Selline oli uudisnupuke, mis meedias antud sündmust kajastas. Kuiv, ametlik ja emotsioonitu nagu olema peab. Tegelikkus on alati sada korda hullem ja seda on väga raske sõnadesse ümber tõlkida. Paar tundi peale õnnetust olid politseinikud pererahva ukse taga ning teatasid kurba uudist - pereemal koljutrauma ja ta on koomas. Nende koer Roki toimetati aga politsei poolt Mustamäele Loomade Kiirabi Kliinikusse. Voodist üles karanud unesegased lapsed, üks neist 13, teine 14 aastane olid nagu puuga pähe saanud. Pereisa oli korraga nii kurb kui vihane ning sellistel puhkudel puhkudel aju tõesti kiilub täiega kinni - no pole ju võimalik! Jäävad ellu või ei jää? Kuidas edasi tegutseda ja elada? Miljon küsimust ja nii igas sekundis.
Tean seda omast käest kui sügaval vene ajal ema Sõle tänaval rohelise tulega ülekäigurajal sõjaväe veomasina poolt alla aeti. Miilitsad ukse taha ei tulnud, aga mamps oli nii palju veel teadvusel, et suutis telefoninumbri öelda. Haiglast siis helistatigi. Kevade tänavalt Tõnismäele Sepo kliinikusse joostes olin tige nagu kurat ja muudkui kirusin, et ise loeb muudkui moraali, aga ei suuda turvaliselt teedki ületada. Haiglas meelolu muutus, sest tegelikult lasti mind täitsa opisaali selle mõttega, et saaksime veel hüvasti jätta. Oi ta oli katki ja vigastuste üles loendamine võttis mitu lehte. Ka kõige optimistlikumad arstid ei uskunud, et sellest välja on võimalik tulla. Keset ööd haiglast lahkudes valitses suur teadmatus ja tühjus - kas meid vennaga pannakse nüüd lastekodusse, sest isa oli meil ju ka juba surnud? Jube-jube kogemus ning hoidku jumalad teie peresid ja lähedasi selliste õnnetuste eest. Muide, sellel ööl sai minust kui üsnagi lootusandvast spordipoisist korralik ahelsuitsetaja, mida olen tänase päevani.
Ema jäi üllatuslikult siiski ellu ja mina sain õppetunni - lootust ei tohi kunagi kaotada, sest saatusel võib olla selliseid üllatusi varuks, mida isegi arstid seletada ei suuda. Tegelikult sain veel paar hindamatut kogemust samast juhtumist ellu kaasa. Masina roolis olnud sõdurpoisi vanemad ja sugulased tulid haiglasse mu ema jutule ning mitte sugugi pilk maas vaid sõimates, et kas ta tahab nüüd noore poisi vangi panna? Teisel kohe laps sündimas ja nii jääb tita ilma isata, andmata enestele aru, et nende poeg oleks ju samuti kaks last ilma emata jätnud. Õppetund number kaks - inimesed võivad olla totaalsed jobud ja enamasti peavad nad esmajoones silmas iseenda huvisid.
Õppetund number kolm käsitleb aga õigust, õiglust ja juriidikat. Eesti NSV Siseministeeriumi Riikliku Autoinspektsiooni Valitsus tegeles toona mootorsõidukite registreerimise, tehnilise kontrolli ja liiklusohutuse tagamisega. Nende sõnul oli jalakäijal ehk mu empsil 100% õigus ja süüdi on autojuht. Punkt, aamen ja elagu partei! Kuna tegu oli aga vene kroonu masinaga, siis saadeti materjalid Moskvasse sõjaväe prokuratuuri, mis tuvastas "pärast põhjalikku uurimist", et süüdi on siiski jalakäija - ta nimelt pidanud ülekäigurajale rohelise tulega astudes siiski veel veenduma, et juba seisma jäänud masinate tagant keegi ei sõida. Nuta või naera, aga prokuratuuri uurimised ja kohtuotsused võivad teinekord lähtuda tont teab millest, aga mitte tõest, õigusest ja õiglusest.
Eile õhtul puutus politsei kokku veel ühe koeraga. Lühidalt öeldes leiti ühest korterist surnukeha, aga temani ei pääsetud kuna suur kuri koer kaitses nii oma kodu kui lamavat peremeest. Loogiline. Loomaarst koos uinutipüssiga oli olemas, aga polnud kohta kuhu koer hiljem viia. Helistasid vaesed politseinikud kõikjale, aga pühapäeval kedagi kätte ei saadudki. End "arenenud riigiks" kutsuval ühiskonnal võiks ju ka taolisteks puhkudeks olla ometigi tegutsemisjuhised ja koostööpartnerid, aga seda on vast liiga palju tänastelt poliitikutelt tahetud. Polnud minulgi võimalik suurt tigedat kutsat oma elamisse võtta, aga taksikoer Rokiga juhtunu tõmbas käima küll - hetkega olin riides ja kliiniku poole teel ning seal ta kurvalt puuris lamaski.
Eilse õhtu seisuga on Roki raviarve 1624.79, mis ilmselgelt täna sotsiaalpinnal elavale perele väga üle jõu käib. Järgmisel nädalal arve paraku muudkui suureneb ja sestap kutsungi kõiki häid inimesi appi, kellele selle perekonna suur mure ja Roki tervislik seisund korda läheb. Pereemale saame vaid mõttes head paranemist soovida ning loodame, et ta ikka koos oma laste ja mehega jõule pidada saab. Roki jalule aitamine on aga meie võimuses küll ja tänud juba ette selle headuse eest!
- Loomapäästegrupp MTÜ
- EE437700771003183318
- Roki ravikulud
Rokit saad aidata ka Loomapäästegrupi annetustelefonidele helistades:
- 900 1313 (5.-)
- 900 1414 (10.-)
- 900 2323 (25.-)
