13. september 2019

"Kelle oma? Auto alla jäänud kiisu jäi imekombel ellu!"

Pime aeg on käes ja kindel märk sellest on aina sagenevad loomadega toimunud liiklusõnnetused. Eilne päev tõi Loomapäästegrupile koera ja kähriku. Kutud mõlemad. 

Pääskülas sai päeval veel üks koer autolt paugu, aga juht ise toimetas oma kulu ja kirjadega vigastatu kliinikusse ning annulleeris väljakutse. Müts maha! Enamus juhtidest nii ei käitu. 

Ka õhtul Muugalt saabunud teade vana koera kohta ei vajanud meie sekkumist vaid see edastati varjupaigale, kelle asi on tegeleda hulkuvate loomadega.


Üleeile Imavere kandis, Käsukonnas auto alla jäänud kiisul läks tänu headele inimestele samuti paremini. Kassist üle sõitnud juht põrutas loomulikult pidurdamata edasi:

"Sitta kah! Üks kass ees või taga! Mul on autos hea soe olla ja ei hakka mina pimedas välja ronima!", võis ta ilmselt mõelda.


Kiisu õnneks istusid järgnevas autos kaastundlikud noored, kes ei pidanud paljuks kinni pidada. Vähe sellest! Nad läksid teda ka otsima ning leidsid isegi üles. Seejärel helistasid nad juba Loomapäästegrupi numbrile 53 230 230: 

"Tundub, et tal on tagumised käpad puruks - need ei liigu ja kass on paanikas ning üsna kuri. Saime ikka kuidagi kinni püütud ja nüüd ootame mida teha?"

Loomapäästegrupi Järvamaa piirkonnajuhi Siim Elmik'uga sai kokku lepitud, et nad kohtuvad Järva-Jaani "Konsumi" juures. Kui Siim pagassiluugi avas, siis vaatas sealt vastu üks "tige kurat", kes oleks kõik inimesed puruks närinud ja ää söönud. Pole ka midagi imestada ja vaevalt te isegi suudaksite silmipimestava naeratusega ringi patseerida kui kondid purud on.

"Karv on sul puhas ja näljane sa ka pole. Sa oled vist kellegi kodukass?", uuris Siim järjekordse liiklusohvri vigastusi. "Pole midagi teha sõbrake. Saad valuvaigistit ja siis pead ise hommikuni vastu pidama enne kui arstile saad. Siin maakolkas esialgu paremini ei saa."


Et heal lugejal ei tekiks väärarusaama meie reageerimisvõimekusest, siis kopeerin siia informatsiooni meie kodulehelt

Loomapäästegrupi põhieesmärgiks on õnnetustesse sattunud ja/või erakorralist veterinaarset abi vajavatele loomadele-lindudele kiire transpordi ja ravi tagamine. 

Loomapäästegrupp tegutseb vabatahtlikkuse alusel ja sõltub täiel määral annetustest ning see seab meie võimekusele väga kindlad piirid. Täna suudame rahuldaval tasemel tööajal reageerida vaid Tallinnas, Pärnus, Viljandis, Lääne-Virumaal, Muhumaal ning Põhja- ja Lääne-Harjus. Palume mõistvat suhtumist.

Meie hädaabiliini 53 230 230 töö on seotud loomakliinikute lahtiolekuaegadega ning vastame teie kõnedele argipäevadel kell 10.00 – 18.00, nädalavahetustel ja riigipühadel – 12.00 – 20.00

See ei tähenda seda, et väljaspool tööaega ei tasuks helistada proovida – üritame vastata kui vähekenegi võimalik ja anname parima, et nii abivajav loom kui teie hätta ei jääks. Telefonile vastavad kolm inimest ja nende töö on seatud nii, et kui esimene neist ei vasta, siis kõne suundub järgmistele. Vabandame ebamugavuse pärast ja palume varuda kannatust, aga lihtinimestest loomasõpradena me paremini lihtsalt ei suuda ega oska.

Läheme aga selle kiisulooga edasi. Hommikul oli kass elus ja õhtusest vigastusest andsid aimu vaid järellohisev tagumine käpp ja pealael olev haav. Need teda sugugi ei häirinud ja ta oleks puuriukse avanedes kasvõi katusele roninud. Siimu pere õnneks polnud hiirekunn enam ka sugugi nii kuri. 

Edasine tee viis juba Jüripoja loomakliinikusse Jäneda lähistel, kus vaene loom põhjalikult üle vaadati. Lühidalt öeldes vedas sel kassil ikka täiega, kuigi käpp oli kolmest kohast nii hullusti puruks, et lappimine oleks olnud ülikeeruline kui teps mitte võimatu.

"Mida teeme?", päris Siim minult telefonis.

"Muid haigusi polnud ja täitsa vanur ka pole? Variante on kaks nagu aru saan - amputatsioon või eutanaasia? "

"Ei-ei, ta on terve kui purikas ja vana ka mitte. Kuidas meil rahadega on?"

"Praegu kehvalt, sest suvel ei teinud vist ühtki raha kogumist. Praegu vast ei annetata ka, sest paljudel kulus raha ju koolilaste peale. Vahet pole ja proovime ikka ning kui võlahunnik liigsuureks läheb, siis paneme "poe" lihtsalt kinni, sest üle oma varju ju ei hüppa. Lihtne!"

Operatsioon möödus edukalt ning kiisuke elas selle vapralt üle ja taastub praegu Siimu kodus. Ühe jutiga võtsime kohe ka "kerad" maha, et ta tulevikus enam sugutungi ajel kondama ei kipuks ja ka kiip sai naha vahele susatud. Aga enne uue kodu otsima hakkamist, anname vanale omanikule kui taoline olemas peaks olema, võimaluse oma lemmik tagasi saada. Võta julgelt ühendust!

Loomapäästegrupp tänab Kristina Lagrekül'i ja tema kaaslast, et nad käitusid nagu INIMESED käituma peaksid-võiksid ja ei jätnud vigastataud looma tee äärde vedelema. Kniks ja kraaps ka kõikide annetajate ees tänu kellele me loomi-linde üleüldse aidata saame! Selle kirjatüki eesmärgiks on koguda 460 eurot ja 73 senti. Loodetavasti õnnestume!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318


Loomade-lindude ravi saab toetada ka meie annetustelefonile helistades:

900 23 23 (10.-)