Üks põhjustest miks kõik nii läks on seotud omamoodi ka koera raviga, mis väga üle jõu käis. Paljud oleks vast käega jõudnud ja koera ta enda huvides magama suigatanud. Seda imetlusväärsem see võitlus oma lemmiku eluõiguse eest on. Kahjuks tuleb selle eest aga maksta nüüd veel kõrgemat hinda. Ei hakka enda poolt midagi lisama vaid lugege ja mõelge kaasa:
Kirjutan Sulle suure südamevalu ja murega! Raske on leida, millest juttu alustada, aga püüan. Mul on tütar, kes aasta tagasi kinkis mulle vanaema-tiitli - tütretütar on imearmas päikesekiir mu elus! Samuti on tütrel kass Deisi ja koer Minni, lühikarvaline umbes 6a emane taks, kellel küll tõupabereid pole. Ta saab juulis saab 7-aastaseks.
Tütar pakkus kord juba varem koduta jäänud Minnile uue kodu ja armastab koera kogu südamest. Kui Minnil murdusid selgroos kaks diski, ei kõhelnud ta hetkegi, vaid võttis laenu, et maksta kinni koera väga kulukas operatsioon. Õnnetus jättis paraku oma jälje - Minnil on pissi- ja kakapidamatus. Kui pissi suudab Minni kuidagigi kinni hoida, siis kaka tuleb nagu juhtub. Piss tuleb Minnil tuppa ka siis, kui ta on erutunud, näiteks äkiliste rõõmupuhangute ajal või isegi süllevõtmisel. Tütar kasutab ühekordseid mähkmelinasid koera pesas ja diivanil. Vajadusel koristab pissi põrandalt. Samuti on koeral laenatud näitusepuur, kuhu Minni pannakse, kui ta üksi koju jääb.
Minni siiamaani steriliseerimata, aga ta pole kordagi poeginud, sest silma hoiti "jooksukaperioodil" pingsalt peal. Tegelikult polnud tütrel selleks enam ka lihtsalt raha, sest koera seljaoperatsioon tekitas tohutu majandusliku kriisi, millega ta siiani maadleb. Siiski ei nuta ta taga ainsatki senti, mis selleks läks vaid on tänulik iga hetke eest, mis sai Minnile juurde "ostetud".
Nüüd tuleb selle loo kõige karmim koht ja mu tütre elus on selline seis, et Minnile on vaja uut armastavat kodu. Ei-ei, mitte pissi- või kakaprobleemi pärast vaid olud esunnil kolivad tütar ja tütretütar minu pisikesse korterisse elama. Mul on endal ka koer ja kass ning ka tütre kass Deisi tuleb minu juurde. Kahjuks Minnit ma siia enam mahutada ei saa. Mu korter on väike 2-toaline, peale minu elab siin mu teine täisealine laps, veel õppiv poeg ja mu noorem tütar.
Kindlasti mahuks ka väike koer ära, aga elan 5-korrusel kuid Minni ei tohi nii kõrgel elada, kui majas pole lifti. Minu kodumajas lifti pole. Enne kui koeraga siin õue jõuab, oleks juba trepikojas õuemineku erutusest pissirada järel ja naabritega probleemid. Süles teda viia aga ei saa, sest siis ka piss kohe jookseb. Ma olen miljon korda oma peas mõelnud, mida teha, aga ainus väljapääs on leida Minnile uus kodu. Ilmselt kahetseme seda otsust oma elude lõpuni, aga valikut lihtsalt pole. Ideaalne uus kodu võiks olla selline:
- Eramaja õues jooksmise võimalusega või kortermaja 1.- 2. korruse korter. Kui kortermajas on lift, siis muidugi võib uus kodu ka kõrgemal korrusel asuda.
- Kuna Minniga peab vähemalt 4 korda päevas õues käima, siis uues peres võiks üks inimene olla kodune. KINDLASTI peaks uus pere olema selline, kes aktsepteerib koera pissi- ja kakapidamatust ning on sellest hoolimata valmis pakkuma Minnile uut armastavat kodu ja tegelema pidamatusega kaasnevate probleemidega nagu minu tütar on siiani teinud.
- Näitusepuuri kaasa anda ei ole, sest praegune on ka laenatud, aga oleks tore, kui uus pere leiab võimaluse näitusepuuriks või mõne muu variandi, et Minni üksi olles ei saaks kuskile diivanile või voodile hüpata ja sinna kogemata pissida-kakada.
- Et Minni kipub minema kergesti ülekaaluliseks, peaks uus pere jälgima toidukoguseid, mitte andma inimeste toitu ja paika panema kindlad söögiajad hommikul ja õhtul.
- Minni praegune elukoht on Saaremaal ja kahjuks ei saa ei tütar ega mina koera transpordil uude koju aidata, kuna kummalgi pole autot. Ehk leiab uus pere võimaluse Minnile järele sõita.
Ma loodan, et saad meid aidata ja meie palvet levitada."
Vat selline kurb lugu ja sellist valikut ei tahaks ma kunagi teha. Täna tundub lausa võimatu, et peaksin oma lemmikutest loobuma, aga ega seda va elukest ja saatust ju kunagi ette tea? Alati võib räige jama lausa tühjast kohast tulla ja selle ehedaks näiteks on mo enese aastatetagused probleemid, mis võinuks lõppeda hoopis teistmoodi ja siis oleks ka mu kutsad automaatselt väga otseselt löögi alla sattunud. Tegelikult oli see ka vastaspoole üks eesmärke:
"Ma hävitan su ära! Ma hävitan su pere, su lapsed ja su loomad!"
Õnneks nii ei läinud, kuigi palju ei puudunud ning julgen öelda, et olen koos oma laste ja lemmikutega senini täitsa elus ning ehk elame pareminigi kui enne seda õpetlikku etendust. Meil vedas. Signe perel mitte ja arvatavasti pole õnnelik ükski osapool, et täiseas laps ühtäkki koos oma võsukesega taas kitsukesse korterisse sisse kolima on sunnitud. Selle kõige teeb lausa talumatuks kallist koerast loobumine, aga midagi pole parata.
Seega pole see parastamist või tänitamist vaid ikka mõista ja aidata soovimist väärt lugu, sest perenaine on oma koera heaks teinud kõik ja rohkemgi veel. Nii mõnedki meist kannavad täna mähkmeid ja pean siinjuures täisealisi silmas. Paljud hakkavad seda tegema lähemas või kaugemas tulevikus. Kuigi meid surmasüst ei oota, siis oleks ikkagi ääretult tobe kui ainuüksi selle üsna loomuliku ja tavapärase tervise viperuse pärast meid minema tõrjutakse või vältima hakatakse. Nii ma arvan.
Tänan lugemast ja laske sõna levima - enamust meist Minnile kodu pakkuda ei saa, aga leiame siis vähemalt selle õige inimese kamba peale üles. Tänud juba ette! Täpsem informatsioon kodupakkujatele läbi Riina Pernau (56 217 172) või meie tavakanalite:
1414, help@animalrescue.ee, https://www.facebook.com/animalrescuegang
