22. juuni 2016

"Valnerid ja retriiverid lihtsalt käivad vist kokku"

Kus mõni Valner, ehk rootsipäraselt Wållner ja olgu ta ühe või kahe "L"-tähega perenime keskel, ringi jõlgub, siis seal saab kindlapeale näha ka kuldseid retriivereid. Midagi pole teha, sest viikingitest esivanematelt päritud julmus ja tapahimu lööb välja ka järglastes ning küllap siis sellest ka taolise, tigeduse tõttu paljudes riikides keelatud koeratõu eelistamine.

13467581_10209517145833992_900904814_o13516601_10209517133953695_7505390575310504478_nÜleeilne õhtu kui koos Katre Vallner'i ja koertega randa läksime, on selle ehedaks tõestuseks - rahvas jooksis, naised kiljusid, lapsed nutsid ja neid kaitsma pidanud mehed panid pagulaste kombel plagama nagu viimased argpüksid. Meil oli muidugi nalja nabani, aga sedapuhku hoidsime erandkorras koeri tagasi ja ei lasknud neid inimesi purema.




Olgu kohe öeldud, et rannas koeri keelavaid märke polnud ning see liiv kuhu kutsad pissisid, sai kenasti puhtaks pestud. Ei-ei-ei, mitte merevees, vaid tõin selle kotis koju, lasin kraani alt läbi ja pärast viisin randa tagasi.

13493722_10209517147194026_1193460468_oHispaaniast pärit koerte suguvend oli küll jube kiire jooksja, aga vette ei läinud. Nõrk! Eks ma ole kogu aeg rääkinud, et need lõunamaalased on silmale kena vaadata, aga muidu neist suurt tolku põle. Mia otse loomulikult pärast suplust püherdas liivas nagu jaksas ja tõi seda seekord koju umbes 250 kilo. Täna õhtul viin kenasti tagasi, luban pühalikult! :)