12. juuli 2018

"Hea töö! Hea suhtumine! Nõmme päästekomando mehed ei vigisenud tühja vaid läksid kohe kassile appi!"

Lood loomadega pajatavad paljuski meist endist. Inimeste loomasõbralikkus või -vaenulikkus tuleb minu arust eriti hästi välja näiteks õiguskaitseorganite tööd jälgides. Üks uurija püüab tõeni jõuda ja loomapiinaja liistule tõmmata. Teine passib sind üleolevalt kalapilguga ja loeb tuima järjekindlusega ette seadusepunkte, mis loomapiinajat kaitsevad. 

Sama asi kordub prokuratuuris ja kohtuski ning ometigi me räägime ju ühest ja samast seadusest, mida siis väänatakse vastavalt oma arusaamistele! Sitaks mõnus töö - ükskõik millise otsuse sa vastu võtad, ikka oled õige mees ja sa ei vastuta mitte kui millegi eest! 

Ka päästjatega on täpipealt samad lood. Ühed viskvad sulle telefonis lolli nalja a la "kas sa oled puu otsas kassiskelette näinud?", teised tulevad aga appi ja toovad päevi puu otsas haledalt kräununud kõutsi pikema jututa alla. Täna taolisest päästjatest juttu teengi.
Vabandan, et tegu on juba üleeilse sündmusega, aga lihtsalt ma ei viitsi-taha-suuda kena ilmaga suisel aal arvutis passida ja ülimalt suurima operatiivsusega raporteerida.

Tallinnas, Nõmmel, Vana-Pärnu maantee 7 asuva spordikooli hoovis passis kiisu puu otsas. Õnnetu hinge avastas üks pensionär, kelle põhitegevus ongi vabatahtlikkuse korras aknast naabruskonnal pilku peal hoida. Taat rääkis kassist oma lastelastele ja need hakkasid Facebooki vahendusel omanikku otsima. Tulu sellest ei tõusnud. Siis hakkas taat naabreid küsitlema ja tatsas ka Kristina Regina ukse taha:

"Ega teie kass kadunud pole? Üks kräunub puu otsas haledalt vist juba oma paar päeva?"

"Ei ole meie kass."

Kristina andis asjast teada ka Nõmme Päästkomando Facebooki lehele kirjutades. Alul pakkusid nad vastu, et proovigu alla meelitada. Gregori, Hardy ja Kristo pidasid pikad läbirääkimised kassiga maha, pakkusid juua-süüa, krõbistasid saiakotiga, aga kiisu ei kavatsenudki alla tulla. Kristina mees Hardy mõõtis lasermõõtjaga kiisu kõrguse ära:

"Kaheksa koma kuus meetrit! Mööda mändi ronides me temani ise küll ei jõua!"


Kristina võttis uuesti päästjatega ühendust. Ta ise kirjutas nii:

"Päästjad sai uuesti kutsutud ja kohal olid nad olematu ajaga. Tegelikult oli neil kassini jõudmiseks vaja vaid üle ristmiku sõita ja seega pole see ka teab, mis ime! Esimesel autol oli redel liiga lühike, aga kohe saabus teine korvtõstukiga masin. 

Ma ei tea palju neid mehi oli, aga kaks autot oli neid täis ja kõik elasid kaasa. Nii lahedad päästjad! Kass kõrgemale ei roninud ja tundus, et sai oma veast aru. Sülle saades mässis minu ema ta rätiku sisse ja hakkas vaesekest rahustama."

"Päästjaid oli palju, aga Holger Enok oli mulle nägupidi tuttav ja tema seda protsessi ka juhatas ning toimetas. Tahaks teda ja teisi päästjaid tänada. Sa ju kirjutad sellest päästmiseloost oma blogis?", uuris Kristina maad. "Ja mis ma nüüd selle kassiga edasi teen?" 

"Vii ta kliinikusse ja kontrolli kiipi algatuseks. Nii on kõige kiirem, sest vabatahtliku kohale jõudmine võib võtta kurat teab kui kauaa aega. Ma teatan kliinikule, et nad sinult pappi ei küsiks. Seejärel vaatame edasi. Ma olen täiesti kindel, et ta tegu on mõne su naabri kassiga, kes näiteks koera eest puu otsa põgenes."

Loomade Kiirabi Kliinikus kiipi ei tuvastatud, aga õnneks polnud hiirekuningal ka ühtki silmaga nähtavat tervisehäda küljes.

"Mis ma temaga nüüd edasi teen?", päris Kristina.

"Hoia enda juures kui saad ja otsi homme peremees üles. Samas pole sel erilist mõtet kuna ta laseb oma looma nagunii taas õue. Varjupaika ma teda ei saadaks. Jube stress loomale ja löövad veel maha ka kui FIV-i leiavad. Mul on selle Tallinna varjuka kohta kassidega seoses lausa õõvastav kaebus laekunud. Ma arvan, et lase vabaks ning küll ta ise koju läheb! Sa oled niigi väga palju selle kassi jaoks juba teinud!"

"Ma jätan ikka homseni enda juurde ja proovin kodu üles leida."

Koduotsingutest Kristina siiski pääses, sest olukorra lahendas kass ise. Autos vagusi süles nurrunud kiisu ärkas Nõmmele jõudes taas ellu, lõi Kristinale küüned sisse, hakkas rabelema ning neidis ei suutnud teda kinni hoida. Seejärel võttis kiisu suuna ühe väga kindla värava poole. Enne selle alt läbi pugemist ta korraks peatus, viskas justkui tänades viimase pilgu oma päästajetele ja läinud ta oligi.

Eestimaa Loomakaitse Liit tänab Holger Enokit ja Nõmme Päästekomando rahvast asjaliku tegutsemise eest. Eraldi kniks ja kraaps Kristina, Hardy, Gregori ja Kristo ees, kes kassile abi otsima hakkasid ja tema päästmisele õige mitu tunnikest oma elust raisata raatsisid. Tegelikult ise tegutsedes, saabki loom kõige kiiremat abi, sest vabatahtlikkusel põhinev loomakaitse on täna meil veel häbiväärselt mannetu ning operatiivsusest sama kaugel nagu Päikene Maast. 

Võib muidugi vaielda kui palju "inimesepäästjad" loomi aitama peaksid, aga ilmselt vähemalt kasside kõrgustest alla toomine jääbki nende tööks, sest ülikalleid redelmasinaid ei suudaks ega ka hakkaks mõne looma pärast aastas ükski MTÜ endale soetama isegi siis kui nad raha sees supleksid. Veelkord tänud kõikidele asjaosalistile! Hea suhtumine! Hea töö!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar