
Esmalt silkas meie poole üle parkla hr. Rott. Oli teine täitsa julge ja ei peljanud ta suurt ei masinaid ega inimesi. Ajas aga oma rotiasju ja tuli üsna lähedale. Esimese hooga arvasin, et koduloom, aga polnud ta tegelikult ühti. Seisime seal üsna liikumatult, sest loomadega on juba nii, et kui neid jälgida tahad, siis tuleb paigale tarduda. Meid omakorda tulid vaatama perekond Varblased ja ajapikku kogunes neid sinna põõsale üsna kenake parv. Mia tegi korraga paar kiiremat liigutust ja hr. Rott kebis kiirelt oma koju ehk haljasalal oleva kivi alla. Panin talle siis sinna uru ette tükikese vahvlijäätist. Piilus aga kivi alt välja ja ainult ninaots paistis. Siis sibas kibekiirelt jäätise manu ja taris selle koopasse.

Lõpeks sai alati rahulikul Mial sellest närilise ja suleliste kraaklemisest villand ning ta tegi kogu spektaaklile järsu lõpu. Proua Vares haaras magustoidu ja tõusis lendu. Hr. Rott pages aga igaks kümneks juhuks kivi alla peitu. Mia mõistagi järgi, aga ega ta paksmagu sealt väikesest avast siis sisse mahtunud. Nii et lugu mitte millestki, aga tükike rõõmu sellesse päeva tuli lihtsalt sellest, et võtsime paarikümneks minutiks aja maha ja jälgisime teiste vahvate tegelaste tegemisi pealt. Lahe, soovitan soojalt Teilegi! Eestlastel on paraku selle ajaga aga selline lugu, et seda kipub kogu aeg nappima. Vale puha! Aega on kogu aeg ja seda antakse pidevalt juurde. Ja mis peamine, see on tasuta. Ka nii võib mõelda. Eks ole?