Kõikide märkide järgi pidi nendega liituma ka me Ron-poisu, aga emapoolsed geenid nagu ikka tõmbasid sellele võimalusele kriipsu peale. Ja jummel tänatud! Olin täna hommikul kohe nii õnnelik, et tegin emmele telefonikõne ja tänasin teda südamepõhjast - no pole meie perele seda üleilmset kuulsusejanti vaja.
Tänulikkus. Ise-enesest olen ma sünnist saati väga tänulik inimene, aga eriti tänulikuks muutusin pärast seda kui üks president mulle pidevalt tänamatuse eest viisakalt etteheiteid tegi. Suuremat tänulikkust ootan nüüd paraku aga teisteltki. Eile käisin näiteks ühes kaubanduskeskuses, aga minu arust polnud sealsed müüjad piisavalt tänulikud. Rohkem ei lähe ja ärge teie ka minge.
Unesegasena varahommikul suitsu kimudes ja kohvilurri lürpides tegi mu geeniuse aju arvutusi poja vanuse kohta. "Hiilgava rehkenduse" kohaselt sai ta täna peaaegu viiskümmend, mis tähendab, et ma ise olen seitsekümmend. Minestasin. Arvutasin uuesti ja tulemus oli sama. Minestasin teist korda.
Kõne naiskale päästis päeva, sest tema arvutuste kohaselt peaks poja ikka peaaegu nelikümmend saama, mis tähendab, et ma olen alles kuuskümmend ehk suisa poisike. Hallelujah ja olgu see emmede tarkus nüüd otsast otsani tunnustatud ja ära tänatud. Egas muud kui katame lauad. Palju õnne asjaosalistele, aga eelkõige mulle endale, et ma veel seitsekümmend pole. Hurraaa!
