Sai nädalavahetusel taas lapsepõlvemaal ehk Toompea nõlvadel ja parkides konnatud. Oli hiiglama tore ja Kassisaba „auulis“ käies valdab mind kohe hoopis teistsugune tunne – niipalju mälestusi, pea igas majas elas mõni kooliõde või klassivend, iga puu, põõsas ja kivi on justkui vanad tuttavad, koolimaja ….. Ka vähemalt mu poja lapsepõlv möödus seal ja muide praeguses Westholmis käis lisaks mulle ja juuniorile ka mu paps. Nii, et lausa kolm põlvkonda, aga vaevalt nad nüüd sellised kaagid olid nagu ma. Õppealajuhataja küll mainis, et nüüd läheb igavaks kui sa lahkud, aga vaevalt ta seda tõsiselt mõtles. Viisakas inime lihtsalt, arvan ma nüüd takkajärgi.Kui ise olin väike, siis igaõhtune rituaal oli käia Hirvepargis Mõmmikule head ööd soovimas ja musi andmas. Palju õnne! Rääkisin seda ka Miale, aga ta vaatas mulle kaastundlikult otsa justkui öeldes:
„Vaene mees, lakkusid mingit kivi? Sa olid ikka omadega väga sassis siis!“
Õnneks minu poeg juba „kivi lakkumas“ ei käinud, aga temal oli oma kiiks ja igala jummalama õhtul oli vaja minna lipu langetamise ajaks Lindamäele. Hulluks ajas see „Issi lähme, lipumuusika algab“! Kui ei jõudnud, siis oli kisa mõistagi taevani. Kes ei tea siis lipu langetamise ajal lastakse Pika Hermanni mögafonidest rõveda kvaliteediga riigihümni ja vat seesamune hümn siis ajaski lapse nii pöördesse. Pagana patrioot! Ma küll mainisin malbelt, et igasugu lipumuusika lõpeb ükspäev lastekoduga, aga ega see teda suurt morjendanud. Ikka lipumuusika ja lipumuusika! Õnneks võttis vanaema selle auväärt kohustuse lõpuks enese õlgadele ja nii nad siis tatsasid üsna mitu aastat õhtuti Toompeale ja tagasi.
Veel üks lahe seik seoses emaga. Tema nimi oli Linda ja uuesti abielludes sai ta teiseks nimeks Mägi. Nii et Lindamägi oleks justkui mälestusmärk sellele tublile naisele. Ega see nüüd teab mis imeasi ka ole, sest Tõnis Mäel on ju samamoodi omanimelise künkaga jopanud. Emal kadus paraku igasugu patriotism pärast seda ära kui me kodu mingi kunagise omaniku lapselapse esindajale tagastati. Ema ütles ikka ja jälle, et:
„Venelase ajal oli meil vähemalt kodu. Eestlane võttis aga sellegi ära“.
Kassisabasse ja Toompeale ta kuni oma elupäevade lõpuni rohkem jalga ei tõstnud. Kurb oli. Valus ja vastik ka! Riigiisad kindlasti ütlevad, et me ju taastasime õigust ja kompenseerisime. Imege muna sitapead! Te hoopis tekitasite ülekohut ja mida arvaks näiteks peaminister, kui mina ta koos naise ja lapsega tänavale kupataks ning ta kodu väärtusest umbes 10 prossa kompenseeriks? Vabandused! Elasin lihtsat välja ja praegune peaminister pole teps mitte süüdi, sest tol ajal istus ta alles tissi otsas ning lasi alla.
Kui lapsepõlve veel meenutada, siis sealkandis kasvada oli ikka väga lahe. Kõik need käikudes kondamised ja vanalinna majade „avastamised“. Loomulikult olid käikude uksed suurte tabadega kinni, aga lukk on looma jaoks ning lahti me need kuidagimoodi ikka muukisime. Ohh seda õhinat küll! Paraku Taani kuninga krooni, kuninganna kullast ja kalliskividega kaetud voorusevööd ning mingeid vaime me nüüd küll ei kohanud! Tühja sellega, sest huvitav oli ikka. Kui maa all peidus olnud bastionikäigud kogemata kombel leiti, siis tundus et eriline uudis ikka küll! Me teadsime kogu aeg, et need seal on! Tegelikult vast ikka ei teadnud, aga selline tunne oli küll, et küllap sai sealt ka omal ajal läbi põigatud. Vat, sellised lood siis. Pagan, hakkan vist tõesti vanaks saama kui selliste heietustega päeva käima tõmban. Ahh, pohhui tegelikult kui kasutada vanade eestlaste ütlemist! J
