka loomalugusid, aga see pole sugugi mingi rusikareegel. Täna teengi siis taas ühe erandi ning pajatan hoopis loo teemal, mida samuti väga tähtsaks pean.

Märjamaal on koht, kus omal ajal lasti maha 3 külameest, minu vanavanaisa Jüri nende seas. Oma paarkümmend aastat tagasi käisime emaga seal ja siis ta näitas - armetu viisnurgaga kivi kuskil kuuri taga kõrge rohu sees ei jätnud head muljet. Kuna hukkajateks olid tsaariarmee solbanid, siis mõistagi kommunistid kasutasid juhust ja kisendasid, et nende omi tapeti. Nii need asjad aga teps mitte polnud.

"Head nõmmekad! Kes igatseb oma jänkut taga?"

Täna tatsas üks pikk-kõrv Rahumäe kooli lähistel ühte aeda sisse ja tundis end seal nagu kodus. Vanaproua võttis sülle, tegi pai ja andis porganditki. Hiljem viis tuppa, aga päris omale ta teda ei taha.

Tundub, et tuttsaba tige pole. Vähemalt seni pole ta veel kedagi rünnanud ja on üsna taltsa olemisega. Need, kes näevad pildil õhtust praadi, siis unustage parem kohe ää - tuleme hiljem kontrollima, et ta ikka ühes tükis oleks. Emane noor küülik on ühes meie hoiukodus.

info@loomakaitse.eu

„Katkise küüne traagika“

„Appi, mul läks küüs katki!“, on selline hüüatus, mis igal mehel kananaha esile kutsub. Siis on selge, et targem on kalli naise viha eest peitu pugeda. Viimati kui moor küüne lõhkus, elasime Miaga igaks kümneks juhuks lausa nädal otsa rõdu all. Hää, et see veel suisel aal juhtus, aga parem karta kui kahetseda.

Mehed seda traagikat ei mõista: „Kah mul asi, üks küüs ees või taga!“

Mehed on rumalad! Aga naised teavad küüne murdumisega kaasnevaid riske ja sellest ka siis see depressioon, pisarad ja isegi suitsiidsed mõtted – murdunud küüs võib viia ju lausa jäseme amputatsiooni või surmani. Samamoodi mõjub aga küüne murdumine ka koertele.

„Ärge solvuge nii palju!“

Kas olete tähele pannud ühte huvitavat asja, et kui mingi x-lugu räägib mingist x-probleemist, siis kommentaariumis jahvatatakse hoopis millegi muu üle. Näiteks kui artikkel räägib liiklusõnnetusest, siis päris kindlasti leidub keegi, kes süüdistab selle tekkimises Savisaart või Rõivast ning lahmimiseks lähebki. Või kui arutletakse metsjäneste populatsiooni kahanemise üle ja kogemata kombel on kirja läinud vale kromosoomide arv, siis kommentaariumi põhiarutelu ei lähe enam metsjäneste väljasuremise põhjuste selgitamisele, vaid sellele, et artikli autor on lihtsalt idioot , kes ei tohiks üldse sõna võtta!

„Mitu kilo kassipoegi teie soovite? Või äkki hoopis kutsikaid?“

Eestis sellist pilti enam ei näe, aga Venemaal küll ja seal pole turuväravas koera- või kassilapsi justkui kilokaupa parseldav vanamutt mingi haruldus. See pilt on tehtud näiteks idanaabri gorod-geroi Jõhvi turuväravas möödunud nädalal. Alati leidub aga mõnes kommentaariumis mõni pre- või postmenstruaalse sündroomi käes vaevlev naisuke, kes kriiskavalt ahastab:

„Appi-appi! Kus on nüüd loomakaitse?“

Ka seekord jäi seal taoline kiljatus silma. Kuradi napakas! Loomulikult on vabatahtlikud loomakaitsjad igal laadal, turul, koerakuudis, akvaariumis ja ka inimeste teki all kui soovite ja jälgivad, et loomadele liiga ei tehtaks.

"Noor pull möllas maanteel ehk eile sai veidi pulli tehtud!"

Eile õhtul paarutasime mooriga Läänemaal. Päev otsa sai niigi tänu äikesevihmale toas passitud, aga õhtul kiskus selgeks ning suveõhtuid teleka või arvuti ees mööda saata on puhas lollus. Nii vähemalt arvan mina.

Kui juba Läänemaale asja, siis ei saa ma Kullamaa kalmistust üle ega ümber. Ka eilne õhtupoolik polnud selle koha mingiks erandiks. Peale haudade korrastamist ja pidulike küünalde süütamist asusime tagasiteele. Kell võis olla kuskil kümne ja üheteist vahel. Keerasime Virtsu maanteelt Märjamaa peale ja mõnesaja meetri pärast hakkas „pulli tegemine“ pihta.

R.Burnsi "Rõõmsa lese" Valneri remix"

Väljas läks hämaramaks ja pikne kärgatas. Täitsa äge! Millegipärast meenus mulle aga selle üsna leebe äikesevihma ajal härra Burnsi luuleklassika. Vana, hea šotlase luuletust te siit mõistagi ei leia, sest ma kohandasin selle ikka oludele vastavaks. Siinjuures tervitused ühele punapeale, kes mu silmiringi õigusest ja õiglusest üksjagu avardas.

Too punapea kesk kevadkuud mu meeled pööras segi,
kuid purjus peaga pruukis suud ja muidu mürglit tegi.
Nii kaela langes hirmus rist, kuid kurta polnud mahti,
nüüd helde taevas, viimaks vist, sain ometi tast lahti.

Me ühest kapist panime, pea aasta leiba suhu,
eit järsku kurssi vahetas, läks omadega sohu.
Ent seda kohta uskuge, ma täpselt teadma pean,
siis tulevikus kindlasti, sealt sammud mööda sean.

Ta rahus võib nüüd lällata, kõik ammu maetud maha,
maid Saatan põrgus jagada, vist temaga ei taha.
Ma arvan hoopis taevas ta, nüüd jätkab oma käike,
sest kostab ülalt tuttav hääl, kui väljas möllab äike!

"Kauaoodatud puhkus üle jupi aja, aga loomadest ei saa üle ega ümber"

Tänavused esimesed pool aastat sai selle va loomade kaitsmisega eriti tõsiselt tegeldud, pärast Jaanipäeva sai aga tõeliselt villand. No lihtsalt ei tahtnud, jõudnud ega viitsinud rohkem. Oma süü oli selles kindlasti ka viimase hullumeelselt suure kassikoloonia avastamine. Annab ikka päevas 80 kilomeetri tagant haigeid loomi kliinikusse ja tagasi vedida. Lisaks veel see alalõpmatult midagi nõudev kassimutt oma dikteerimiste ja nõudmistega – vii ja too teda sinna ja tänna nagu see oleks mu elu põhikohustus! Ja mis veel masinast järgi jäi? Haisev küna kuhu hingematva haisu tõttu ei tahtnud enam sisse istudagi! Sestap tunduski „haihtumine“ eriti hea plaanina ja seda ta oligi. Seetõttu mind viimase paari nädala jooksul kätte ei saadudki ja jummel tänatud. Kuradile kõik – loomad, inimesed, internet, blogi ja mobiiltelefon!

„Kus McPardid oma poegi hauduvad? Loomulikult McDonald’si lillepotis!“

Tartu on teatavasti selline linn, kus inimestel ühtäkki hääd mõtted pähe tulevad. Ja see ei käi ainult inimeste kohta vaid ka linnud saavad Tartu vaimult inspiratsiooni ning see paneb nad hoopis teistmoodi käituma.

Uhkelt üle kuu aega tagasi anti mulle teada pardiemmest, kes otsustas oma järglased ilmale tuua ei kuskil mujal kui McDonald’si lillepotis. Kas ta oli valesid teri nokkinud või oli Emajõgi mürgitatud? Või äkki oli ta niisama peast sassis, et nii ebasobilikult rahva- ja tossurohke koha valis?

"Kesklinnas vajas abi sedapuhku ka üks nahkhiir"

Selle loomakaitsehobiga tegeledes puutub kokku vist küll kõigi, meil elutsevate lindude-loomadega. Varahommikul sõitsin Vihterpalu kandis ja nägin mingisugust kotkast õhku tõusmas. Ossa raks, oli ikka pirakas, aga ega ma loll nendel ju vahet tee. Nii ma ei teagi kellega tegu oli.

Hiljem nägin nahkhiirt tiirutamas ja mõtlesin, et viimati sai nendega kokku puututud oma viis-kuus aastat tagasi. Ja palun väga, nagu mu mõtteid oleks loetud:

"Tere Heiki,

Leidsin täna hommikul Pärnu mnt tehnikaooli juurest keset kõnniteed nahkhiirepoja, kui püüdsin tõsta, ajas tiivad laiali, liikuda ta ei saanud ja all oli märg laik. Helistasin 1345, 112, 1313 ja nahkhiire-inimesele Triinule. Viimased soovitasid ta varju tõsta ja jätta.

Keerasin pluusi sisse ja panin põnni põõsaste varju tänavalt ära. Ega vist muud ei saa teha? Kardan, et ta maapinnalt õhku ei tõuse ja kukkumine asfaldile võis ka vigastusi tekitada. Muidu oli keras tiivad koos, aga pilt on tehtud kohe peale tõstmist, siis ta oli veel kaitseasendis."

Täitsa äge värk, aga siiski oleks parem kui ta ise toibuks ja minema lendaks. Kas nahkhiirtele šokolaadi ja burgerit ikka tohtis anda? Vaesekesel on kindlasti kõht tühi! :)

"10 juba tehtud! Kõigest 45 veel vaja ära lõigata!"

Operatsioon "Alliklepa kassikari" edeneb täie hooga ja eile sai MTÜ Nurru ometi rahadega esimesed 10 kiisut steriliseeritud. Tänud siinjuures jälle Kertu Jukkum'ile kaasa aitamast. Tema algatatud steriliseerimise-kastreerimisekampaania on olnud edukas ja rahvas kasutab võimalust. See on tore, et teadlikkus on tõusnud ja täna vast on juba kogu summa ulatuses kohad broneeritud. Sellest oleks jällegi omamoodi kahju, sest eile sai kokku lepitud, et täna võtame ette järgmised 10 kiisut, kui vaid rahakest jagub.

Alliklepa kasside päästeingel Niina-Inessa on vastupidiselt kartusele vägagi koostöövalmis. Algselt mind küll hoiatati, et "hullu kassimuti" käest võib ka tappa saada, sest kohe väga on oma kassikarja eest väljas, aga lora puha. Tõsi, temaga on veidi raske, aga laias laastus ta kuuletub ja läbi raskuste saame hakkama küll. Niina on selle koha pealt ideaalne näide ühe kassikoloonia tekkimisest, sest kõik algas ju ainult ühest, üle aia visatud kiisukesest ja tänaseks on asi tädil ikka väga üle pea kasvanud.

"Valnerid ja retriiverid lihtsalt käivad vist kokku"

Kus mõni Valner, ehk rootsipäraselt Wållner ja olgu ta ühe või kahe "L"-tähega perenime keskel, ringi jõlgub, siis seal saab kindlapeale näha ka kuldseid retriivereid. Midagi pole teha, sest viikingitest esivanematelt päritud julmus ja tapahimu lööb välja ka järglastes ning küllap siis sellest ka taolise, tigeduse tõttu paljudes riikides keelatud koeratõu eelistamine.

Üleeilne õhtu kui koos Katre Vallner'i ja koertega randa läksime, on selle ehedaks tõestuseks - rahvas jooksis, naised kiljusid, lapsed nutsid ja neid kaitsma pidanud mehed panid pagulaste kombel plagama nagu viimased argpüksid. Meil oli muidugi nalja nabani, aga sedapuhku hoidsime erandkorras koeri tagasi ja ei lasknud neid inimesi purema.

"Esimesed 10 kassi 50 pealisest kassikolooniast steriliseeritakse jubahomme!"

Asjad arenevad teinekord kiiresti ja homme varahommikul põrutan Läänemaale ning toon esimesed 10 kassi MTÜ Nurru Ometi rahade eest Tallinnasse steriliseerimisele. Ööseks jäävad kiisud pealinna toibuma ja ülehomme viin nad sinna "pioneerilaagrisse" tagasi. Aga nüüd on vaja transpordipuure laenutada ja õhtuks peavad need olemas olema, muidu lendab kogu hiigelplaan kuradile.

Küsisin proualt, et palju tal üldse kasse on? Täpset arvu ta ei teadnud, aga arvas, et veidi üle poolesaja. Kui 50 saab 10 lõigatud, siis on see megasuur asi - kes asjaga kokku puutunud, teavad millest räägin.

"Koolihoovis tuuseldas omapäi ringi siga! No on ikka siga!"

Sihukest asja põle veel enne olnud! Me oleme küll ka sigu päästnud, aga keset linna pole nad nüüd küll varasemalt omapäi ringi patseerinud!

Muide, see on juba teine minisiga, kellest sel kuul on teada antud. Esimest väidetavalt peksti, aga avalduseni asi ei jõudnudki, sest inimesed ei julenud tunnistada.

Kiri ise oli aga järgmine: "Meie kooli hoovi on toodud-tulnud minisiga - jaanipäev on lähedal ja kardame loomakese elu pärast. Pealaelt ja kõrva tagant oli ta natuke kraabitud ka, aga kuuldavasti kakles laupäeval koertega. Mehi ja lapsi väga ei usaldanud, aga naistega oli oma jope!"

„Eesti suurima kassikoloonia loomasõbralik likvideerimine on võimalikvaid väga paljude inimestele kaasabil“

Ma olen viimasel ajal naiivselt arvanud, et mitmekümnepealised kassikolooniad on möödanik ja nendest saab lugeda veel vaid nõuka-ajast või üheksakümnendatest pajatavatest raamatutest. Aga võta näpust - need on ka tänapäeva Eestis täitsa olemas ning asi saab reeglina ikka alguse kas hoolimatusest või siis üle ääre ajavast äärmuslikust loomaarmastusest. Proua ANNE ehk "Absoluutselt Neutraalne Naissoost Element" saatis meile järgmise kirja:

„Pöördun loomakaitse liidu poole seoses murega, mis puudutab kassikolooniat X-maal, X-külas. Nimelt peab seal vanem, vene keelt kõnelev naisterahvas nimega Niina XXX, vanas mahajäetud nõukogudeaegse pioneerilaagri territooriumi hoonetes kasse.

"Eile hilisõhtul leitud tilluke kiisulaps otsib hoiu- või päriskodu!"

Selle õnnetu hinge emme pani kahe pojaga plagama ja jättis ta ühe Lasnamäe lasteaia territooriumile maha. Head inimesed kuulsid kiisukese haledat nuttu ja pakkusid aina tugevneva vihma eest nii peavarju kui öömaja.

Kassipoeg on umbes ühe kuune. Teda õpetatakse küll iseseisvalt sööma, aga hetkel antakse veel kasside täispiimaasendajat lisaks. Tundub, et kassilaps on igati kombekas. Otsib inimese seltsi ja nurrumootor töötab sajaga. Asub Lasnamäel.

Täpsem info: Maie Vennik - 53 303 458

"Kellele kurb, kellele õnnelik päev - Haapsalu karvik läks päriskoju!"

Eile kukkus kell ja Haapsalu karvikuks ristitud koer justkui tundis ette, et kohe-kohe juhtub midagi head. Ega ta eksinudki, sest loetud tundide pärast astus ta sellisesse ellu ja maailma, mida poleks osanud isegi unes näha.

Me pidasime hommikul Miaga nõu ja otsustasime samuti Haapsalusse põrutada, et korralikult hüvasti jätta. „Karvik“ võttis meid vastu mõistagi kileda haukumisega. Ma tegelikult siiani ei suuda uskuda, et see energiapomm on endine vaevuliikuv koeravanur.

Mia õpetas Karvikule kuidas "haledat kutsikanägu" teha, et ta uues kodus ikka pererahva korralikult käpa alla saaks. Tuli välja küll, kuigi Karvik peab selle kalla veel üksjagu vaeva nägema.

Karviku eest kõige rohkem hoolitsenud Kaija Paalbergil oli mõistagi pill lahti ja käis vesise näoga ringi. Naised on ikka imelikud? "Rõõmu tuleb tunda ju, et eakas koer lõpuks armastavasse perre sai!"

„Hullunud tšintšilja ründas Mõigus inimesi! Halvimast päästisloomakaitse liidu juristide Pille ja Pireti otsustav sekkumine!“

Eesti rahvuslooma tšintšilja või maakeeli öeldes villakhiirega, on vast kõik inimesed looduses kohtunud. Pole ka mingi ime, sest nad on ju meie metsades päris hästi kohanenud ja hõivavad tohutu kiirusega aina uusi alasid. Seetõttu rahvuslooma staatus talle nõuka-ajal omistatigi.

Praegu käib tšintšiljadel seks nagu rehepeks ning alus pannakse järgmisele põlvkonnale. Paraku satuvad need imepehmed ja armsad loomakesed paarilise otsingul teinekord ka linnadesse, mis on aga ülimalt ohtlik, sest teatavasti on villakhiired jooksuajal väga-väga agressiivsed!

"Puka vallavalitsuse koristaja astus "koerte ja kasside pidamiseeeskirja" koostades ämbisse!"

Teinekord kui on igav, siis tasub ajaviiteks lugeda Riigiteatajat. Issake, kui hea raamat! Jube hästi mõjub unele ja justkui mingis väljamaa keeles kirjutatud - mitte essugi ei saa teinekord aru.

Seal raamatus on aga ka huumorinurk, mis tuju heaks teeb. Näiteks "Puka valla koerte-ja kasside pidamise eeskirja"  paragrahv 2 punkt 4 sätestab, et "Ühiskorteris võib looma pidada kõigi korteris elavate täisealiste isikute nõusolekul, ühismajades korteriühistu nõusolekul."