„Tere tütarlaps või neiu!“, ongi vast see tervitus, mida mu käest kõige enam naised kuulevad ja pole üldse oluline kas tervitatav on 32 või 132 aastat vana. Reeglina see tekitab elevust ja näiteks isegi siis kui esimest korda läksin Riigikogusse Ene Ergmaga kohtuma, tervitasin sama moodi. Igasugune ametlikkus oli hoobilt kadunud ja nn „loomaasju“ sai arutada juba hoopis vabamas õhkkonnas. Takkajärgi tarkus on muidugi see, et ega sellest lobisemisest loomadele mingit tulu nüüd küll ei tõusnud.Nii mõnigi kiuslik kodanik vibutab nüüd näppu ja näitab mu enda moori peale. No kuulge ja tulge palun ikka maa peale – inimene saab kohe-kohe, 72 aasta pärast 100 täis ja siin pole midagi hellitada. Mõistagi tõde on valus kuulata, aga igatahes mina käsen tal alati passi kaasas kanda, sest nii vana inimesega võib ju iga hetk midagi juhtuda! Seega parem karta kui kahetseda. Seda-enam, et testament on tal minu nimele nagunii veel tegemata.
„Tere tütarlaps, kuidas päev möödus?“, küsisin kunagi ühelt eakamalt Selveri kassiirilt.
„Ah, et tütarlaps? Ohh, te päästsite mu päeva!“, tuli kärmelt naeratav vastus. Ja samamoodi toimisin ka üleeile ühes teises kaubanduskeskuses.
„Mida te endale lubate? Ma olen siiski soliidses eas naisterahvas!“, läks poemüüja marutigedaks. Vat nüüd ma ei teagi kuidas edasi käituda? Absoluutsele enamusele see näikse meeldivat ja ilmselt jätkan siiski sama rada. Selle üleeilse kassiiriga muudan aga taktikat:
„Tere vanamutt! Kuda kube kärab?“, peaks teda vast rahuldama küll või mida teie arvate?
