21. jaanuar 2016

"Aidake, tahan jaanalinnuks saada!"

DSC00454
Nüüd sõbrad on selline lugu, et ma tahan ka reaalselt saada jaanalinnuks! Ma ei häbene seda enam öelda, aga ma olen kogu oma teadliku elu tundnud, et sündisin vales kehas. Lapsepõlves põgenesin ma isegi korra lasteaiast ära, et loomaaias kallite jaanalindude lähedal olla. Sealt puuri veerest miilits mind öösel magamas leidiski............ Kogu oma elu olen seda taaka kaasa tarinud ning sestap polegi vaja imestada minu napisõnalisust ning depressiivset meeleseisundit.
Täna olen ma aga esmakordselt ÕNNELIK, sest veterinaaria, meditsiini ja teaduse areng lubab täituda ka minu unistusel – tänu liigivahetusoperatsioonile saab minust teha jaanalinnu. Tegelikkuses olen selleks ka viimased paarkümmend aastat juba ette valmistunud ning näiteks tuleb mul "munemine" juba sigahästi välja. Ka pead liiva alla peita mõistan ma juba laitmatult. Ainuke mure on veel see, et ninast noka tegemine ja keha katmine sulgedega, on üksjagu kallis. Kas ühiskond on valmis mind lausõnnelikuks tegema? Kas haigekassa kompenseerib need tühised viis miljonit, mis üht vaevatud hinge õnnest lahutavad?
Siiani polnud lootust, aga kunagi ei tohi käega lüüa ning täna paistab tunneli lõpust juba ka valgus – Issake, ole sa tänatud, et Eestis on palgal võrdõigusvolinik. Issake, ole sa tänatud, et meil on Liisa Pakosta!