"Issi, kas ma olen jääkaru?" küsib jääkaru pojake.

"Muidugi oled!"

Põnn ei jää rahule ja kukub ääriveeri emmet piirama:

"Emme-emme, kas ma olen ikka päris kindlasti jääkaru? Ja teie koos isaga olete jääkarud ja vanavanemad on ka jääkarud?"

"Muidugi kullake, kõik me oleme jääkarud. Miks sa pärid?"

"Emme-emme, on see ikka päris kindel? Äkki sa kogemata seksisid kellegagi veel?"

"Ära räägi rumalusi laps! Ma olen su isale üdini truu olnud. Miks see sind nii väga vaevab?"

"Ma ei saa aru lihtsalt, sest kui vanavanemad on jääkarud ja teie issiga olete jääkarud ja mina olen päris-päris jääkaru, siis miks mul ometigi nii pagana külm on?"

Vaat sellised mured siis jääkaru lapsel. Koertel seda muret pole ja nad teavad üsna täpselt, et talvekuudel poeb külm naha vahele. Eriti sandis seisus on need koerakesed, kel aluskarva pole. Sestap neile ostetaksegi riided selga ja see pole teps mitte imelik moeröögatus vaid lausa hädavajalik kui siinses kliimas terveks tahavad jääda.

Võttis minuga ühendust Maimu Puusepp Pärnu linnast ja uuris lausa häbelikult, et kas meil võiks olla kootud vestide vastu huvi? Ta olla võtnud nii ühe ühingu kui teisega ühendust, aga keegi polevat tahtnud. Isegi Loomapäästegrupp olla mõni aasta tagasi vestid ära põlanud. Noo see on nüüd küll ennekuulmatu häbilugu ja patutegu! Inimene näeb vaeva ja koob mõeldes külmetavatele koertele ning keegi ei oska seda hinnata. Jube lugu ja häbi tahab ära tappa!
Hea, et ta minuga ühendust võttis, sest see hool ja vaev ei tohi mitte raisku minna. Seda enam, et meil on selliseid lõdisevaid külmavareseid küll ja küll, kellele soe vestike ära kulub.

Mõeldud-tehtud ja Pärnumaa vabatahtlik Risto Täht kimas proua Maimu juurde. Arvasin, et ehk paar-kolm kehakatet annetatakse, aga neid oli lausa kaks suurt kotitäit. Igas mõõdus ja värvitoonis, juurde veel sokikesed, mis astumise lumes palju hõlpsamaks teevad. Jeerum, sina jeerum ja nüüd võib pooled Eesti koerad ära riietada.

See on selline veidi teistmoodi kingitus, sest sellega on vaeva nähtud. Ja kui sa kellegile mõeldes midagi teed, siis läheb sinna sisse ka korralik annus hoolivust ja armastust. Seda on kohe tunda ja vähemalt mul läks küll hinges soojaks kui seda näputööd lappasid ja pilguga mõõtsin. Väga äge ja suur-suur aitäh Maimu Puusepp. Ühtlasi kasutan võimalust ja vabandan nii enda ühingu inimeste kui teiste kolleegide mühaklikkuse pärast - no on ikka ohmud, et seda vaeva kohe hinnata ei suudetud.

Nüüd on aga kõik hästi ja hakkame manti muudkui laiali jagama. Ohh seda rõõmu, mida minikoerad tunda võivad. Allapõlve tegelaste kohta käib see ka. Siin on muidgi oht ka, et kui nad enam külma ei tunne, siis mõtlevadki endid jääkarudeks. Las aga mõtlevad, sest need pisikesed koerad on nagunii parajad hullumaja kandidaadid, sest nii mõnigi neist tunneb end lõvi, tiigri või suure-suure kurja hundina. Mõni asi siis kui nüüd ka miniatuursed jääkarud tänavapilti ilmestama hakkavad.