teisi ei armasta ka
sestap üksi uitan
üksi rändan ma
Matkal trehvab inimesi
suurt me ei räägi
selle juures parim
rohkem kunagi ei näegi
Võõrale võiks usaldada saladusi
siiski libe on see tee
sestap suu on mul lukus
hammaste taga hoian keelt
Tuulega jooksen võidu
koos temaga nutan ja naeran
talle kurdan muret
oma patuelust räägin ja kaeban
Tuul ei vaidle vastu
ta on alati mu poolt
tuul ei reeda kunagi
hea ja kindel on meil koos
Läks lappama jälle. Rohud said otsa, muidu oleksin võtnud küll. Põle hullu - te juba harjunud. Tegelikult tuli raadiumist Demis Roussose lugu "My friend the wind" ja see viis mõtte lendu. Teinekord polegi palju vaja.
Pühendaks selle loo õige kellegile, aga kellele? Sedapuhku mingu tervitused eelkõige meessoost inimestele, kes nina ees sõbrad, aga üht rusikat hoiavad põues, teist noaga selja taga ja mõtlevad välja jutte, mis hullemad kui kõige õelama vanamuti vaimusünnitised.
Kurat teab miks mõned inimesed nii käituvad, aga küllap olete ka teie ise taoliste "sõpradega" kokku puutunud. Õnneks saab neist rääkida minevikuvormis - ei suuda mina neid muuta kuid saan valida, kes mind ümbritsevad.
Tuul on neist kõigist siiski kõige kindlam, usaldusväärseim ja pea alati olemas kui sõpra peaks vaja minema ....
