Gulfi karvikute saaga võib nüüd lugeda kohe päris-päris lõppenuks, sest Saaraks ristutud kutsa valis endale uue kodu ja vana peremehe ning kolis tema juurde. Täitsa õigesti lugesite - täiesti ise valis ja täiesti ise kolis ning Epp lähtuvalt koera heaolust lasi sellel kõigel ka juhtuda.
"Kuhu?", küsite nüüd kindlasti. "Kelle juurde?"
Täna hakkab pihta aga "kassirock" ehk Alliklepa kassikoloonia hoolealuste aeg Varjupaikade MTÜ-s saab ühele poole ning nüüd tuleb nad taas üle Eesti kokku koguda ja ühte improviseeritud vastloodud ajutisse hoiupaika viia.
Cim, Kaija ja teisedki kehastusid ehitajateks ning on mõned päevad kõvasti tööd rüganud, et kiisudele mõeldud ruum valmis saaks. Kertu Jukkum laenas puurid ja taas leidis kinnitust ütlemine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Kõik on kinni tahtmises!
Ma tunnen end ise ka juba tõelise kassimammana, kes oma poegi mööda ilma ringi tarib, aga küllap peab see nii siis olema. Paljud Alliklepa kiisud on terveks ravitud, paljud juba ka uutes kodudes, pooled vajavad veel ravi lõpetamist, aga täpsemaid numbreid saan teile samuti ehk juba nädalavahetusel öelda. Enne on nad vaja Rakverest, Viljandist ja Tallinnast kokku koguda ning viia punkti B. Õnneks Kristina võtab osade kasside tarimise enda peale ja siis ma ei pea enam ise nii palju ringi paarutama.
Aga sellega pole Alliklepa kassisaaga veel kaugeltki läbi. Esimesed kaheksa, nende seas kaks poegadega emmet, proua Stepanova poolt maha jäetud ja metsa aetud kiisust, on juba küla vahel toitu nuiamas. Üks vanaproua neid praegu toidab ja lubas ka kinni püüda. Selleks on vaja aga püügipuuri, sest pojad on juba metsikud ja endid kätte ei anna.
Nii et Alliklepa kassirock jätkub täie hooga. Nii mõnigi ilmselt küsib, et kas sel kõigel on üldse mõtet? Ikka on! Vähemalt selle hullu kassimuti käest päästetud kiisude jaoks on sellel kõigel lausa maailma suurim mõte sees!
