23. august 2017

"Üks koer on juba tapetud! Nüüd võeti kutsikas ja ka teda pekstakse iga päev!"

"Üks koer peksti surnuks! Nüüd võeti kutsikas ja ka teda pekstakse iga päev!", kurtis üks Narvas elav memmeke eile vene raadios. "Naabermajas elavas joodikud naised, kes on väga julmad ja peksavad oma koeri. 

Saatejuht ainult ohhetas: "Ne možet bõt! Ne možet bõt!"

Memmeke sai sellest vaid indu juurde: "Ma olen pöördunud kõikjale - politseisse, loomakaitsesse, aga vaeste koerte saatus neid ei huvita. Kes küll aitaks sellele loomapiinamisele piiri panna? See kõne on viimane appikarje! Ma ei oska enam kuhugi pöörduda!"

"Ne možet bõt! Ne možet bõt!"

"Uus kutsikas on neli kuud vana ja karjub hommikust õhtuni kileda häälega. Nad peksavad teda. Ka õues jalutuskäikude ajal peksavad jalaga kõhtu. Käega löövad näkku ka! Süüa talle ei anta!"

"Ne možet bõt! Ne možet bõt!"

"Lisaks on tal kogu aeg suukorv peas, et ta neid vastu rünnata ei saaks. Läbi selle on sunnitud vaene loom ka sööma-jooma. Seda korvi ära ei võetagi ja see niimoodi poob teda, et kogu vaese kutsika pea on täitsa paistes juba! 

"Bednaja sobaka sovsem oppuhla! Nekto ne pomožet menja i sobaku!"

Umbes taolist hala kuulsid eile siis "Narodnoje radio" kuulajad. Seda kurblugu sattus kuulama ka Toilas elav Liliana, keda see väga häiris. Nii ta õhtul mulle helistaski.

"Heiki, saad sa tulla ja pilgu peale visata? Memm väitis, et keegi ei tee midagi. Ma helistasin raadiosse ja sain tädikese numbri. Helistasin ja nüüd tean ka aadressi, kus koera pekstakse."

"Pagan küll. Meil pole seal kandis kedagi ja olen ise poolel teel Saaremaale. Kas sa ise saa ära käia? See on kõige kiirem variant kui inimesed endid ise ka liigutavad. Kuniks mina kohale jõuan, on see vaene koer juba 10 korda surnud!"

"Ma ei oska."

"Siin pole midagi osata ja ma kohe õpetan. Kui nad koera ei näita ja on põhjendatud kahtlus, et looma elu on ohus, siis kutsu pollarid kohale. Ütle, et oled loomakaitse liidust ja las nad helistavad mulle kui midagi pärida tahavad."

Pärast lühikursust seadusandlusest ja vabatahtlike loomakaitsjate tegutsemisvõimalustest põrutas Liliana veel samal õhtul kohe Narva. 

"See mul poole tunni kaugusel. Lähen viskan pilgu peale, sest muidu mu hing rahu ei saa."

Õhtul Lialiana enam tagasi ei helistanud. See ajas ka ennast närvi. Pinda ei tahtnud ka käia ja nii ma segaste tunnetega poole kahe ajal magama viskasingi.

"On ikka kuradi mölakad! Kas nad võtavadki koeri selleks, et neid johmas peaga nüpeldada? Loodetavasti ajab memm lihtsalt jura. Ennegi taolisi nähtud ja tegelikult oma 70-80 prossa või rohkemgi ongi valekaebused või ülereageerimised. Annaks jummel, et see mutt on lihtsalt omadega sassis ja ajas jama!"

Hommikul esimese asjana lülisin mobla sisse ja koheselt tuli ka sõnum. Lugeda või mitte? Äkki keerab kogu edasise päeva tuksi? Kuradile! Loen ikka, sest äkki on vaja Narva põrutada?

"Käisin Narvas. Koer oli väga korras ja kauss toitu täis. Kapis oli suur kott krõbuskeid. On hästi lõbus ja kiljub rõõmust kogu aeg kõva häälega. Siit järeldus, et tädikesel on väga rikas fantaasia. Ma siiski ei kahetse, et käisin ja nüüd on lausa kergendustunne hinges. Aitäh soovituste ja toetuse eest!

Soovin Teile edu ja seda, et kõik taolised juhtumid nii minu enda kui Teie elus lõppeksid sama hästi!

Lugupidamisega, Liliana" 

Tänapäeva kiires ja kalgis maailmas, kus "mõistus on tark ja süda on rumal", kui kasutada ühe laulu sõnu, kipub häid inimesi justkui nappima. Sestap tuleb ja peab sellise empaatiavõimelise rahvaga, kes ka reaalselt muret tunnevad ning kohale viitsivad minna, kohe pikemalt rääkima. Nii ma ääriveeri alustasingi.

"Liliana! Aga tule minu gängi. Hakkan kohe-kohe "loomapääste-punti" suuremaks ajama ja mul oleks väga hea meel kui ka sealkandis inimesi oleks. Nii saavad loomad sivem abi, sest minu Tallinnast Narva jõudmine võib võtta kõvasti aega."

"Kui vajad kunagi minu abi, siis aitan alati."

"Supeluks ja suur aitäh! Panen tabelisse kirja. Saada oma meiliaadress ka "sos-listi" tarbeks. Siis hakkad ise samuti saabuvaid murekirju nägema."

Vat sellised lood siis selle memme hädakisaga, mida ta raadios jahvatas. Õnneks lugu lõppes topelthästi - koer oli rõõmus, toidetud, elus ja terve. Loomakaitse Liidu loomapäästegrupp sai aga juurde ühe väärt reageerija. Lõpp hea, kõik hea! 

"Aitüma sulle luulusid nägev ja kuulev memmeke!"

"Ne možet bõt! Ne možet bõt!"

"Daže otšen mozet bõt druzja!"

PS! Pildil olev kutsa pole antud looga absoluutselt seotud. Pistsin Vespa foto siia selleks, et just umbes taoline pidi välja nägema ka see "räigelt läbi pekstud ja näljutatud Narva koer!"