23 märts 2022

"Kuhu Ruudi on kadunud?"

"Tere, kus Ruudi on ja kuidas tal läheb?"
pärib nooremapoolsem hästi lahke olemisega härra kui Nõpsikuga õhtust jalutuskäiku tegime.

"Milline Ruudi? Sellenimelisi on viimasel ajal õige mitu olnud."

"See valge lambakoer. Olen teie jälgija ja varasemalt ikka kirjutasite, aga nüüd on pikemat aega vaikus. On temaga ikka kõik hästi?"

"Aah, see lurjus on ju mu enda oma! Täitsa elus! Just käisime jalutamas ja oleks te viis minutit varem tulnud, siis oleksite oma silmaga näinud. Just viisin tuppa ja haarasin vanamoori kaasa."


Ruudi on täitsa tip-top omadega. Koos me naerame ja nutame, jalutame ja jookseme. Siin pean täpsustama, et tema jookseb, mina seisan paigal, aga koos jooksmine kõlab paremini. Naiskad ka kohe sillas, et vaat kui sportlik mees.

Jätkuvalt suudab ta mind teinekord täitsa närvi ajada. Viimati siis kui korraldas kvaliteettoidu vastu streigi ja arvas heaks hoopis diivani ära süüa. Nõps oli talle mõistagi suureks abiks. Kombinaadi numbri panin lühivalikusse esimeseks. Veel ei ole helistanud. Rõhk sõnal "veel."

Hispaania reis jäi ära, aga nüüd tuli hoopis parem mõte. Juunikuus nimelt peaks järjekordne tilluke Valner silmad avama ja esimese sõõmu värsket õhku hingama. Pidasin koertega aru ja otsustasime, et võtame ise sünnituse vastu - ei saa neid Soome arste usaldada!

Enne seda põrutame aga Lapimaale kuskile vaiksesse kohta järvekese äärde. Olen ammu igatsust tundnud selle avaruse, looduse ja vabaduse järele. Maikuus on ka polaarpäev juba käes ja seda va põlevat kera, mis ööpäevaringselt mööda horisonti tiirutab, igatsen tegelikult ka. Imelik, omal ajal kohati lausa vihkasin ja pugesin suisa keldrisse magama enne kui ära harjusin.