28. september 2019

"Nooruke kassiemme vajas erakorralist sünnitusabi!"


Õigem oleks vast öelda, et kiisu vajas erakorralist poegimisabi, aga see ei kõla kohe kuidagi üldse. Eks ole?


ELU on üks suuremaid imesid, mis üldse olla saab. See, et me planeet asub täpselt seal, kus asub ja elu toetab, on IME või õigemini haruldane ja õnnelik juhuste kokkulangevus.

See, et meil on vedelat vett, on samuti ime. Lähiplaneetidel ju pole. Ka keemilisi ühendeid, mis meid ja teisi vahvaid tegelasi tatsama panevad, on täpipealt nii palju kui vaja. Millimeetri või pealt kui soovite.


Päike, suur-suur pall, kuhu muide mahub umbes-täpselt miljon Maad, on samuti meie poolt. Esmapilgul meie poolt, sest ilma Maa kaitsekilbita oleks ta kõigele elavale juba ammu lõpu peale teinud. Nii, et oma koduplaneet on tegija, aga tänutäheks vägistab inimloom seda kuis jaksab.

Pole hullu. Õnneliku juhuse läbi sadas siia kunagi ammu üks pirakas kivi, mis tegi dinosauruste valitsemisele lõpu. Küllap neid tuleb veel ja ka loodus ise oskab end parasiitidest vabastada. 

Ega see uus jääaeg ka enam kaugel ole. Enne läheb muidugist väga palavaks. Tavalised tsüklid siin keral. Ei midagi erilist ja küllap poeme siis hiirte kombel maa alla sooja.

Inimese, aga ka iga linnu-looma ja muu tegelase ilmaletulek on samuti tegelikult SUUR IME, mida me hinnata ei oska. Sada miljonit asja alates verekeemiast, ajus peituvatest ühendustest kuni kasvõi silma arenguks ja toimimiseks vajamineva rõhuni välja, peab olema orlungis.

Sünnitus, naised tajuvad seda loomulikult paremini, on samuti selline protsess, mis võib omadega väga nihu minna ning sada miljonit imepisikest asja peavad klappima. Enamasti klapibki, aga harvad pole juhused, mil uue elu sünnist jäävad millimeetrid puudu .... 


Loomadega ja looduses üldse on kõik täpselt samamoodi. Väga-väga palju asju välistavad elunatukese alguse kuid ometigi siin me kõik ju oleme. Nädalavahetuse hakul vajas Loomapäästegrupilt sünnitusabi, üks verinoor kiisuemme, kes oma esimesi järglasi ilmale tõi. Kõik läks sedapuhku täiesti rappa ja põnn keeras end valesse asendisse ning jäi kinni.

Eakas peremees, kes eelmisel sügisel ta talu väravasse visatud kiisu eest hoolitsema hakkas, lootis, et küllap saab hiirekunn ise hakkama. Loomad on ju vägevad! Hoidis käppa. Masseeris kõhukest ja tegi dr.Google soovitatud näpunäidete järgi kuid tolku sellest polnud. Seejärel helistas mures taat juba mulle.

"Andke andeks, et tülitan taolise pisikese asjaga, aga mu kiisu ei saa poegimisega hakkama. Kas Eestis keegi sellist abi ka annab? Imelik on kohe rääkida ja tülitada. Lausa häbi kohe!"


"Pole siin imelikku midagi, aga mõnikord läheb kauem aega. Kui kaua poegimine on juba kestnud?"

"Juba kolmas päev, aga ainult käpp on väljas ning nii ta vaevleb. Kahju loomast ja ma ei oska kuidagi aidata, kuigi väga tahaksin."

"Ai kurat! Siis ta on kinni, mis kinni ja ilmselt juba ka surnud. Miks te küll varem ei helistanud?"

"Kuhu sa oskad helistada? Ja veel sellise asjaga - sõimatakse nägu täis või peetakse ogaraks! Seda ma kartsin."

"Ilma inimeseta ta hakkama vast ei saa. Äkki tuleb isegi operatsioon teha."

"On see ohtlik ka?"


"Iga operatsioon on ohtlik, kuigi tänapäeval on riskid viidud miinimumini."



"Äkki ootame siis veel? Ehk saab ise hakkama. Tema pärast ma elangi veel. Mul teisi pole ...."

"Kui nii, siis peaksid just riskima. Kardan, et poegadega on üks-null, aga emme saame suure tõenäosusega päästa. Ilma arstiabita jääd sa temast ka ilma. Olen peaaegu kindel"


"Palju see maksab?"

"Ma ei oska peast öelda, aga ega see erakorraline abi odav just pole."

"Siis ma ei saa seda lubada."

"Ärge pabistage, küll me midagi välja mõtleme."

Edasi läks juba libedalt ja täpselt nagu inimeste päästmise puhul. Kiire kõne Loomade Kiirabi Kliinikusse ja nad panid end poegiva kassiemme tulekuks valmis. 


Operatsioon võeti kohe öösel ette ja polnud kõige lihtsamate killast - kaks poega olid üsas tõesti surnud ja mädanesid juba. See tähendas kõiksugu lisatoiminguid alates kõhuõõnde pesust kuni tont teab, milleni välja. Loomulikult tuli kiisu ka steriliseerida, kuigi 86 aastane taat oli sellele üheselt vastu. Valikut polnud ja valmistusin peapesu saama.


Vahest harva loomi tõesti operatsioonilaual sureb ja ise pabistan vast kõige rohkem kuna paar korda on ka minu kunded otsa saanud. Seekord kartsin aga taadi pärast. 

"No kuda ma talle ütlen, et kiisuke ei vedanud välja ja ää suri? See lööb ta täitsa rivist välja!"

Hommikul kohe pärast ärkamist hellasin kliinikusse ja esitasin vaid ühe sõna:

"Elus?"

"On-on elus! Rahune maha. Kõik on väga hästi. Kannata umbes kella kaheteistkümneni ja siis saad ta taadile tagasi viia. Me hoiame veel silma peal, aga kõik on absoluutselt hästi.", hakkas kiisut opereerinud loomaarst Elin Põldemaa sedapuhku juba mind maha rahustama.

Hulluks mine nende loomadega! Mitte kivi, vaid terve Himaalaja kukkus mu südamelt. Vat selline imelikult imeline lugu, kuigi uue ELU imekink jäi sedapuhku sündimata. Mida ma pläran? Kiisuemme jäi ju ELLU ja tema toimetab nii enda rõõmuks kui taadi seltsiks edasi! See polegi tegelikult nii väike ja tühine asi, kui nüüd tõsisemalt järele mõelda. 

Et taolisi loomaelude päästmisi rohkem oleks ja veidi teistmoodi tegelased samuti abi saaks, sõltub juba teist head inimesed. Mina tänan!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318

Loomade-lindude ravi saab toetada ka meie annetustelefonile helistades:

900 23 23 (10.-)