Pöördus mu poole üks vana hea sõbrants, kes otsis hüva nõu. Deem. Vana hea sõbrants ei tohi vast enam öelda, sest see viitab solvavalt naisterahva vanusele. Alustan uuesti. Pöördus minu poole üks verinoor sõbrants, kellega tutvusin 1917 aasta oktoobrikuus Talvepalee vallutamise käigus. 

Deem-deem! Sõbrants ei tohi vast ka öelda, sest see võib viidata kahtlaselt lähedastele suhetele, mis võib omakorda solvata tema abikaasat või kallimat.

Nägin täna hunti. Üsna päälinna lähistel. Lasin Ruudi kõrvalisele külavaheteele jooksma ja seal ta seisis põllu serval. Arg teine ja tegi kohe minekut kui passima jäin. Karv parasiitidest räsitud - kärntõbi vaesel loomal. Seda me metsad täis. Kui pakast hoiab, siis ju ta külmasurma läheb.

Hundupilti ei pane ja asukohta ei ütle. Miks? Aga seepärast, et lähevad ju kohe tapma. Kas olete märganud, et pea alati läheb räme kisa lahti kui keegi oma metsloomaga kohtumise emotsiooni ilmarahvaga jagada tahab. Tappa, tappa, tappa - seda me eestlased oskame kui asi puudutab metsaasukaid. 

Mõtisklus nagu ikka loetav Loomaveebis

VIDEO ⟩ Jõhker aasta algus – Naabrimehe jalahoop paiskas kümnekuuse kutsika vastu autot

Kuidas teie aasta algas? Üks Tallinnas, Lasnamäel, Mahtra tänaval elav pere sai kohe aasta esimesel päeval tunda oma loomavihkajast naabrimehe raevu, kes virutas väiksele kutsikale jalaga sellise paugu, et too vastu autot lendas. 

Alisa karjus valu käes ja siis jäi korraga hästi vaikseks. Koerake oli desorienteeritud, loid ja tugevas stressiseisundis. See Sergeid ei rahustanud vaid mees lubas röökides järgmine kord kui veel peaks neid nägema nii koera kui perenaise ära tappa. 

Täispikkuses on lugu loetav Loomaveebis

Mürts, pauk ja käes ta on. Me Rutsiga põgenesime aegsasti metsade vahele suurele põllule. Lähimad talud jäid umbes kilomeetri kaugusele ja sealt tehtud ilutulestik oli isegi üliarale Rutsile suhteliselt seeditav. Kraadiklaas näitas -16,5 ja kõik, mis sai ära jäätuda, seda ka tegi. Vähemalt ahi funkas pärast remonte korralikult ja nii oli toas Madagaskar, õues aga Alaska.

Uni oli seda parem, aga mingisugune loom tuli meitele poole viie paiku külla. Rutsile ei meeldinud see teps mitte ja lõugas armatuurlaual nii, et kogu klaas tatine ja kõik valvekaamerad kukkusid rippu. Kuu tegi ümbruse kenasti valgeks, aga ei mina näinud keskit. Et jutt ikka seksikam oleks, siis väidan, et masina ümber luusis 12 näljast hunti ja hiljem tulid veel 5 karu kah lisaks. Issver kui õudne!

Kuidas see aastake teil möödus? Mul oli taas kõik endine - naised ihaldavad ja mehed muudkui kadestavad. Sellest ka need jubedad kuulujutud. Jõulud on üleüldse jube aeg, sest kõik ootavad ju külla. On juhtunud nii, et viimased kümme või natuke pealegi aastat on kuuse all ikka eksnaiskaga trehvatud. Kah imelik lugu, mis psühholoogidele huvi peaks pakkuma.

Naiska hellas ka sel aastal ja pani juba kellaaega paika. Kukkusin temast olenemata põhjusel sedapuhku ära nihverdama. Temakese hääletoon koheselt muutus. Milliseks, tahate kindlasti teada? Kuidas seda seletadagi? No selline hauakaevaja toon, madal ja konkreetne, mis vastuvaidlemist ei salli ja labidas on su pea kohale juba tõstetud. Kui sellele ei allu, siis on kohe hele laks ja hambutu naeratus. Sihuke karmi käega tädi mul. Näh tahtmatult lobisesingi välja miks ma poole oma elust puuhambaid olen sunnitud kandma. See läks nüüd küll halvasti.

Leelo-leelo lillekesed ja klatime veel ühe asja ära. Mäletatavasti toimus ka sel aastal traditsiooniline Loomapäästegrupi jõuluoksjon. Peavõiduks oli taas hobikunstnik-animalist Mari-Mai Koha looming, aga sedapuhku polnud pakkumisel mitte niisama ilus loomapilt vaid soetada sai joonistuse, mis tehti võitja lemmikust.

Kahjuks kadus tänavune oksjon teiste postituste vahele ära. Tõtt-öelda unustasin selle isegi kui lõpupoole korraga märkasin, et ainult kaks pakkumist oli tehtud. Siva-siva oli vaja taas rahvale meelde tuletada ja nagu eestlaste puhul ikka, siis alul ei saanud kuidagist vedama ning lõpuks pidama. Oksjoni viimasel päeval käis korralik andmine.

"Issi, kas ma olen jääkaru?" küsib jääkaru pojake.

"Muidugi oled!"

Põnn ei jää rahule ja kukub ääriveeri emmet piirama:

"Emme-emme, kas ma olen ikka päris kindlasti jääkaru? Ja teie koos isaga olete jääkarud ja vanavanemad on ka jääkarud?"

"Muidugi kullake, kõik me oleme jääkarud. Miks sa pärid?"

Jõuluks koju - Mürakas

Mürakaga, kes elas elu parimat elu kuniks selgus, et korteris tal enam ei lubata olla. Häda suur ja välja viskamise hirmus kolis omanik ta siis ajutiselt mujale. Paraku hakkab ka seal aeg otsa lõppema. Nii palvekiri minu kui viimase õlekõrre postkasti maanduski. Anname siis endast parima, et kamba peale enne suurt püha üks heategu veel korda saata. Äkki õnnestub? Imede aeg ju käes ja sestap laske sõna levima.

Inimene tahab ja teeb plaane, aga teinekord need ei pruugi täituda. Nii läks kahjuks ka 
Aastaid on Mürakal alles neli ja pool turjal. Vereliin on kirju ja huvitav - ema on rotveileri ja taksi segu, isa poolt on vähemalt üks esivanem husky. See mõjutab ka tema iseloomu - väga energiline, jutukas ja uudishimulik. Sõbrustab meeleldi eelkõige emaste koertega. Õige tüüp, täitsa minusse! Isastega väga ei mesti ja senini on tema sõpruse pälvinud vaid üks tillikandja. Kassid on aga suured sõbrad ja praegugi elab koos ühe preilnaga.

Hügieen. Tähtis asi. Esimese lapse puhul nühitakse viiskümmend korda päevas. Vaesekene! Teisel läheb juba lihtsamalt, sest teda pestakese poole vähem. Kolmas vaadaku aga juba ise kuidas hakkama saab.

Sebastian on Tertsu kolmas laps. Must nagu korstnapühkija. Viimati sai vanni maikuus, aga püüa sa öelda. Kohe kisa taevani, et pagana naistevihkaja ja ahistaja! Targem on vagusi istuda. Ise ei saa ka titat pesta, sest kui hormoonidest tulvil emme vihastab, siis võib saada ka pedofiilia süüdistuse kukile. Vaesed issid, mehed ja loomulikult beebid eelkõige!

Aitüma Liidia Penner ja Petworldi lemmikloomapood!

Tere õhtust seltsimehed! Ootate ikka veel jõulumeest? Olgu teil hea oodata, aga meil vanadel kommunistidel käib juba ammu näärimees. Vaesel vanakesel on ramm aga juba nii otsas, et raskemate pakkide veo jätab õblukeste naiste õlule.

Õieti teeb, sest ainult naiskade najal see riik veel püsibki. Kuuldud halenaljakas lugu on selle tõestuseks ja olnud memmepoegadest sõdurpoisid õppusel kui korraga antud käsklus joondu ja valvel! Paar noorsandi olnud lausa šokeeritud, et ohvitser nendega käskivas kõneviisis niimoodi "karjus" ning pidanud tõsimeeli aru kas nüüd peaks kuskile kaebuse kirjutama? Küllap kitusid oma emmedele ära ja ohvitser suhtleb tulevikus viisakamalt, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Roki ja tema pere tänul pole otsa ega äärt!

Eelmise kuu lõpus Mustamäel auto alla jäänud Roki ja tema perenaine Eva on kodusel ravil. Sinikates ja sidemetes, aga vähemalt elus ja valu kiuste proovivad uue olukorraga hambad ristis kohaneda. Mees ja lapsed on mõistagi suureks toeks. Üks paganama õnnelik õnnetus, võib vast takkajärele öelda küll, sest enamasti olen pidanud taolistest juhtumitest hoopis teises meeleolus kirjutama. Täiesti uskumatu lugu!

Edasi klikka juba Loomaveebi

Miumjäu heategevuskampaania 8 – 10 detsember

Aasta kõige helgem aeg on käes, kuid tänavu tuleb see paljudele meist koos keeruliste aegade ja rahalise pingega. Just sel põhjusel soovime pakkuda midagi, mis toob südamesse soojust – võimalust teha head, kasvõi väikeste sammudega.

Jõulukuul pakume oma e-poes mitmetele toodetele soodustusi, et head tegemine oleks võimalikult lihtne – isegi siis, kui endal on napp aeg ning eelarve kitsam kui tavaliselt. Nii saad korraga toetada loomi ja varuda oma lemmikule vajalikku. Ära muretse, kui saad annetada ka ühe konservi, sest me pakime kõik annetused kokku, nii on iga väiksemgi osa suurima tähtsusega.

ANNETADA SAAB SIIN: https://miumjau.ee/

Kõigest täpsemalt Loomaveebis

Brad Pitt, Eninem, Pärt, Pavarotti. Nimekiri on lõputult pikk, aga samas ootamatult lühike. Tegu on tüüpidega, keda pea igas maailma otsas teatakse ja ega neid nüüd ülearu palju ka ole. Kuulsuse raske taak. Vaesekesed, sest neil pole siin maamunal kohtagi kuhu vajadusel peitu pugeda. Nii ma just sellest tuntuse pahupoolest mõtlen.

Päkapikud käivad ja see on tore. Ilmselt on Loomapäästegrupp siis üks väga hea laps olnud. Eraldi rõhutan, et kasimatu olekuga odavates hilpudes noorsand fotol pole jõuluvana, kes teile mõne aja pärast uksele koputab vaid ühingu vabatahtlik Albert, kes pealinna tulekuks lausa oma kõige parimad riided selga ajas.

Tegelikult me näeme majanduslikel põhjustel üsna samasugused kõik välja ja uskuge mind see on ka ainus põhjus miks me ühingu kaunid naised fotodele viimasel ajal üldse enam ei satu - vabatahtliku töö paratamatud tagajärjed. Muahahaa!

Tipp-topp jutt tuli välja. Minu arust küll. Knips ja kraaps kõikidele, kes meile mõeldes sinna poodi manti viisid. Mõistagi pikk-pikk pai Urr ja Nurri rahvale! Albertile kah aitäh, et mind vanainimest säästis ja kingikottide tassimise enda peale võttis..

Kiire vahekokkuvõte ka koer Roki kohta. Sõbrake sai Loomade Kiirabikliinikust välja ja on juba kodus oma pere hoole all. See mõjus hästi ja Roki hakkas kohe isuga söömagi.

Suudab vaevaliselt kõndida, aga mitte pikalt. See on igati normaalne, sest mida sa ikka jalutad kui vaagen lippadi-loppadi kaasa paindub ning tagakäppi õiges asendis hoida ei suuda. Üks superhea asi veel - kõik, mis sisse läheb, tuleb nüüd juba ka täiesti loomulikul moel välja. Jeee!

Traagiline jalutuskäik - perenaine koomas, taksikoerake täitsa puruks!

Laupäeva öösel kella 00.41 ajal juhtus liiklusõnnetus Tallinnas Akadeemia tee 5 juures, kus 33 aastane mees sõitis sõiduautoga Škoda Octavia otsa reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületanud 35 aastasele naisele ja tema koerale. Naine toimetati haiglasse ja koer loomakliinikusse. Liiklusõnnetuse täpsemad asjaolud on selgitamisel.

Selline oli uudisnupuke, mis meedias antud sündmust kajastas. Kuiv, ametlik ja emotsioonitu nagu olema peab. Tegelikkus on alati sada korda hullem ja seda on väga raske sõnadesse ümber tõlkida. 

Lugu jätkub Loomaveebis

KODU LEITUD! AITÄH JAGAJATELE! Tommi ihkab jõuluks uude koju!

Inimene tahab, aga saatusel on omad vingerpussid varuks. Teinekord läheb nii, et majake kaob ja siis tuleb oma kodinatega kitsukesse korterisse kolida. Annab ikka ära mahutada ja kui sinna ei lubata ka lemmikloomi võtta, siis asi on pekkis ka. Ajutise lahendusena leidis Tommi ulualuse Raplamaal elava vanaema juures.

Aeg muudkui lendas ja ajutine lahendus hakkas aina rohkem püsivana välja paistma kuniks memme tervis halvenes ja enam ei käi ramm koeramürakast kohe üldse üle. Vähe sellest. Eelmisel nädalal oli kiirabibrigaadil tegu, et tuppa saada, sest Tommi arust oli igati õigustatult tegu vägagi kahtlaste tegelastega. Nii pandigi noorem generatsioon valiku ette - valige ja ruttu, kas Tommi või vanaema?!

Edasi loe SIIT

Eelmises loos just kurtsin, et kuradi igav on! Tundub, et mu eksnaiskal on veel rohkem igav ning ta otsib tegevust me vanu fotosid tuunides.

Antud foto on tehtud 1574 septembrikuus. Mäletan nagu eile oleks kõik juhtunud. Kell lõi just südaöötundi ja tõusime oma õdusatest kirstudest kiriku keldris üles. Sättisime endid korda ja läksime linna vahele süüa otsima. Jube nälg oli kallal. Mul vedas ja kahe priske prostituudi veri mekkis hästi. Naiskal läks halvemini, sest talle sattus üks kõhnuke haisev purjus meremees.

Olid ikka ajad. Tänagi võtab silma märjaks kui meenutan. Elu on läinud tegelikult kõvasti halvemaks - inimesed on kleenukesed ja nende veri on antibiotsi ning -depressante täis. Jube raske on head toidupoolist leida. Aga me ei hädalda - ikka rõõmsalt käsikäes nii heas kui halvas üle laipade edasi õnneliku tuleviku poole.

Oi-oi-oi kui igav on. Enamus päevi mul möödubki hädaldades selle va igavuse üle. Vahest on ikka mingit tegevust ka, aga sellest ma nihverdan enamasti osavalt kõrvale, et siis taas igavlema ja vinguma hakata.

Nüüd selgus, et pensile minek lükkub taas edasi ja ilmselt tuleb rügada kuni surmani ning halvemal juhul ka pärast seda. Kohe motiveerib elama ja kui elama juba peab, siis võiks olla ka mingi suurem eesmärk.

Ruudi arvas, et pisike beebi oleks tore - see tõmbaks käima ja annaks kõigele mõtte. Käisime isegi arstil, aga seal selgus ootamatult, et me omavahel lapsi ei saagi. Uskumatult nõme olukord ja mida kuradit tähendab, et EI SAA kui me TAHAME!!!

Loomapäästegrupi heategevuslik jõuluoksjon kutsub taas osalema!

Natuke veel ja kohe on käes eestimaalaste üks lemmikpühadest, mil pere koguneb ja teineteisele kingitusi tehakse. See toob paraku kaasa ka suure murekese, et mida siis kinkida? Soovitakse ju saajale ikka heameelt valmistada ning vähemalt minu enese jaoks on alati tegemist vaat, et raskeimast raskeima ülesandega - no kõigil on ju kõik juba olemas ning mõttetu nänniga ei tahaks kohe üldse narritama hakata. 

Loomapäästegrupi helgemad pead nuputasid just hiljuti, et mida tänavu juba traditsiooniks kujunenud jõuluoksjonile üles seada? Parim idee saabus üsna ootamatult kui loomasõbrast kunstniku Mari-Mai Koha kiri me postkasti prantsatas.

Oksjoni kohta täpsemalt saad lugeda SIIT

Üks vanem mees ütles midagi, millest paljud mõtlevad, aga täna on sunnitud vaikima. Ja teine noorem mees ütles midagi, mis on tänapäeval siinkandis vaid ainuvõimalik. Tegelikult kumbki mees ei öelnud miskit valesti.

Nüüd arvab see noorem mees, et vanem mees peaks mõtlema oma sobivuse üle ühes sõltumatus organisatsioonis, unustades, et ta ise omab ajaloo madalaimat toetust ning on paljudes meie maad tabanud hädades väga otseselt süüdi. Vaatamata sellele oma sobivuses noorem mees ei kahtle. Loodetavasti ei kahtle ka vanem mees.

Aitäh MiuMjau lemmikloomapood!

Päkapikud juba käivad ja hiljuti hellas mulle Anette Tuulik, kes uuris kuidas meil läheb ja mida kõige rohkem vaja oleks? Praegusel ajal saab me poliitikute "targal juhtimisel" vist ikka vaid halvasti ja veel halvemini minna ning suurimat puudust tunneme eelkõige kiisudele-miisudele mõeldud kraamist nagu alati.

"Teeme ära ja tule kell 4 järele," oli Anette, kelle südameasjaks on nii loomade heaolu kui MiuMjau lemmikloomapoe töös hoidmine koheselt kaasa aitama. 

Loomaveebis kõigest lähemalt

Ohh kui kurb, et valimised on läbi. Pime ja kõle ümberringi ning kadunud on kõik värvilised plakatid koos sadade imetoredate inimestega, kes nagu üks mees endid meite õnne nimel olid valmis ohverdama. Eriti meeldisid mulle need härrased ja provvased, kes kõhklemata oleks loobunud oma tööst nii Toompeal kui Brüsselis, et kuskil kolkas kohalikku elukest edendada. Väga pro ja taoline altruism toob korraliku pisara silma.

Loomapäästegrupp tänab Eesti kunstnikke, käsitöölisi ja oksjonil oselejaid!

Juba traditsiooniks kujunenult otsustasid Eesti kunstnikud ja käsitöölised väsimatu Kristin Tomsoni eestvedamisel seljad taas kokku panna ja korraldasid oktoobris Ülemaailmse loomade päeva tähistamiseks suure ühise kunsti ja käsitöö oksjoni, mille tulu annetati täielikult Loomapäästegrupile.

Seekordsel oksjonil andsid oma panuse Epp Maria Kokamägi, Navitrolla, Mart Sander, Rein Meresaar, Marianne Seiman, Kristin Tomson, Kaja Terase, kunstnik pseudonüümiga Prasil, Kristiina Jakimenko, Ene Laadi, Maria Kalm, Midin Madin, Merili Vill, Ketlin Lohu ja Kristina Tammaru.

Täispikkuses on lugu loetav SIIN

Ruudi näitas täna oma edevamat naiselikku poolt. Õues pime ja masina aknad on kui peeglid ning ühtäkki märkas tüüp oma peegelkujutist.

Alul arvas, et teine koer ja tõmbas kohe turri. Hea, et kallale ei läinud. Siis jagas vist matsu ning kukkus end sättima. Ikka ühtpidi ja siis teistpidi pilk oma kujutisele naelutatud. Vaade alt üles justkui häbenedes, seejärel uhkelt ülalt alla. See jant kestis oma pool tundi.