Mäletatavasti toimus 2008 aasta augustis Vene-Gruusia sõda, mille jalust põgenes oma 70 000 inimest. Eesti reaktsioon oli üsna kesine ja meie poliitlõvid sosistasid poolel häälel, et: “Mõistame hukka , mõistame hukka ..“. Ei miskit rohkemat ja üldjoontes ei kottinud nende inimeste saatus peale väikese grupi vabatahtlike suurt kedagi. Läksime, nägime, tegime ning olime koos grusiinidega. Eesti pool pigistas pigem silma kinni ja rahvajuhid olid vait nagu kuldid rukkis või lausa mõistsid selle missiooni hukka. Ja mida me seal siis tegime? Ehitasime laagrit, registreerisime passilauas põgenikke ning laadisime laos toiduaineid. Mina suhtlesin mõistagi hästi palju inimestega ja salvestasin oma 10 tundi materjali sõjakoledustest, millest eetrisse jõudis vaevalt kolmandik.
Täna mõtlen selle üle, et miks siis meie valitsejad sea moodi ei kisanud ning oma rahvast ei häbenenud? Meie juhtidest julges seal toona käia vaid Urmas Paet. Täna võtavad põgenikelaagri olukorra kohta sõna erinevad poliitikud. Mida te sitapead üldse teate põgenikelaagri elu kohta? Kas pooletunnine nn tutvumisvisiit teeb teist spetsialistid või palju teid ka tegelikult huvitab?Lapsed läksid kuskil aafrikamaal kooli ja lasti sellepärast maha. Sitt lugu ja muidugi on ebaõiglane ning kurb! Lähinaabruses võib aga lapsi nottida küll? Siis on suu vett täis või mõistame sellise tegevuse ainult hukka!? Rääkisin Gruusias või Georgias, kui soovite, ühe emaga, kes soetas mürki, et nii oma lastele kui enesele otsa peale teha enne venelaste saabumist. Õnneks seda vaja ei läinud ja nad pääsesid tulema.
Rääkisin ühes mägikülas memmega, kelle taluke maatasa põletati. Ka loomad valati bensiiniga üle ja pandi tema silme all elusast peast põlema.
Rääkisin isaga, kelle vastabiellunud tütar tiriti auto tagaistmelt oma mehe kõrvalt sellise jõuga kaasa, et küüned jäid polstrisse kinni. Mehed ei saanud midagi teha, sest automaadid olid neile suunatud. Tütart rohkem ei nähtud.
Rääkisin veel paljude-paljude inimestega ning täna tahaksin küsida häbenemisest paistes silmadega peaministrilt , presidendilt ja teistelt variseridelt: „Kas nende surmahirm oli kuidagimoodi lahjem kui neegrite oma?“, „Kas sealsete naiste vägistamised olid kuidagi inimlikumad?“, „Kas nende valu polnud päris võrreldes mutsadega?“
Siis järgnes Ukraina. Mitu grusiini ja ukrainlast Eesti vastu võttis ning sõja jalust päästis? Käige persse silmakirjalikud ja kahepalgelised mölakad. Kuidas te üldse praegust pläma ajades peeglisse vaadata saate? Nüüd on juba minul häbi ja teps mitte oma rahva pärast!
