"MTÜ Jooksev koer kogus annetusi olematu koera raviks?"

Üks ebameeldiv ja väheke haisev lugu. Eestimaa Loomakaitse Liit palub politseil kontrollida, kas MTÜ Jooksev koer juhataja poolt inimestelt vigastatud koera raviks korjatud raha on ikka looma abistamiseks kasutatud.

Eestimaa Loomakaitse Liidule teadaolevalt kogus MTÜ Jooksev Koer juhataja Aivo Sihvart mullu augustis Facebooki kaudu inimestelt annetusi vigastatud koera aitamiseks. Väidetavalt tabanud Keila lähistel elanud 76aastase Liidia hundikoer Robit õnnetus, kes jäi talveks toodud küttepuude koorma alla. Sihvarti sõnade kohaselt diagnoosinud veterinaar kahest kohast murtud puusa. Operatsioon maksvat 300 eurot, surmav süst nelikümmend. Aivo Sihvart kinnitas toona, et perenaine soovinud koera "magama panna", aga ta suutnud ta siiski ümber veenda.

"Loomakaitse Liit vajab pulgakomme"

Eestimaa Loomakaitse Liit otsib loomasõbralikku pulgakommide valmistajat või maaletoojat, kes oleks nõus piiratud koguses toodangut annetama heategevuseks. Lutsutamiseks mõeldud kommid jagatakse sügisese kampaania käigus Eesti loomavihkajatele. LAS SIIS IMEVAD RAISAD !!!

"Eit ei tahtnud elada ....."

Elasid kord Tallinnas, rõõmsalt eite-taati

mooril juuksed punased, täpselt persest saati

eit ei tahtnud elada ja tundis hingepiina

küllap sellepärast ta nii armastaski viina

Naise peksmises süüdi mõistetud mees «Radaris»

"Valner on pedofiil ehk uudiste üllitamine on imelihtne"

Uudiste tegemine on tegelikult väga lihtne ja kohe õpetan Teilegi kuidas loetavuse ja klikkimise rekordeid purustada. Pealkiri "VALNER ON PEDOFIIL?", peaks lugema kutsuma ning skandaali tekitama küll ja küll. Kindlasti ei tohi unustada küsimärki, sest vastasel juhul leht ju väidaks seda kui fakti ja siis võib kohtus vastu kotte saada nii et kole. Seega küsimärk paika! Edasi tuleb pilt, mille võib kasvõi siitsamast feissarist alla laadida. Laste näod tuleb muidugist udustada! Edasi tekst: "Meie poole pöördus murelik lapsevanem (nimi toimetusele teada nt Ingrid Tamm) ja kurtis, et teda häirib tuntud loomakaitsja liigne lastelembus.

"Facebooki konto kaaperdati ära ja ühes sellega läksid kaduma ka 5aasta jooksul kirjutatud lood"

Tere taas! Olin siin vahepeal kadunud ja nii mõnedki küsisid, et kas tegin feissaris "enestapu"? Tegelikult ei teinud ja mu konto koos 5000 sõbra ja ma-ei-tea-mitmesaja-jälgijaga lihtsalt kaaperdati ära ning nagu välja tuleb siis seda tagasi saada ei õnnestugi. Annan Teilegi teada kuidas kõik toimus ja ehk oskate tulevikus siis vähemalt enda kontot hoida. 11 märtsil tuli mu telefonile prantsuskeelne teade:

Bonjour Heiki,
L’adresse électronique vonwalner@gmail.com a été retirée de votre compte Facebook, mercredi 11 mars 2015, 10:05 (UTC+02).
Si vous l’avez fait, vous pouvez ne pas tenir compte de ce message.
Si vous ne l’avez pas fait, veuillez sécuriser votre compte.
Merci,
L’équipe Sécurité Facebook

„Väidetavad jamad rahadega ehk kuidas minust varas ja petis tehti!“

Eestimaa Loomakaitse Liidu inimesed eesotsas minuga on paras pätikamp ja umbes sellisel arvamusel on täna tänu meedias avaldatule paljud eestimaalased. Kõik sai alguse kellegi Ingrid Tamme kirjast, mis saadeti toimetustele, Tallinna linnavalitsusele ja loomadega tegelevatele organisatsioonidele. Kirjastiilist ja olekust õhkub otsest viha ja põlgust ning proua tatipritsimise ajel hakkasidki paljud sulerüütlid vorpima sensatsioonihõngulisi üllitisi. End uuriva ajakirjanduse lipulaevaks pidavast „Pealtnägijast“ läks möll lahti ja inspireeriv laimukiri oli järgmine: „Väike lugu sellest, kuidas Heiki Valner ja Ko omastavad Riigi Raha, ning kuidas selle peale reageerib Põllumajandusministeerium ja kantsler Ants Noot. Kiri on kahes osas.

Süüdi! Süüdi! Süüdi"

Minu käest on üsna palju päritud mis siis tegelikult toimus ja miks ma sellest avalikult rääkinud pole? Kohe seletan. 

Tegelikult olen ma ajakirjanikele alati vastanud, aga trükki pole need lood jõudnud. Küsite, et miks? Praegu on ju suur sõnavabadus ja Eestigi vastavas tabelis üsna kõrgel kohal! Eks ikka sellepärast, et vastaspool kardab minu või oma kolmanda eksabikaasa rääkima hakkamist rohkem, kui vanakuradit ennast ja teeb kõik selleks, et meiepoolsed kommentaarid kuskile ei jõuaks.

"Elupäästja Mia"

Täna tahaksin rääkida midagi positiivset ja siit tuleb lookene sõbrakesest Miast, kellele olen ehk isegi praegusel perioodil oma elunatukese võlgu. Mia nimelt on ühe mu väga kalli ja armsa ning julgen väita, et mehe ja naise vaheline sõprus on täiesti võimalik, sõbranna Eneli koer ning siit pole mingit seksivärki vaja isegi tikutulega taga otsida. Kunagi me sebisime, aga asja sest ei saanud. Ometigi ei läinud me laiali riiuga ja rusikaid põues ei hoia. Kõik on vägagi risti vastupidi. Eelmisel kuul suri siis mu endise kallima võõrsil elav ema ja naine puutus ehk esimest korda elus kokku ka reaalse leinaga. Kuna olime vanad tuttavad, siis ta tõi loomade stressi vältimiseks oma kaks kassi ja koerakese minu juurde, seniks kuni läheb lõunamaale matuseasju ajama. Minu oma kassile see mõistagi ei meeldinud, aga Evka on üsna mõistlik. Miaga polnud, ega pole ka täna mingeid probleeme, aga sookaaslased Tikker ja Ra, ajasid tal harja punaseks! Täielik hullumaja, aga saime hakkame ning kuidagimoodi leppisid nad ajapikku ära!

"Loomakaitse tunnid Kurtna lasteaia ja algkooli lastele"

Sai jälle üle jupi aja koolis loenguid pidamas käidud ja sedapuhku kutsusid siis loomadest pajatama Kurtna kool ja lasteaed. Tegelikult oli selle kohtumise taga üks lapsevanem, kellele oli silma jäänud Loomakaitse Liidu kampaania, milles palusime veelinde mitte toita. Kui  põnnidel kästi partide ja luikede toitmiseks saia võtta, siis tuligi talle see meelde (öelge veel, et kampaaniatest kasu pole!) ning nii palutigi mind sel teemal rääkima tulla. Müts maha muidugi ka kooli juhtkonna ees, kes pidasid taolist üritust igati vajalikuks ning võimaldasid loengute pidamise lausa kuuele lasteaiarühmale ja kahele algklassile. Viimati sai koos Loone Otsaga käidud Pirita koolis terve igavik tagasi ehk möödunud suve hakul ja esimese raksuga tundus, et 4x30 minuti täisrääkimine on parajaks pähkliks.  Läks aga nii nagu alati ja lõpuks jäi aega puudugi, sest juttu oleks oleks jagunud veel küll ja küll. Siin kohal suured tänud ka Lada Mehikasele Nõmme Loodusmajast, kes koos oma kahe vahva koeraga tulid mu seljatagust kaitsma ning aitasid kastanid tulest välja tuua.

"Aita keelustada zoofiilia!"

Tundub et Eestis zoofiilia väga levinud pole või ei jõua siis taolised juhtumid avalikkuse, ega ka õiguskaitseorganite vaatevälja. Jälgides vahetevahel aga ka vastavaid foorume, siis julgen väita et Maarjamaal zoofiile kindlasti on. Paraku see mis toimub mõne kodukese nelja seina vahel, jääbki enamasti saladuseks, sest loomad ju teadupärast ei räägi ega kaeble. Mulle isiklikult on teada neli-viis aastatetagust juhtumit. Ühes episoodis satuti siis peale lauda karjakule, kes oli suguühtes lehmaga. Kuigi minu arust on iga zoofiil tugeva vaimse hälbega, siis selle juhtumi puhul oli tegemist ka tõesti psüühiliselt haige inimesega, kes isegi vastavas asutuses arvel. Teine juhtum toimus samuti aastaid-aastaid tagasi ja siis reageeris politsei koeraomaniku väljakutsele, sest tema rotveiler oli teda rünnanud. Politsei saabudes oli koeraomanik millegipärast alasti, aga kas see juhtum oli seotud nüüd zoofiiliaga või mitte, jäigi selgusetuks. Niipalju veel tean, et selle koera lasi peremees igatahes hukata. Hilisemast perioodist meenub aga jällegi üks lugu Tartust kui kliinikusse toodi koer, kes endale selja taha kedagi ei lasknud ning kelle pärak oli meeletult turses ja looma psüühika oli nii rikutud, et minu mäletamist mööda ka tema lõpuks eutaneeriti. Ei ole saladuseks, et mõned loomad on lausa dresseeritud sellisteks, et taluvad seksuaalvahekorda inimesega, aga otseselt pole liidule vastavasisulisi kaebusi saabunud. Ka loomaarstidelt pole laekunud vigastatud suguelunditega loomade kohta ühtki ametlikku teadet.

"Kuidas Eesti sai Vanavanematepäeva?"

Meie peres tähistati vaat et aegade algusest saati septembri teisel pühapäeval ikka vanavanematepäeva. Ema kinnitusel oli selline tähtpäev täitsa olemas ja ega ma kuuleka pojana seadnud seda ka kahtluse alla. Lisaks olid mul ülitoredad-mõistvad-toetavad vanavanemad ning ei lähe vast mööda päevagi kui kasvõi viivuks nende peale ei mõtleks.

Ja sel päeval sai ikka tited auto peale pakitud ja minu ema ehk nende vanaema juurde pannkooke vitsutama sõidetud. Edasi läksime mampsiga juba tema nooruspõlve radadele ja siis ta muudkui pajatas lugusid tollasest ajast ja juhtumitest. Tänu nendele jalutuskäikudele ja heietustele tean ma ka ehk üsna palju tollasest elust-olust, mis seal Läänemaa Leevre külas valitses.

"Abielumehe punktitabel"

Eile läks naiskaga jutuks ja ta arvas, et ma peaksin uuel aastal üksjagu muutuma, sest ma absoluutselt ei kvalifitseeru normaalse mehena! Nujah! Äkki on ka teistele meestele see punktitabel veidi abiks! (kasvõi kodurahu huvides) Ma ei tea, kes selle kirja pani, aga tundub üsna elutruu!

"Armukese pidamise leping"

"Tänapäeval võib ainult armastust ilma lepinguta avaldada. Hea, kui sedagi", nii ütles mu juristist sõber ja naaber mõned aastad tagasi.

Eelmises postituses oli lepingupõhi, mis tundub tänapäeval igati vajalik ja asjakohane olevat.

Olukorrad mehe ja naise vahel võivad aga muutuda ning siis on vaja juba hoopis teistsugust lepingut. Olge lahked! Siin ta on ja kirjutage sekelduste vältmiseks parem kohe heaga alla.

"Abielumehe avaldus"

Elu on vägev ja kirev. Hommikul ärkasin pool neli ja läksin Miaga jalutama. Ealised iseärasused, ei midagi erilist. Ja kohtasin autoparklas üht vana sõpra.

"Heiks, oled sa hulluks läinud, et öösel koeraga jalutad?"

"Mida sa ise siin passid?"

"Ähh, ära päri, jäin naisele vahele. Nägi mu autot siin ja kisa tõusis taevani. Targem oli kodust jalga lasta!"

"Ja nii passidki siin või?"

Heiki Valner: "Kuidas on võimalik, et e-Eestis märgitakse kiipidegaloomade omanike nimesid vaid vallaametniku kaustikusse?!"

Meeldib see või mitte, aga teinekord juhtub nii, et lemmikloomad kavaldavad meid üle ja panevad plehku. Nende üles leidmine on aga raskemast raskem, sest kiibitud loomad on kas kantud mõnda kohalikku registrisse või on jäetud raha kokkuhoiu eesmärgil üldse registrisse kandmata. Tühipaljast kiibist pole seega mingit kasu.

Enamus Eesti omavalitsustest nõuab koera-ja kassipidamiseeskirjades, et koerad peavad olema märgistatud ja vähemalt kohalikku registrisse kantud. Mingisse kladesse kritseldatud  „kohalikud registrid" on aga täiesti mõttetud, sest näiteks mõne mulgimaalase Hiiumaal ära kadunud koera sealt ei leia ja kohe kindlasti ei hakka vallaametnik ka 215 omavalitsust läbi helistama ning kontrollima millisest piirkonnast peni võiks pärit olla.

"Kuidas pesta kassi?"

• Algatuseks tõsta üles nii WC-poti kaas kui prilllaud ning vala potti 1/8 kassišampoonist.
• Siis võta kass sülle ning rahusta ja silita teda õrnalt, samal ajal temaga WC poole kõndides.
• Ühe sujuva liigutusega aseta kass WC-potti ning sule potikaas. (vajalikuks võib osutuda potikaane peal seismine ….)
• See on ainult sekundite küsimus, mil kass potis pööraselt möllama hakkab, tekitades aukartustäratava koguse seebivahtu. Sina aga ära pane tähele potist kostvaid hääli – tegelikult naudib kass seda pesu väga!
• Tõmba vahepeal 3 või 4 korda WC-potis vett. See tagab süvapesu ja täieliku loputuse.
• Lase kellelgi avada oma korteriuks. Veendu, et WC ja välisukse vahelisele teele ei jää ühtegi segavat faktorit ega elavat hinge.
• Suru end nii tihedalt WC-poti ja seina vahele,kui võimalik ja tõmba kiirelt potikaas üles.
• Kass lendab reaktiivina potist välja ning kihutab ülehelikiirusel läbi terve korteri välisuksest õue, kus ta end närviliselt kuivatama hakkab.

Nii kass kui WC-pott säravad puhtusest!

Parimate soovidega,
Teie Koer

"2020 peavad ka emased koerad burkat kandma!"

Täna varahommikul sai Loomakaitse Liit Euroopa Komisjonilt põhjalikud juhised hakata välja töötama koertepidamiseeskirju, mis vastaks Islami traditsioonidele ega läheks koraaniga vastuollu. Uus eeskiri hakkab kehtima 2020 aastal ja vähemalt emaste koerte välimuse osas meile tõlgendamisvabadust ei antud. Nii et koeraomanikud, aretajad ja teised toredad inimesed - valmistage end ja loomulikult oma lemmikud juba varakult ette!

Valner: "Alligaatorid nagu koerad ja püütonid nagu kassid? Sellistjuttu saab ajada ainult võhik!"

Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner kirjutab eksootiliste loomade rändnäitustest ning juhib tähelepanu loomade erakordselt ebaloomulikele ja halbadele elutingimustele.

Eesti üürike suvi on laatade, festivalide ja pidude aeg. Muusikud tiirutavad ringi, õlle ja šašlõkimüüjad harakaparvedena truult sabas. Ka rändtsirkused koos oma loomadega vuravad mööda Eestimaa teid, et siinselt meelelahutusturult oma osa kröönida. Korraldajad mõistagi väidavad, et loomakaitsjad on lollid ja ei jaga asjast ööd ega mütsi. Nende loomad olevat reisimisega harjunud ja oma elunatukesega paksult rahul. Siililegi peaks aga selge olema, et loomade heaolu pidevalt ratastel olles tagada ei saa.

Heiki Valner: "Kas Eesti ühiskond on valmis tunnustama loomadeeluõigust?"

Eestimaa Loomakaitse Liidu esimees Heiki Valner kirjutab Postimehe arvamusportaalis «Pealtnägijas» avalikustatud seapiinamiskaadrite valguses, et sea enda väljaheidete sisse elama surumine on nii targale loomale sama alandav nagu inimesele. Tema sõnul kiputakse Eestis liiga kergekäeliselt alla neelama teadmist, et tööstusliku tootmisega peaks justkui kaasnema elusolendite piinamine. Loomad ise aga teatavasti valimas ja kaebamas ei käi.

Loomakaitseseadus oli taasiseseisvunud Eestis esimene seadus, mille riigikogu kehtestas. Kas see oli märk meie ühiskonna kõrgest empaatiavõimest ja moraalitasemest? Vaevalt küll. Ilmselt oli tegu lihtsalt esimese seadusega, mis suurt süvenemist ei nõudnud ja kiiruga valmis klopsiti, et meie rahvasaadikuid tegutsemisvõimelistena näidata.

Äri eksootiliste loomadega

Eesti zookauplustes peetakse eksootilisi loomi väga halbades tingimustes ning ohtlike võõrliikide vabadusse laskmine ohustab meie loodust, kirjutavad Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner ja Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik Eneli Kristenbrun.

Kui mõne aastakümne eest pakuti zookauplusest heal juhul akvaariumi­kalu ja hamstreid, siis nüüd ilutsevad riiulitel sellised imeloomad, mida isegi poemüüjad pole varem näinud. Sisalikud, maod, aarad, kilpkonnad ja rohtlahaukurid on vaid tühine osa valikust.

Uued «lemmikloomaliigid» on poed vallutanud ja jõudnud ka loomaomanike kodudesse. Loomakaitsjate hinnangul on aga suur osa meil peetavatest eksootidest õnnetud, haiged ja stressis. Kõik algab juba poest, kus ei suudeta liigiomaseid tingimusi tagada. Elukad on tihti ebasobivates puurides ja neile ei anta sobivat toitu.

"Saaremaa hundivabaks! Tallinn saarlastevabaks!

Saaremaal näikse olevat kõige suuremad probleemid igasugu elukatega. Kas asi on liigses koduõlle tarvitamises või tont teab milles, aga hädakisa kostub juba pealinnani ja vaata, et kaugemalegi veel.
Küll hundid murravad lambaid, metsanotsud songivad aedu, metskitsed lõhuvad heinapalle ja jänesed järavad õunapuid. Rebased tungivad linna ja kajakad lasevad õlale, rändlinnud peatuvad põldudel ning kormoranide ja hüljeste agressioonist kohalike kalurite vastu ei tasu vast rääkima hakatagi. Kui siia lisada ka hulkuvate koerte ja kasside hordid, siis tundub vägisi, et saarlased on osanud asjad ikka väga käest lasta ja ei saa oma tillukese saare valitsemisega kuidagi hakkama.

"Jälle üks kajakas!"

Umbes nädal tagasi helistas mulle üks õnnetu naisterahvas, kes kirjeldas pealt nähtud õnnetust.
Naine oli just väljumas Toompeal asuvast vene kirikust, kui kiriku eest sõitis mööda auto, mille alt lendas välja kajakas. Lind jäi tiivad laiali keset tänavat lamama, kuid eluvaim oli tal veel kindlalt sees. Keegi lähedal olnud inimestest tõstis linnu Riigikogu hoone esise parkimisplatsi serva ning sinna ta siis jäigi.
Minuni jõudis teade umbes tund pärast juhtunut ja ka mul läks aega, et välja sõita umbes tunnike. Nende kahe tunni jooksul oli mulle helistanud ainuke naisterahvas, kes üldse linnu pärast telefoni toru haarata viitsis. Koht ise oli ju aga väga rahvarohke ning piinlevast linnust sõitsid selle aja jooksul kindlasti mööda nii mõnedki rahvasaadikud.
Kui kohale jõudsin, seisis linnu kõrval hulk turiste, kes silmitsesid ühtmoodi huviga nii vigast lindu kui kõrval olevat kirikut. Keegi oli linnule noka ette ka natuke saia poetanud. Millegipärast paneb selline ükskõiksus mind ikka veel imestama. Arvasin, et ehk siis on teated läinud Keskkonnaametile või Päästeametile, kuid ka nemad vastasid mulle, et keegi pole selle linnu pärast helistanud. Huvitav, kui linnu asemel oleks maas vedelenud laps, kas siis oleks teatajaid rohkem olnd?
Edasi suundusin linnuga kohe Kiirabi kliinikusse, kus ta kahjuks selgroo vigastuse tõttu suri.

"Luik ja pistrik"

Luik jõudis minuni laupäeval. Sõitsin talle Käravetele järele, sest teate kohaselt tundus ta üsna kehvas seisus olevat. Lindu nähes ilmnes, et tegemist on väikeluigega, kes on meie luikedest kõige haruldasem ja ka mujal kiirelt väheneva arvukusega. Linnul oli jalas rõngas, millelt selgus, et mingil ajal on ta külastanud ka Hollandit. Täpsemat infot rõngastuse kohta peame veel ootama. Vigastused olid seekord üsna kummalised. Peal oli vana haav ja seljal pisike sulgedeta laik. Ilmselt probleeme tekitaski see peahaav, sest ka silmades oli märgata verevalumit. Lind sai kliinikust kaasa vajalikud ravimid ja suundus edasi Imeloomade seltsi. Loodame,et linnuke suudab kevadeks täielikult taastuda ja saab siis liigikaaslastega jälle ühineda teel pesitsuspaikadesse.

"Jälle metsaasukatest"

Vahepeal pole pikalt midagi kirja pannud aga loomulikult ei tähenda see seda, et midagi põnevat pole juhtunud. Siilike elab nüüd Imeloomade seltsis on kosub jõudsalt. Ka haav hakkab paranema ja paistab, et temaga saab tõesti kõik korda.
Muudest elukatest on põhilised abivajajad olnud aga ikka kajakad, kajakad ja vahele ka mõni vares ja tuvi.
Vähe põnevamad tegelased on olnud aga üks põhja- nahkhiir, kes leiti Lasnamäelt maast lamamas ja kes järgmisel õhtul ilusti minema lendas ja üks õnnetu sõtkas, kellel kahjuks nii hästi ei läinud. Sõtkast oli nimelt keegi suurema tüki seljanahka ära hammustanud ja paraku tema ei paranenud.