Ma olen viimasel ajal naiivselt arvanud, et mitmekümnepealised kassikolooniad on möödanik ja nendest saab lugeda veel vaid nõuka-ajast või üheksakümnendatest pajatavatest raamatutest. Aga võta näpust - need on ka tänapäeva Eestis täitsa olemas ning asi saab reeglina ikka alguse kas hoolimatusest või siis üle ääre ajavast äärmuslikust loomaarmastusest. Proua ANNE ehk "Absoluutselt Neutraalne Naissoost Element" saatis meile järgmise kirja:„Pöördun loomakaitse liidu poole seoses murega, mis puudutab kassikolooniat X-maal, X-külas. Nimelt peab seal vanem, vene keelt kõnelev naisterahvas nimega Niina XXX, vanas mahajäetud nõukogudeaegse pioneerilaagri territooriumi hoonetes kasse.
Käisin ise seda asja seal uurimas ja olukord, mis akendest avanes, oli päris kohutav. Erinevates ruumides on kinni kassid, 10-20 ühes toas. Püüdsin loendada ja silma järgi võiks neid seal olla 40+ isendit. Täpset numbrit on raske öelda, sest ilmselt on mõned kassid ka sellistes ruumides kinni, kuhu pilk ei ulatunud. Mõned loomad on ka küla vahel vabakäigul.
Aknad on hallid kasside tatist ja muudest sekreetidest. Segamini kastreerimata isased ja emased, sekka ka kiisupojad. Maja taga vedelesid mõned kassipoegade laibad.
Osades tubades on kassid silmnähtavalt väga haiged, nohu on nii tugev, et tatiga on kogu nägu kaetud ja loomad saavad ainult suu kaudu hingata. Samas osades tubades olevad kassid on tunduvad tervemad. Näljas ei paista olevat, söögikausid on ees ja vanaproua käib Tallinnast korra või kaks toitu hankimas.
Küll aga levib maja ümbruses kohutav hais, kuna aknast oli näha, et kassid käivad „asjal“ tubades olevates ajalehehunnikutes ja kui kasse on palju, siis kujutate juba ise ette, mis sellega kaasneb.Saan aru, et vanainimene püüab omal sõgedal moel loomi aidata, aga pigem klassifitseerub see loomade väärkohtlemisena, arvestades nende kohutavaid elutingimusi. Pöördungi teie poole, et seda olukorda kuidagi lahendada. Kardan, et kui pöördun eraisikuna otse valla poole, siis viiakse nad kõik otsejoones Hoiupaika, kus nad hukatakse. Ka ei saa sellisele kasside hulgale peavarju pakkuda MTÜd. Kindlasti olete teie selliste olukordadega varem kokku puutunud ja oskate siin juba edasi tegutseda. Võib-olla oleks liidul võimalik tulla seda olukorda kaardistama, et siis juba edasi mõelda kuidas neid kiisusid oleks võimalik sealt päästa?“
Samas külas elav härra ATS ehk "Absoluutselt Tundmatu Subjekt", pääses mahajäetud hoonetesse sisse, sest tagumine uks oli lahti. Juba koridoris lõi tema sõnade kohaselt vastu hingemattev kassikuse- ja sitahais. Pole ka midagi imestada, sest mitukümmend looma jõuavad jõudsalt seda va väetist toota. Mõned kassid oli veidi aremad, teised aga väga sõbralikud ja jooksid mehele vastu ning hakkasid mööda ta jalgu nühkima.
Esialgsel lugemisel jäi talle silma umbes 30 kassi ringis. Tõelist numbrit ei osanud aga ka ATS öelda, sest nurrumootorid on vist jagatud kassiarmastaja oma süsteemi alusel eri tubadesse. Ilmselt siis ühes on isased, teises emased, kolmandas pisikesed, neljandas haigemad, osa loomi lastakse vahetustega õue jne.
Näljased nüüd loomad tõesti ei olnud. Tõsi, nad peavad küll sööma mingit solki, mida siis „kassimutt“ ise kokku keedab, aga ilmselt ajab see asja ära. Kõige suurem mure on aga vaieldamatult kiisukeste tervisega – üsna mitmed loomad olevat päris tatised. Näiteks üks must kiisu hinganud nii raskelt, et see meenutas pigem lämbuvat astmahaiget. Aeg-ajalt raputanud ta pead ja siis lennanud seda tatti tõesti kõikjale. Ja seda ikka tuli! Teine vaene loom saanud aga hingata ainult suu lahti ja keel olnud torujalt väljas. Ilmselt tänu sellele imenipile ta senini üldse veel elus püsibki. Kodanik ATS sai ta kenasti ka pildile - jutt käib tollest samusest halli-valgest kiisukesest siis.
Proua ANNE ehk "Absoluutselt Neutraalne Naissoost Element" käis seal ka mõned päevad hiljem:
„Käisin ka täna seal koloonia juures vaatamas. Osades tubades on tõesti kasse palju vähemaks jäänud ( ilmselt suveks välja lastud). Aga maja äärmises toas, mulle tundub, et sinna ATS ei jõudnud, seal oli 2 pesakonda päris tillukesi, 5 umbes 1 kuu vanust ja 2 umbes 3 kuu vanust koos 5 täiskasvanuga - kokku seega 12 kiisukest, pisikestel olid silmad väga haiged. Ma ei saanud pilti, sest aken oli nii must, aga trepi peal oli 2 kassipoja laipa, sellest sain pildi. Nii, et praegu on majas kokku ikka 30 kassi kindlasti, pluss need kes õues.“Nüüd tekib kõikidel loomasõpradel õigustatud küsimus - mida edasi teha? Esimene variant on teha vallale pöördumine, avaldada läbi meedia survet, et nad varjupaiga kulud tasuksid ja probleem saaks ehk üsna lihtsalt lahendatud. Nii käituks aga paraku organisatsioon, kes ainult mängib loomakaitset, sest enamus kasse lüüakse ju maha ning tegelikult päästetakse elule vaid üksikud tugevamad ja ilusamad.
Seetõttu otsustasin, et loomakaitse liit sellele kasside massilisele hukkamisele nüüd küll kaasa ei aita! On ka teine variant kuidas olukorda lahendada. See nõuab paraku kassiorganisatsioonide ja paljude heade inimeste koostööd. Jutt, et „meil on kõik kohad täis“ või „ma küll võtaksin hea meelega, aga mu kodus juba on kass, koer, hobune, haige vanaema ja joodikmees“, palju just kaasa ei aita. Nii, et mõelge rahus oma võimalused üle ja ärge niisama kommentaariumides ahhetama või õpetama kukkuge. Sellest ei ole abi!
Loomulikult on vaja raha. Olen seda asja tegelikult oma nädalotsa juba ajanud ja tänaseks on MTÜ Nurru Ometi pakkunud raha vähemalt tervete kiisude steriliseerimiseks-kastreerimiseks. Loodetavasti võib sealt hunnikust võtta ka mõne sendi ravirahadeks, aga kui ei või, siis suurimad tänud igatahes Kertu Jukkumile, kes niisama tühja jutu puhumise asemel reaalset abi pakkus.Lisaks on ka kinnistu omanikul raha rohkem kui meil kõigil juuksekarvu peas. Omanikuna on nad ka vastutavad territooriumil toimuva eest. Kuna ilmselt mitmekümne kassi verd nad oma kätele ja sellega kaasnevat mainekahju ei taha, siis räägin ka nendega pärast Suur Jaani läbi. Eks näis kuidas läheb, sest nad võivad kohale kutsuda ka varjupaiga ja kõik oleks seaduslik.
Nii, et probleem on megasuur, aga ennekõike on vaja nüüd ära kaardistada, kui palju me üleüldse suudaksime neid kiisusid kuskile ravile ja kodude ootele paigutada. Omalt poolt võin öelda, et kuigi ma seda absoluutselt ei taha, siis kolmele "tatipeast" kiisule ma olemise ja ravi tagan ning seda teps mitte loomakaitse liidu kulu ja kirjadega.
