Kordamine on tarkuse ema ja tublidus ettevõtlikkuse isa. Me hakkasime nüüd ka Rutsiga tarkadeks ja tublideks ettevõtjateks ning raha lausa voolab uksest-aknast sisse.
Kuidas küll, tahate kindlasti teada? Väga lihtne ja hakkasime korraldama loodusmatku. Täpsemalt öeldes vaalavaatlusmatku ja mitte kusagil kaugel ookeanil vaid siinsamuses koduses Eestis ühe karjääri peal.

Harjutusi eelseisvaks eluks. Nagu mäletate, siis lubasin pärast 80-dat sünnipäeva paarikümneseid neidusid lausa mitme kaupa rasestama hakata, sest siis lõpuks olen ometigi päriselt isaduseks valmis.

Sinna on veel natuke aega, aga väga pühendunult juba valmistun nagu isegi pildilt näete.

Paar päeva tagasi oleksin peaaegu, et endale veel teise koera lisaks saanud. Tegime Ruudiga õhtust jalutusringi kui korraga üks ilmatumalt vahva retriiver sabas vantsima hakkas. Hästi sõbralik ja väga tore tegelane. Ruudi va ohmakas näitas alul muidugist hambaid ja tahtis talle turja karata. Kutsusin teda mõistagi korrale, aga külalist see Rutsi tõmblemine eriti ei huvitanudki.

Pilves, sajab ja üks suur jama. Ometigi seda ennustati ette juba sada või enamgi aastat tagasi kui nafta progressivankri ette rakendati. Siis peeti neid teadlasi hulluks. Ka täna on pigem targem kliimast mitte rääkida kui lolli inimese silti otsa ette ei taha saada. Võime ju vaiki olla, aga tulevik saab olema aina hallim, vihmasem ja marusem. Saate isegi näha, aga loodetavasti ei pühi kliimamuutus meid siit maamunalt minema nagu see kümnete tteiste tsivilisatsioonidega varasemalt teinud on.

Jälle üks päev saigi otsa. Täitsa hea päev oli. Nagu pildilt isegi näete, siis ka Ruudi mõistab päikeseloojanguid nautida.

See on vast nüüd küll soovmõtlemine, aga vähemalt täna ta vaatas küll pikalt-pikalt ja väga mõtlikult kuniks see põlev kera merre vajus.

Mida ta küll mõtles? Kes seda teab, aga oleks ikka hiiglama vahva küll kui loomade-lindude keelt ja meelt lõpuni mõista suudaks.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olen sel aastal juba kuus korda meres käinud," kutsus Ruudi ujuma.

Täitsa sassis omadega, aga ega koerale sa alla ka jääda. Umbes sama lugu nagu naisega ja siis ei jõua tänitamist enam ära kuulata.

Hommikul oli põhjendatud kahtlus, et tõenäoliselt päikest ma rohkem ei näegi.Tekkis juba selline lootusetuse tunne, sest ainult vihm, vihm, vihm kõik see aeg, mis ma "lõunas" ringi kooserdasin. Ma muidugi põgenesin lausa mitu korda lätlaste juurde peitu ka, aga see ei muuda suurt miskit.

Saigi see ühtekuuluvuse ja sõprusevärk otsa. Jummel tänatud - näolihased sõbralikult naeratamisest krampis ja käsi kallite kaasmaalaste turjale vennalikust patsutamisest kipsis. Kaua sa ikka jõuad? Põgenesime Ruudiga eile poolest päevast sügavale metsa sisse järve äärde ja lasime need pelgalt paari päevaga kogunenud vaka all hoitud tusatunded valla. Oi me karjusime ja oi me tapsime. Oma tuhat sääske sai kohe kindlasti pasunasse. Väga vabastav ja eestlast ei tohiks ikka sellise vaimse murdumise piirini viia.

Koera märgati esimest korda selle nädala alul Värskas, järgmisel päeval oli ta juba Karisilla külas – magas vihma käes bussijaamas ja käis taludes süüa nurumas. Kõndis aga koon maas ja ulgus omaette. 

Hilisõhtul oli vaene koer lootuse lõplikult kaotanud ja andis alla. Justkui meelega vabasurma minnes viskas ta kesest teed sirakile ning polnud enam tema asi kas keegi üle sõidab või ligi tuleb. Tehke minuga, mida iganes heaks arvate!

Lugu on loetav Loomaveebis

Kell on pea neli ja näitab 32 kraadi. Hakkab leebuma. 

Tipphetkel mõni tund tagasi oli 48. Jummalast tõsijutt kui natuke valetada.

Elva jõe ja Emajõe ristumiskohas siis selline vaatepilt.

Mis loomadega tegu? Ise pakuks krokodilli, jõehobu või kobrast. Ei suuda kuidagi otsustada - nad ju nii sarnased.

Koristasin garaazi ja vanamoor tuli abiks. Tuhlas aga mööda riiuleid ja kappe ning enamus minu arust "igati vajalikke" tööriistu ja autojuppe lendas muudkui prügisse. Korraga kisa taevani:

"Ahaa, nüüd ma tean, millega sa siin kõik need päevad tegeled! Kelle stringid need on? Ja miks neil lamp küljes on?!"