21. august 2016

„Kuulus Mia“

14037946_10206545812832253_211832727_o „Kas see on Mia? Kas see ongi kuulus Mia? Ma olen teie tegemisi ja seiklusi jälginud!“

Taolistele küsimustele pidin eile oma korda viis vastama. Küsijateks reeglina eakamad toredad eesti vanaprouad, kes siis ilmselt seda blogi loevad. Üks laps tundis ka Mia ära, aga vaevalt nüüd küll tema siin lugemas käib. Ega tea muidugist ka.

Mõistagi oli Mia Ženja Fokini järel Küüslaugu festivali suurim superstaar, kellega väga paljud sõprust sobitama tulid.





DSC_0006„Kas talle pai võib teha?“, oli järgmine küsimus, millele pidin vastama ei tea mitukümmend korda. Eriti tore on see, et tänapäeva lapsed oskavad enne ikka luba küsida, kui koera hellitama kukuvad. Tähendab, et vanemad on rääkinud ja see on ka hädavajalik, sest eales ei tea ju milline kutsa satub vastu tulema.

Oli ka üks erand ja kui pärast ujutamist läksime rahvast veidi eemale, siis üks väike poiss jooksis kohe Mia juurde ja hakkas paitama. Ta emme ei jõudnud reageeridagi:

DSC_0002„Andke andeks! Meil on kodus hästi sõbralik suur koer ja ta ei oska karta. Ma ei jõudnud …….“

Õnneks Miale paitamine ja hellitused meeldivad ning neid sai ta aastajagu ette. Ka loomad – eesel, alpakad ja teised koerad tahtsid Miaga tutvust teha, aga see teda väga ei huvitanud. Üks lontis kõrvadega küülik tegi aga enneolematu kiirusega liigutusi ja puges samas aedikus oleva kuke taha peitu kui Miat läbi võre nägi. Ja kaks kassipoega ei sallinud teda ka ning tegid küüru selga tõmmates selliseid häälitsusi, et isegi mina hakkasin kartma.Ülejäänud oleksid temaga aga mestinud küll.

„Ärge väga lähedale tulge, meie koer suuri koeri ei salli ja ründab ise!“, hüüatas ühe yorkshire terjeri perenaine meid nähes. Lora puha ning vähemalt Mia peale see tilluke tegelane nüüd küll kuri polnud.

"Me oleme Miaga sõbralikud tegelased, mis meist ikka rünnata..."

DSC_0013Perenaine ja ta poeg pidid imestunult sellega nõustuma. Üks väike "maeiteamistõugu" väga mänguhimuline kutsikas oli veel ka, see suutis isegi mind oma suure mängulusti ja elurõõmuga ära väsitada.



„Kas see on teie koer?“, küsiti meie tüdrukute käest, kui need parasjagu Miat hoidsid sel ajal, kui pidin miskit asjatama.

„Ei ole.“

„Aga kas ta nimi on Mia?“

„Ja, Mia on ta küll.“

Vastusega rahule jäädes sättis memmeke, fotoaparaat käes, end veidi eemale ootele. Lõpuks selgus, et ta tahtis koos minuga pilti teha. Taolisi pildistamissoove oli oma kümme või rohkemgi ja nii langes väike osake Mia kuulsusesärast ka minu peale.

Üsna festivali lõpu poole trehvasime taas selle väikese poisiga, kes suuri koeri ei kartnud. Miat nähes jooksis ta kohe juurde, laskus põlvili, surus pea vastu kaela ning tegi tugeva-tugeva kalli. Nagu selgus on ka ta emme minu blogi lugeja ja siinjuures parimad tervitused sinna perre!

14087189_10206545451743226_14930353_o