6. jaanuar 2016

"Karvadeta sfinx jäeti rahumeeli pakasega õue"

12524203_1551107231876771_5466275650693267894_nSain täna järgmise kirja härra Laurilt: "Tänane pärastlõuna pani mind proovile. Sammun mööda kodutänavat trammipeatuse poole ja vastu sörgib sfinkskass.Olen teda suvel aeg-ajalt näinud kodumaja ümber silkamas ja tolmus püherdamas, aga praegu pole loomulikult suvi ja lisaks on 20 külmakraadi. Pere, kelle juures kass elab, ei paista kodus olevat. Koputan korduvalt nende aknaklaasile. Umbes minuti pärast astub välja punase peaga mammi, kes ei ole üldse häiritud, et kass väljas oli, kus ta sihitult ringi jooksis, õnnetult kräunus ja lõpuks kuhugi varju alla puges, mis ei andnud üldse sooja. Mammi ütleb vabanduseks niipalju, et kass tahtis välja minna, siis ütleb isegi "aitäh" ja laseb õnnetu karvadeta elaja tuppa tagasi. Minu küsimus teistele kassiarmastajatele ja eriti sfinksiomanikele: kas see on loomapiinamine ja kui on, kellele oleks mõistlik teatada? Mina leian, et see on loomapiinamine, sest keegi mõistuse juures olev inimene ei saa olla nii loll, et karvadeta kassi -20 juures õue laseb!"
Igasugu targutavad kommentaarid on vast liigsed ja tänud Laurile teatamast ning hoolimast. Kui aadressi teada saan, siis lähen juba hommepäev mammiga rääkima. Lubatakse 30 külmapügalat ja sestap on vast igati paslik sfinxi omanik paljajalu ning T-särgi väel jalutama kutsuda, et talle veidi selle kiisu hingeelust ja pidamistingimustest rääkida. Ja ainult püüdke mind nüüd "vanainimesepiinamises" süüdistama hakata! Aga ilmatargad lubavad kõva pakase jätkumist ja eks siis kulu soojem ulualune meile kõigile ära. Laskem siis ka karvasemad neljajalgsed ikka tuppa. Eks ole!