21 märts 2017

Jõelähtme avariikoer: "Neljal käpal jookseksin autodest ka kiiremini!"

Sai eile üle jupi aja Jõelähtmel auto alla jäänud ja hoiukodus taastuval ning Vespaks ristitud kutsal külas käidud. No on ikka energiat! No on ikka mängulusti ja elutahet!

Margus ja Monica hoolitsevad tema eest ihu ja hingega ning see annab ka tulemusi. Tõsi, pihta saanud esikäpp paraneb üliaeglaselt ning tänaseni pole selge kas närvid lõplikult taastuvad või mitte?

V-ameti L-kaitse spetsialist Tõnu X: „Probleemi lahendamiseks tuleb koerad ära tappa! Võin ise ära teha ja see maksaks 20-30 eurot tükk!“

L-maakonna, M-vallas peab üks talumees koeri. Asjad on käest läinud ja täna on penisid kuskil kümne ringis. Omanik ise ka ei tea kui palju tal koeri on. Kuna emased ja isased on koos, siis ei maksa ka imestada kui neid varsti seal palju rohkem ringi siiberdab.

Kuute pole ja ka koerte ninaesine on üsna kesine. Loomakaitse liit kaebas V-ametkonna spetsialist Tõnu X-le, sest härra tööks on loomade kaitsmine ja ta saab riigilt selle eest ka palka.

Tõnu X käis kontrollimas ja tegi ettekirjutise, milles käskis kuudid ja aiad korda teha. Tähtaeg oli mäletamist mööda 23 veebruar. Koerte omanik ei liigutanud aga lillegi ja pani enamuse penidest lihtsalt lageda taeva alla või võsa vahele ketti! Tähtaja saabudes helistas koeraomanik Z riigiametnik Tõnu X-le:

„Olin haige 2 nädalat! Ole meheks ja anna paar nädalat vana tutvuse nimel veel pikendust. Selleks ajaks teen kõik korda!“

Kuidas sa oma tuttvale ikka ütled? Eks ole? Ja Tõnu X määraski uue tähtaja – 20 märts ehk eile.

L-Liidu vabatahtlik Kaija Y käis eile olukorraga tutvumas ja muutunud polnud tuhkagi. Helistas siis Tõnu X-le ja kurtis muret. Eesti riigi ametliku loomakaitse spetsialisti Tõnu X seisukohad olid järgmised:

20 märts 2017

„Kümme aastat täis ehk veidike ka koerast, kes tegi minust "avaliku" loomakaitsja“

„Kes sina selline oled?“, päris Erki tema majakese hoovi jooksnud rotveilerilt. Mees plaanis just trenni sõitma hakata ja nii kui ta autovärava avas, oligi võhivõõras koer kohe platsis. Rotveilerite tigedusest räägitakse verd tarretama panevaid lugusid, aga see kutsa oli väga sõbralik ja hüppas rõõmsalt ümber mehemüraka. Erki kükitas maha ja hakkas koera silitama. Ka kutsa laskis taguotsa vastu maad ja vaatas Erkile ainiti silma.

Mees koera ei kartnud, sest ta oli ka varasemalt selle tõuga kokku puutunud ning oskas nende käitumist ette aimata. Erki esimene koer oli ka nimelt just rotveiler ja lugusid nende tigedusest pidas ta nüüd juba küll pesuehtsaks müüdiks, sest Roy nimeline hiiglane oli vaatamata selle tõu kurjakuulutavalele mainele nüüd küll sama leebe kui emme pai.

Ka ta tuttavate „rotikad“ olid viimane kui üks sõbralikest sõbralikumad. Nii et lora puha ja kõik sõltub kasvatusest. On peremees tige, on ka koer tige. Kui inimene tahab loomast murdjat teha, siis selliseks koer ka muutub, oli mehe kindel veendumus.

„Kas sa oled kaduma läinud? Kus su pere on?“, jätkas Erki koeraga tasasel häälel suhtlemist. „Siitkandist kindlasti mitte, sest muidu oleksin  sind varem näinud.“ 


Erki nimelt jalutas oma koertega üsna tihti Männiku vahel ning sestap teadis ta täpselt milline koer just millises aiakeses elutseb.

„Raudselt pole sa siit pärit! Aga pole hullu, küll me su kodu ja pere taas üles leiame.“


Nii algab minu ei-tea-millal-valmiv raamat "Ohver." Ja just täpselt nii algas minu „avaliku loomakaitsja“ karjäär. Tegelaste nimed on raamatus mõistagi muudetud, sest rahvusvahelisele imperealismile ning mõningatele eesti inimestele ei pruugi üllitises kirjeldatud sündmuste avaldamine meeldida, aga siis ei saa nad vähemalt raamatu ilmumist takistada. Nii et lugege aga ridade vahelt ja küll kõik paika loksub.

Nüüd aga väga-väga lühidalt kõigest järjekorras.

17 märts 2017

"Heasüdamlik Phil otsib uut kodu!" - UUES KODUS!


Phili nimelise Tiibeti mastifi lugu algab pererahva lahkuminekust – perenaine vahetas elukohta ja jättis väidetavalt ekskaasale oma kaks koeramürakat. Ühe koeraga saab Soomes tööl käiv härra Timo suurepäraselt hakkama. Noorem Phil vajab aga rohkem tegelemist ja pühendumist kuid paraku Timol aega napib.

„Otsus ei tulnud kergelt, aga Philil oleks sellise inimese juures parem, kes ta jaoks ka piisavalt aega leiab“, ütles Timo raskelt ohates.

"Selle talve viimane metskitselugu"


Kuskil kümme aastat tagasi tuli 4.aprilillil maha selline lumi, mida pole isegi Lapimaal nähtud. Ometigi arvan, et tõenäoliselt on tänavuse talvega kööga ning ega me õiget lund enam näe. Täpselt kuu aega tagasi oli aga Läänemaal lund veel küll ja küll.

Tulin 27.veebruaril maakodust ja ühtäkki jooksid masina eest läbi paar kitse. Neile järgnes kolmas. Õnneks oli vahemaa piisav ja mingit ohtu polnud. Igatahes vererõhku üles ei löönud ja ka jalg ei hakanud tudisema nagu utesaba. Tahavaatepeeglist nägin korraga veel üht üht kitse. Siis teist ja kolmandatki.

„Appi! Mind on sisse piiratud!“

15 märts 2017

„Püssirohi sai otsa!“


Ma pole jupp aega kirjutanud ja sellel on ka omad põhjused.

Kümme aastat vabatahtlikku avalikku loomakaitsetegevust saab minul, Piretil, Pillel ja Kadril kohe täis ja see on kordades rohkem kui ma algselt plaanisin. Esialgne mõte oli ju läbi „totaalse avalikustamise“ poole aastaga "loomaasjad" Eesti riigis korda saada. Siis pikendasin tegutsemist kolme, siis viie ja seejärel lubasin, et kergitan kaabut kui kümme saab täis!

21 veebruar 2017

„Järsi küla Kätlin! Sa unustasid oma kassid maha!“

„Tahtsin uurida kuhu peaks pöörduma kui hulkuvaid kasse on palju? Meil siin üks paarike võttis neid koju, aga ma ei tea kui palju. Nüüd mees läks vangi ja naine kolis lihtsalt minema ning jättis kôik kassid siia õue! Kardan, et varsti on pojad taga ja siis oleks lausa katastroof käes!

Pühendunud loomaarmastaja nimi on Kätlin XXX. Aadress: Harjumaa, Raasiku vald, Järsi küla, Kurgla Rabamaja, krt X, Tel: 5 667 XXX“


Taolisi murekirjasid saab Eestimaa Loomakaitse Liit üsna tihti ja iseäranis just kasside kohta. Ja nii need kiisukolooniad tekivadki ning nende likvideerimine kulutab nii loomasõprade kui maksumaksja raha!

"Väidetav nali väidetava kassitapu üle toob kaasa mitte väidetava vaid täiesti reaalse uurimise!"

Minu eilne postitus pani paljudel vere keema ja blogi statistika kohaselt luges seda üle 15 000 inimese. Anti tagasisidet ja mõistagi ajas see lugu tagajalgadele ka postituse teinud noorsandi sõbrad-tuttavad:

"See postitus pole tõene! Heiki,
enne kui postitad inimeste kohta laimavaid teemasid, siis veendu, et see oleks tõene, sest hetkel sa innustad ja õhutad küberkiusamist ja vägivalda!"


"Tervist! Tahaksin öelda selle Lembitu XXX artikliga seoses, et tegemist on Võsu kooli 2014 aastal lõpetanuga ja hetkel õpib vist Rakvere ametikoolis. Seega on see koolile üsna halb "reklaam" ja võimalusel palun eemaldage see väide artiklist."
"Tänan, aga kes teie olete?"
"Lõpetasin Võsu kooli 2015 ning tean seda isikut mõned aastad, kui ta Võsul õppis."

Mida te seletate ja ei laima ega innusta ma kedagist või midagist! Taolise postituse noorhärra tegi? Tegi ja fakt! Seda kas ta ka tegelikult tappis, uurib juba politsei. Fakt! Sain kirja ka noorsand Lembitult eneselt:

19 veebruar 2017

„Heiksi blogi“ on kuu aega avatud olnud - loeme lugejad kokku!"

Tundub, et loomasõbrad ja teisedki hoolivad inimesed on „Heiksi blogi“ omaks võtmas. Tõsi, lugejaid on küll vähem kui Eestimaa Loomakaitse Liidu kodulehel ja ma tahaks, et neid oleks kümme korda rohkem, aga seal oli asi ka juba nö „sisse töötatud.“ Nii et alguse asi!

Täna jäi blogis silma selline koht nagu :“STATISTIKA“

"Kaks mitte eriti rasket surmaotsust"

Laupäev oli omamoodi kurb, aga samas ka mitte, sest lõppkokkuvõttes said kaks looma suurest-suurest valust lahti. Nüüd kõigest aga järjekorras.

Eilse päeva põhieesmärk oli natuke Lõuna-Eestis tolmu üles keerutada ja sealseid loomi aidata. Ja nii me naiskaga end juba varahommikul teele asutasime. Ometigi ei läinud kõik plaanide kohaselt, sest Ülemiste keskuse juures helises telefon:

18 veebruar 2017

"Kes see hädaline siis on? Kas kana-, raud- või hoopis elle kull?"

Oma puhkuse lõpetasin varem eelkõige hädasolevate või tapetud koerte pärast laekunud teadete rohkuse tõttu. 

Ometigi sai mu esimeseks kundeks hoopistükkis lind. Nii kui hommikul mobiili sisse lülisin, hakkas see koheselt helisema:

"Tere, olen see ja see ning annan teada, et Suur-Sõjamäe uulitsal vajab abi üks "sokol."

Kes see "sokol" veel on? "Orjol" on kotkas, aga "sokol?" Mingi "kull" vist? Aga vahet pole ja kui vajab abi, siis tuleb minna.

17 veebruar 2017

Lehmaketiga seina külge aheldanud taksikoerte omanik: "Muudmoodi pole võimalik neid kinni hoida!"

Eestimaa Loomakaitse Liidule laekus järgmine murekiri:

"Tere !

Risti alevikus Läänemaal on aadressil XXX abi vajamas kaks siledakarvset taksikoera. Koerte omanik Mari-Liis XXX on need väikesed ja külmakartlikud olevused sidunud aida ning puukuuri seina külge, mis on vabalt jooksma harjunud koertele üsna šokeeriv.
Minu kriitika peale, et neid koeri ei või hoida õues 20 kraadise külmaga, on nad paigutatud rõskesse ja ilma päevavalguseta keldrisse.

Eelmise koera, kes juhtumisi oli Vigala Sassi ehk meie tuntud ravitseja viimase elukaaslase koera pani see omanik samuti nädalaks enne tema süstiga hukkamist sinnasamasse keldrisse kinni.

„Kuul pähe! Harku valla lastekaitse töötaja annab hinnanguid eksootiliste loomade tervisliku seisundi kohta!“

Just selline kurioosne lugu juhtus ja ilmselt sobiks see paremini saatesse „Võimalik vaid Venemaal!“ Paraku tegu pole siiski „ruslandiaga“ vaid meie oma kodu-Eestiga. Allolev jutt puudutab siis Eestimaa Loomakaitse Liidu ammust murelast pr. Annat, kellest pea aasta tagasi kirjutasin ka üsna mitu lugu . Neid saate lugeda siit, siit ja siit.

Eluke on edasi läinud ja tee või tina kuid midagi paremaks ei lähe. Antud juhul palusime uurida planeedi suurima kassitõu „maine coon“ esindaja surma, kes kaalus omanikule märkamatult kulgenud tervisehädaga kliinikusse saabudes vaid 2,5 kg!!! Olgu siinjuures mainitud, et emaslooma normaalne kaal on kuni 11 kg. 

16 veebruar 2017

"Kevad on käes - siidisaba-mjäud on kohal!"

 Sõbrad, mul on teile hää meel teatada, et kevad on käes ja seda ei muuda enam miski!

"Kuidas ma seda tean?", küsite nüüd kindlasti. "Seapõrna pealt vaatasid või?"

15 veebruar 2017

„Soome lastele tarkust jagamas“

Ma olen seda varemgi rääkinud, et isside roll on emmede omast märgatavalt suurem kui asi puudutab lapsi. Tegelikult algab mehe jaoks kõik ju juba naise sebimise ja voodisse saamisega. See on omaette kunst ja nõuab luuleandi, sest naistele ju meeldivad „ilusad valed.“ 

Eostamisprotsess oma keerukusega on aga juba kõrgem pilotaaž, mis nõuab täpset sihtimist ja ajataju – igal tuhandiksekundil on tohutu tähtsus! Eksida ei tohi!

„Jõelähtmel auto alla jäänud kutsa on valmis uude koju minema.“


Vahelduseks ka üks hää "loomauudis" ja nimelt detsembris Jõelähtmel auto alla jäänud ning ülirängalt viga saanud kutsa on juba sellises seisus, et võib uude koju minna. Raviga peab väikestviisi veel jätkama ning täna pole ka sugugi selge kas esikäpp hakkab tööle või mitte. Ometigi on tegemist väga hea uudisega ning seda eelkõige Vespaks ristitud koera ja teda aidanud inimeste jaoks.

„Kes on Vespa? Mis Jõelähtme koer?“, küsivad kindlasti need, kes looga kursis pole. Sestap tuleb uued lugejad kurssi viia ning laisa inimesena ma lihtsalt viitan oma eelmistele kirjutistele ning ei hakka kõike uuesti üle korrutama.

14 veebruar 2017

„Puhkusele minnes jätke mobiil ja internet koju!“

Naisi ei saa usaldada! See on fakt. Suures nooruses läksin jalutama ja tagasi tulles oli tal teine mees majas ja juba titegi taha teinud. Sigadus kuubis ja no ei saa usaldada ju!

„Kaua sa siis jalutasid?“, pärite nüüd kindlasti.

„Täiesti normaalsed ja noorele mehele sobilikud kolm ja pool aastat!“

Ja nüüd sama jama, sest mulle anti kodust täiesti seaduslik linnaluba.

„Mine konda ja tuuluta end nii kaua kui tahad! Kasvõi pool aastat jutti!“, olid temakese viimased sõnad uksel.

Jalutad sa jeee ja naudid loodust, sest nüüd on ju mobiiltelefonid ja see tirises alalõpmata.

„Mis kuradi sõbrapäev?!“


„Mis kuradi sõbrapäev? See on veel hullem kui jõulud!“, tahaksin ma paadunud igasugu-tähtpäevade-põlgurina karjuda. Ometigi hommik üllatas kui korraga postkastiluugist kiri sisse prantsatas:

„Heiki, Sind pole unustatud!“

„Huvitav, kes see oli, kes vaeva nägi ja ekstra äärelinna sõitis? Väga huvitav, sest see pole mingi saladus, et ma jälle siin olen, aga kes see küll pole mind unustanud?“

Igatahes mõtlemist on ja äkki ta helistab ning säästab mind peamurdmisest. Aga tore ja hea tunne ikka. Kui mu vana mälu mind nüüd alt ei vea, siis sel päeval sai algselt oma salamisi armastatule oma tunnetest märku anda. See oli asja mõte. Tänapäeval on see tava muutunud ja mitte just vähe.

„Sooja ilma veel jagub, aga külm on tulekul“

Hommikul sõitsin bensukasse suitsu ostma. Pagan, see on Soomes ikka nii kallis, et jäta või maha. Rumal jutt! Ei hääd sõpra, kes nii halbadel kui headel aegadel su kõrval on olnud, saa ju maha jätta. Lisaks käed-jalad on otsas ning alati saab vargile minna! Eks ole?

Raadios loeti ilmateadet ja pea kogu riigis on

13 veebruar 2017

"Paha-paha päev!"

Mu Soome kodus, otse maja taga on kiviviske kaugusel lahesopp ja vat seisan mina uhkelt kaldal – ultrasoe talvejopp ninani kinni nööbitud, suusapüksid jalas ja läki-läki peas. Naudin loodust.

„Ilus, kaunis, aga külm! Ometigi tundsin uhkust – ma olen ikka vägev mees, et sellise pakasega üleüldse välja tulin! Ilus, ohh kõik on lihtsalt nii ilus!“

Ja siis see kaabakas tuli ja läks ………………. ujuma. Teine vennike sõitis aga mööda merejääd jalgrattaga!

"30 päeva aresti luige toitmise eest!"

Kaks sõpra arutlevad:

"Miks sa pead kolmekümneks päevaks arestikambrisse minema?"

"No ma söötsin luikesid saiaga."

"Ja see on siis ebaseaduslik või?"

"No on jah! Ma tegin seda ju "Luikede järve" etenduse ajal ....."

Nii ma kordangi taas - ärge toitke veelinde! Vähemalt teatris mitte

12 veebruar 2017

„Nikkariks mind tööle ei võetudki ehk keeled suhu ja maailma vallutama!“

Võõrsil tuleb alati silmad lahti hoida või peenemalt öeldes, tuleb olla lihtsalt uuteks väljakutseteks valmis. Ja nii ma käingi alati kõikjal silmad lausa pärani. Küllap just seetõttu jäi ka firma „Puutarha nikkarid“ silma. Pisike kiri plakatil lubas lausa „tillukest tükki paradiisi.“
„Sa helde aeg! See on ju päris pesuehtne paradiis, mitte väike tükk kui selle eest veel tasu makstakse! Senini on tulnud ikka niisama tühja lahmata!“

Jooksujalu tormasin bossi jutule.

02 veebruar 2017

"Mitte pelgalt pisarakiskuja plakat!!"




Muide, see esimene kiisuplakat pole "pisarakiskumiseks" ega "raha lunimiseks" välja mõeldud. Seda vaest kassi tõesti inimene peksis ja mitte vähe!

01 veebruar 2017

"Mul on maailma kõige ägedam ja paremini riietuv toimetaja!"

Kirjutan palju ja kirjutan kiiresti ning seetõttu tulevad lohakusvead sisse. Loen loomulikult üle ja parandan mõned apsakad ära. Paraku on minuga selline jama, et ikka jäävad vead sisse, sest ma lihtsalt ei näe neid! Loe kasvõi kümme korda järjest!

Sestap toimetab mu sõbrants, siis kui viitsib, lood ikka üle. Kuigi ma palka selle eest ei saa, siis olen ma siiski maailma kõige ÕNNELIKUM JA RAHULOLEVAM kirjatsura, sest mul on maailma kõige ÄGEDAM JA PAREMINI RIIETUV keeletoimetaja!

Tahate vastu vaielda? Mehed vast siiski vaidlema ei hakka ja on minuga igati sama meelt! 

BS! Kui de aga tulevigus peagsite siid blokist kirjaviku leidma, siis nüt teate, kes on süüti ja kelle tegemattta tõõ see on!

"Politsei tule appi! Naabrite koer norskab liiga kõvasti!"

See lugu võiks küll liigituda huumorirubriiki, aga murekiri ise oli järgmine:

"Tere. Mure suur. Elan kortermajas 5.korrusel ja kolmandat aastat on minul inglise buldog, kes on parim sõber, ei haugu, ei kakle ja ta on mulle kõige kallim.

Juba teist kuud järjest minu alumine naaber ahistab mind sellepärast, et minu koer norskab.