Kui globaalsed keskkonnaprobleemid näikse olevat nagu võõras mure, siis ometigi saab ka siinsamas meie enda kodus, meie enda toodetud prahi läbi otsa igal aastal sadu ja sadu loomi ning linde – metsas peadpidi purki pugenud kährik või ära visatud traadihunnikusse kinni jäänud metskits, on ainult paar näidet sellest, kuidas inimese lagastamine saab loomadele saatuslikuks. Näritud nätsu tänavale viskamine on ju tühiasi? Sulle küll, aga selle alla kugistanud varblase jaoks mitte - temale võib maksta see suutäis elunatukese! Kui metsas toimuv jääb pahatihti märkamatuks, siis linnas hättasattunud linde nähakse ikka. Suur osa meist läheb neist õnnetutest mööda:„Mida ma ikka teha saan ja see pole minu süü!“
Mõned inimesed hakkavad aga abi otsima ja reeglina kuulevad nad pea alati ametnike käest vastust: „Ei tohi sekkuda! Looduslik valik!“ Paljud löövad käega ja jätavad asja sinnapaika. Teised aga punnitavad edasi ja otsivad abi vabatahtlike organisatsioonide käest. Viimane murekiri laekus Lasnamäel elavalt Margitilt Loomakaitse Liidule nädalake tagasi:
„Tere, ma ei tea, kas Te tegelete ka abivajavate lindudega, aga kirjutan Teile, kuna ma ei tea enam kuhu oma murest teada anda. Nimelt on Peterburi tee 66 majaesisel muruplatsil hädas kajakas - tal on mingi toru taoline ese, umbes 30 cm pikk, jala külge kinni jäänud. Sõidan iga päev sealt mööda tööle. Süda lihtsalt tilgub verd vaadates kuidas ta liigub torujuppi endale järgi vedades. Ma väga palun Teid, aidake teda!“
Eks me naised tõttasid teda siis lõunapausi ajal oma kõhu arvelt kohe päästma. Jõudsid kohale, aga linnukest polnud kuskil. Nii see pahatihti lähebki, sest ega ükski vigastatud loom või lind kannatalikult abi oota ja kui nad ikka vähekenegi liikuda suudavad, siis teevad minekut. Margitiga sai kokku lepitud, et helistab siis uuesti, kui kajakat taas muruplatsil patseerimas näeb.
Juba sama päeva õhtul Margit helistaski ja Liidu vabatahtlikud tormasid taas Peterburi teele. Kohale jõudes selgus, et Margiti jutt vastab sõnasõnalt tõele - raske toru oligi kajaka jala külge miskitmoodi kinni jäänud ja see takistas normaalset liikumist. Vaatamata sellele hädalist kätte saada ei õnnestunud – nii kui läheneti, tõusis lind kuidagi lendu ja tuul kandis ta taas ohutusse kaugusesse.
Telekast kasvõi Animal Planeti pealt olete vast ikka näinud mõnda "Animal Rescue" saadet, kus loomi-linde-reptiile päästetakse. Minge pekki, kus meestel on ikka varustus, millega hädalalisi aidatakse! Silm läheb märjaks ja nutt tuleb peale! Eesti riik ja ka Loomakaitse Liit elavad ses mõttes veel alles 19.sajandis ja meie vabatahtlike autodes on heal juhul vaid üks transpordipuur ja paar paksemaid kindaid, millega siis mõnda looma või rästikut haarata. Oleks kasvõi võrku tulistav relvgi, siis saaks ta ju kergelt kätte, aga nii püüaks nagu kirvega kurge.
Kui me lindudega väga jänni jääme, siis oleme pöördunud vahetevahel Linnuabi Grupp OÜ inimeste poole. Vastutulelikud inimesed ja tõelised linnufanaatikud, kellega võrreldes minu teadmised sulelistest on olematud. Eks kurtsime oma muret seekordki „linnumeestele“ ja nad olid juba veerand tunniga kohal. Jaht vigastatud kajakale läks lahti, aga vaatamata kolmetunnisele ponnistusele suutis suleline inimloomad üle kavaldada. Meie naistel oli muidugi hing nii haige ja mure nii suur, et ei saanud uinudagi:
„Kuidas ta küll nii elab? Tal on kindlasti hirmus valus! Me lihtsalt peame ta kätte saama!“Järgmise päeva hommikul kõik kordus - lind oli platsis, Margit helistas, linnuabi inimesed läksid püüdma ja jäid jälle tühjade pihkudega. Õhtul sama jama ja me hakkasime juba pabistama, et kaua need "linnuabikad" ikka jaksavad kohale tulla. Tundus, et ainuke variant on lihtsalt oodata kajaka nõrkemist.
Uus päev ja uus katse ning sedapuhku olid Jumalad nii linnumeeste, kui kajaka poolt:
„Kätte saime! Seda toru kaasas vedada oli tal ikka paras vägitükk!“
Siinjuures ei jõua ma neid Linnuabi Grupi tegelasi ära tänada:
„Super lahedad ja ägedad tegelased olete! Kniks-kraaps ja maani kummardus!“
Edasi tuli juba Loomakaitse Liidu etteaste, sest vaevatud kajakas oli vaja ravile toimetada. Linnu jalg oli ikka väga palju viga saanud - murdunud ja osaliselt kärbunud ning oli selge, et see osa tuleb kindlasti eemaldada. Nüüd tekkis, aga suur vaidlus, sest ühed, mina nende seas, leidsime, et kajakas ühe jalaga liigiomast elu edasi elada ei saa ja talve üle ei ela. Teised seevastu arvasid, et on ennegi selliseid kajakaid looduses olnud ja nad elavad kenasti, seda enam, et suure osa ajast on nad ju vees.
Mina selle „linnujahiga“ kuidagi seotud polnud ja sestap jäi otsustamine kajaka elu ja surma üle sedapuhku õnneks naiste õlule. Ei saa salata, et elutahet täis väga tugev võitleja oli naiskadele juba korralikult hinge pugenud. Sestap ei tasugi imestada, et masinanina kiirelt kliiniku poole keerati. Kasti neil kaasas polnud ja sestõttu tuli haavatud lindu peos hoida. See tekitab mõistagi jälle konkreetse sideme inimese ja ükskõik millise eluka vahel ning tunned juba vaat, et isiklikku vastutust ja kohustust tema heaolu tagada. Kuigi otsustati amputatsiooni kasuks, siis ometigi see kajakas ellu ei jäänud. Süda ei pidanud lihtsalt narkoosile vastu. See oli muidugi pauk meie naistele, sest nagu nad pisarsilmil ütlesid:
"Ühel päeval võib sind tabada selline tohutu rõõm ja siis korraga meeletu kurbus ja valu. Sellega lihtsalt ei harju ikka ära."
See on üks aspekt mille pärast loomadega tegelejad läbi põlevad. Mida ma targutan? Ma ise ju samasugune ja alles kaks päeva tagasi naasesin pagendusest, sest need su kätevahel surevad loomad kisuvad lihtsalt hinge puruks ja võtavad tükikese endaga kaasa. Pärast seda ei taha jupp aega ühtki elukat rohkem näha ega päästa!
Nüüd võib muidugi küsida, et kas kogu see jantimine tasus üldse ristil rippumist ja oli sel mõtet? Aga millel siin elus üldse mõte on? Kas narkari abistamisel on mõtet? Ei ole! Kas su 86 aastase vanaema haiglasse toimetamisel on mõte? Ei ole, nagunii kärvab varsti maha ja iga arsti töötund ning ravimid on puhas ressursi raiskamine. Miks peaks kiirabi tõttama avariipaigale? Meid inimesi on nagunii siin planeedil juba niigi liiga palju ja iga päästetud eluga ju probleemid ainult kasvavad! Mõttetu ja absoluutselt arualge tegevus! Ometigi me seda kõik teeme ja see on igati mõistusepärasne. Loomade-lindude puhul räägitakse aga ühtäkki looduslikust valikust.
„Looduslik valik“ on väga oluline. Ometigi on tähtis ka olukordadel vahet teha. Kui näiteks rebane murrab suure näljaga ükskõik millise linnu maha, siis see on kindlasti looduslik valik. Kui see lind jääb aga auto alla või jookseb ringi toru jala küljes, siis on tegemist "inimtekkelise põhjusega". Loomakaitse Liit lähtubki sellest filosoofiast – inimese süül ükskõik, mis moel viga saanud elukat tuleb aidata ja see on igati mõtestatud tegevus! Punkt ja Aamen!
