"Loomapäästegrupp tänab!"

"Heateol pole nime!", mõttekäik on mulle eriti meelt mööda, sest see on vahetu ja siiras. Kui inime miskit vastu tahab, siis polegi see nagu mingi heategu.

Kunagi tuletasin vihahoos pereringis üht oma tegu meelde. Ema vastas selle peale, et nüüd ma võtsin selle teo endalt ja ka neilt ära ning enam pole põhjust uhke olla. Enam ma ei maini kunagi. Meelde jäi see häbi.

Teletöös kohtasin üsna tihti tegelasi, kes arvasid, et varjupaika kasvõi ühe näruse koti toidu viimine on eetriaega väärt. Üks kollases meedias figureerinud vennike läks aga veelgi kaugemale:

"Heiks, tee lugu! Aitasin täna ühel noorel emal lapsevankri bussist välja tõsta ja hiljem aitasin nad ka Viru tunnelisse. Ütle, et olen tähelepanelik ja hooliv. Eks ma ise pomisen ka kaamerasse midagi tagasihoidlikult. Teeme ära või? Mu nägu teeb teile raudselt reitingut! Mul endal muidugi ükskõik!"

On aga ka teine sort rahvast, kes südamepõhjani solvuvad või vihastavad kui nende igati õilsast teguviisist kirjutan. Nii olengi alati kahe tule vahel ja püüan sotti saada, et oma siira tänukõnega tahtmatult heale inimesele liiga ei teeks. Selle loo kangelane kuulub sellesamusesse teise kategooriasse. Nimetagem teda siis Nikolaiks või lihtsalt Koljaks.

"Mul suri koer ära, aga olin talle palju toitu varunud. Lugesin teie ühingu kohta lehest ja ajate õiget asja!", nuuksus vanem vene härrasmees telefoni. "Mu kallis koer on kindlasti seal pilvepiiril minuga nõus, et just teile ta toidu annan!"

"Suured tänud. Kas me teid avalikult tänada ka võin?"

"Mitte mingil juhul! Ma ei tee seda diplomi või tänukõne pärast! Ei ühtki nime ega fotot!"

Meie Kristina Sadohhina kupatas lapsed autosse ja läks toidukraamile järele. Seda sai kohe terve pakiruumi täis.

"Ole sa tänatud nimetu heategija! Taoline kraam kulub meile alati hädasti ära!"