14. juuli 2018

"Mission impossible - Marsile lennata on lihtsam kui Saaremaal loomale-linnule hädatappu teha!"

Killuke loomapääste-gängi argipäevast. Lugu on küll juba kuu aega vana, sest ma ei jõua suvel kuidagi arvutisse, aga olukord on stabiilselt endine. Tol päeval meie nõuandetelefonile vastanud Katrin Lehtveer raporteeris mulle nii:

"Helistas keegi Mia-Maria ja küsis mida ta teeb vigastatud luigega? Oli helistanud juba 1313, kust ta muidugi teada kuhu saadeti ja muud ta teha ei osanud. 


Küsisin kus ta on? Ütles, et Saaremaal, Harilaiul hetkel. Lubasin tagasi helistada ja hakkasin asju ajama. Hr Valner oli offline, Saaremaa piirkonnajuht Marge Kaju mandril ja teisi saare vabatahtlikke sel päeval tabada ei õnnestunudki.

Helistasin Merili Kesner'ile Sõle kliinikust ja uurisin Saaremaa loomaarstide kontakte. Sain kahe naise telefonid. Mõlemad teatasid, et nad ei ole enam arstid ja esitasid mulle hoopis küsimuse, et kus see Harilaid üleüldse on? Tere saarlased - nad ei tunne isegi oma kodusaart!




Siis otsisin üles Saaremaa jahiseltsi. Ka neil oli suur püha ja ükski number ei vastanud. Vahepeal sain Toivo Lõhmus'e telefoni. Tema peaks olema Kihelkonna kandis loomaarst ja ka jahimees. Helistasin, rääkisin loo ära, et luigel tiib katki ja ka rinnapealt lõhki ning lind vajaks ilmselt "tuttu" panemist. 

Toivo kui kuulis, et luik on Harilaiul, vastas, et temal on edasi tagasi reis 100 kilomeetrit ja tema küll minema ei hakka. No kurdi perifeeria, kui lapsel oleks jalaluumurd, kas siis ka oleks kõigil sama savi?

Helistasin uuesti Miale ja uurisin kuidas neil läheb ja kus nad täpselt on? Ütlesin ka, et sain arsti, aga tema ei tule kohale - jube kauge pidi olema. Mia ütles, et nad juba võtsid luige kaasa ning sõidavad Mustjala poole. Andsin talle Toivo numbri. Nad said kokkuleppele, et Toivo läheb Musjalga, paneb luige tuttu ja võtab hiljem ka kaasa.

Siis helistas Marge, aga ütlesin, et paanika sai otsa ning luik on piinadest vabastatud. Ja siis ärkas lõpuks ka Valner, kes tahtis Harilaiule tormata, aga asjad olid juba aetud. Ma olen ikka nii-nii tubli ja mida sa küll minuta teeksid?"


Vat selline lugu siis ühe vigastatud luigega, kes on kahjuks vaid üks kümnetest inimtegevuse ohvritest. Kui te tulevikus peaksite kokku puutuma vigastatud metslooma või -linnuga, siis lisaks keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 helistamisele, andke asjast teada ka Kaarli kiriku kantseleile, Stockmanni keskuse turundusosakonnale ning Jakob Westholmi gümnaasiumi direktorile. Võib juhtuda, et nende kaudu saab hädaline loom või lind palju kiiremini abi.

Eestimaa Loomakaitse Liit tänab Mia-Mariat ja tema sõpru. Toivo Lõhmusele ka tänud, et luige piinad lõpetas. Keskkonnainspekstiooni ma TAAS ei täna, sest neist polnud TAAS vähimatki abi! Niimoodi edasi minna enam küll ei saa! Rämedalt närvi ajab!

"Kus viga näed laita, seal tule ja aita!", ütleb vanasõna ja kirumise asemel võiks ju mingi targema skeemi välja mõelda. Vist juba mõtlesin ka, aga selleks peavad meie keskkonna eest vastutavad ametnikud korraks mugavustsoonist välja ronima ning lõpetama targutamise, et kõik on korras! Sügisel loodan ministriga kohtuda ja talle oma mõtetest rääkida, aga ta võib loomulikult mu ka pikalt saata. Poleks ka midagi uut, sest ega me Šveits ole ja pahatihti Eesti riigivõim kodanikualgatustesse just nii suhtub. Mis seals ikka, siis kirume palju kõvemini edasi! Märka ja aita!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar