Festaril möödus rahulikult ja käsi haiget ei teinud. Nii mõnigi inimene küll küsis, et mis jurakas see mul käe peal on. „Muna“ läks aga muudkui suuremaks ja tundus, et seal on juba oma liitrijagu vedelikku. Pühapäeva õhtul kutsus aga üks „inimesearst“ meid enda juurde õhtusöögile. Seal kukkusin kohe pärima:
„Kas sul suuremat süstalt on kodus?“
„On."
„Piiritust ka, et kätt puhastada?“
„Seda pole, aga desifintseerivat vahendit on küll.“
„Tõmba vesi välja, ole meheks!“
Vähe mõelnud, otsustas ta mind aidata. Sa vana raibe – seda ollust ikka tuli käe seest. Mo moor ja tohtri kaasa pidid minestama, kui asja pealt vaatasid, aga õnneks jäid ikka püsti.
„Hommikul mine kohe arstile!“, oli tohtrihärra viimane käsk.
Ja helistangi mina hommikul perearstile ning numbri sain neljapäevaks. Siis tõttasin ühe kassiga operatsioonile ja kuna „muna“ oli taas vedelikku täis kogunenud, siis ma kohe loomaarsti paluma:
„Kuule, tõmba minult ka vesi välja!“
„Oled sa lolliks läinud või? Mind lastakse lahti ja pannakse vangi!“
„Kurat, anna mulle süstalt või skalpelli – ma tõmban selle ise välja või lõikan siis lõhki! Segab ju räigelt!“
„Mine arsti juurde! Meil siin pealinnas on asi range ja ma ei hakka riskima.“
Kui pealinnas on asjad ranged, siis tuleb pilk maa poole suunata ja sestap paarutasingi ühe maal elava loomaarsti juurde. Nimetagem teda siis igaks kümneks juhuks lihtsalt LOOMAARSTIKS. Koerte jt loomade liigestel on ju samad jamad ja ega need inimese liigesed siis teistmoodi ehitatud ole. Sestap polnud mul mingit kahtlustki, et mees teab mida teeb. Tõpratohtri juures läkski kõik libedalt ja dreen pandi sisse. Järgmistel päevadel käisin haava ja dreeni korralikult puhastamas. Antibiotsi võtsin ka. Eile läksin aga perearsti juurde nagu kord ja kohus:„Mis siis käega juhtus?“
„Mitte midagi ei juhtunud, veresegune vesi tuli lihtsalt sisse.“
„Kas oli mingi trauma?
„Ei olnud mul mingit traumat, aga nüüd on kõik juba korras.“
„Kes ravis?“
„Loomaarst, aga vahet pole, sest me oleme kõik ju imetajad ja ühed parajad loomad. Ortopeed võiks muidugi nüüd asja üle vaadata, sest tagajärg on likvideeritud, aga tekkepõhjust oleks vaja ikka teada.“
„Ja-ja-ja, aga vat nende ortopeediaegadega on nii, et...“
„Las ta olla praegu. Kui uuesti vesi koguneb, siis tegeleme edasi.“
Ilmselt ortopeedi juurde oleksin ma saanud kuskil järgmisel kuul või hiljemgi. Siit tekib aga ka küsimus, et kas ma oleksin siis pidanud kogu see aeg paistes käega ringi käima? Selge see, et panen nüüd homme liigestele spetsialiseerunud inimesearsti juurde numbri kinni ja eks ma annan siis teilegi teada, mis sajandil visiit toimub.
Olgu see lugu aga õpetuseks ka teile – kui vaja kiiret arstiabi, siis minge loomaarsti juurde. Mulle tuli vähemalt loomade kaitsmine nüüd küll isiklikult kasuks ja sain operatiivselt vaevast lahti. Omakasu missugune! Eks ole? Väikesed kõrvalnähud muidugi on ja moor räägib, et ma pidavat unes urisema ning haukuma. Kratsima kipun end ka, aga pole hullu – täna lähen toon endale loomakliinikust vastava "krae" ja siis ma ei saa vähemalt ise haava lahti kiskuda. :)
