Kiibi ja kanna andmed registrisse või kaota!

Tegin eile õhtul tavapärast jalutusringi Stroomi rannas. Istusime koos Nõpsiga mere ääres ja vaatasime kuidas päike silmapiiri taha vajub. Selline stressimaandav rituaal on meitel ajaga vaat, et juba reegliks muutunud kui ilm ikka lubab.

Korraga silman üht tillukest pomeriani mändide all omapäi tatsamas. Küllap peremees on lähedal, mõtlesin omaette ja ei pööranud suuremat tähelepanu. 

Koerake läheb ühe seltskonna juurde, siis teise lähedusse ja püüab sõprust teha. Hüppab peale ja nurub pai. Lõpuks tuleb meie juurde. Lugu jätkub Loomaveebis.