Eestimaa Loomakaitse Liidu esimees Heiki Valner kirjutab Postimehe arvamusportaalis «Pealtnägijas» avalikustatud seapiinamiskaadrite valguses, et sea enda väljaheidete sisse elama surumine on nii targale loomale sama alandav nagu inimesele. Tema sõnul kiputakse Eestis liiga kergekäeliselt alla neelama teadmist, et tööstusliku tootmisega peaks justkui kaasnema elusolendite piinamine. Loomad ise aga teatavasti valimas ja kaebamas ei käi.
Loomakaitseseadus oli taasiseseisvunud Eestis esimene seadus, mille riigikogu kehtestas. Kas see oli märk meie ühiskonna kõrgest empaatiavõimest ja moraalitasemest? Vaevalt küll. Ilmselt oli tegu lihtsalt esimese seadusega, mis suurt süvenemist ei nõudnud ja kiiruga valmis klopsiti, et meie rahvasaadikuid tegutsemisvõimelistena näidata.
Ja valik osutus õigeks. Loomakaitse kui selline jäi inimestele kaugeks ja seaduse sisu ning rakenduskava ei huvitanud suurt kedagi. Ka välismaailmale jätsime vägeva mulje.
Tänaseks on esmamaimukest palju täiendatud. Lisandunud on ka hunnik erinevaid direktiive ja määrusi, mis loomade heaolu peaks tagama või vähemalt tuntavalt parandama. Paraku pole seaduseraamidesse surutud üllad mõtted ja sõnad rakendunud.
Paljuski on see puuduliku või pea olematu järelevalve teene. Veel suuremat rolli mängivad aga ühiskonnas valitsevad hoiakud - loomadega seotud muresid ja nende kannatusi peetakse pseudoprobleemiks. Ka riiklikus prioriteetidetabelis on nn loomaasjad umbes tuhandendal kohal ja see on ka loomulik – loomad valimas ega kaebamas ei käi ning seega võib nad rahulikult kuradile saata!
Loom kui asi
Eesti seaduste mõistes on loom «asi». Taoline määratlus tingib ka suhtumise - asjad on elutud ja tundetud ning neile pole vaja kaasa tunda. Lisaks kuuluvad asjad ka inimesele. Seega on omandisuhe pahatihti palju olulisem kui mingi eluka heaolu. Kui lemmikloomade piinadest saavad inimesed veel aru, siis seedetrakti rändavad loomad suurt kaastunnet ei leia. Põhjuseid on mitmeid. Meie toiduahelasse kuuluvate loomadega ei puutu inimesed enam otseselt kokku ja lihaleti ees seistes hakkab neil pigem sülg tilkuma kui pisar voolama. Lisaks ei taha tänapäeva linnainimene ka loomade pidamis- ega tapmistingimustest midagi teada. Nii on mugavam ja rahulikum elada.
«Pealtnägijas» avaldatatud kaadrid mõnedest Eesti sigalatest panid rahvamassid ahhetama. Pilt oli õõvastav ning vastik. Telepilt ei meenutanud kuidagi seda idülli mida kunagi ehk memme ja papa laudas sai nähtud. Ometigi olid ju näidatud kaadrid üsna tavapärased ja just nii see liha masstootmine laias laastus käibki.
Metropolides elutsevad tühjad kõhud vajavad toitmist ja odavalt toota saab vaid pidamistingimuste pealt kokku hoides. Sööda pealt ju ei ökonoomita eriti kuidagi, sest siis kärvaksid kärssninad koha peal maha ja häving oleks garanteeritud! Teleloole järgnev kisa ja pahameeletorm on aga üsna kahepalgeline ja vastutustundetu. Mäletate veel hädaldamist kui muna defitsiidiks muutus ja hind lakke kargas? Selle põhjustas jõustunud eurodirektiiv, mis kanadele rohkem liikumisruumi andis. Inimesed polnud rahul. Ka tootjad mitte. Eesti Linnukasvatajate Seltsi juht Matti Piirsalu ütles toona, et Saksamaa roheliste esitatud ja direktiiviks kujunenud nõudmised ei ole NORMAALSED, sest nad ei tegelevat lindude ja munade hobikasvatuse, vaid tööstusliku tootmisega. Paljud inimesed olid sama meelt ja neelasid rahulikult alla teadmise, et tööstusliku tootmisega peakski justkui kaasnema elusolendite piinamine.
Toon siin ka ühe veidi teistsuguse näite. Nõuka-ajal olid miilitsas kasutuses nö «kapid». Sinna pistetud inimesed liigutada ei saanud ja mõne tunni pärast olid ülestunnistused kerged tulema. Kanad elasid just samades tingimustes kogu oma elu - A4-paberilehe suurustes puurides, kordagi tiibu sirutamata ja mulla sees siblimata. Ma vean kihla, et kui eelmainitud härra pista samasugusesse vene miilitsa «kappi» viieks tunniks, siis ta isiklikult kirjutaks valmis direktiivi, mis annaks võrreldes praeguse määrusega kanadele veel kümme korda rohkem ruumi juurde ja neelaks kõik kulutused vaikides alla. See on raud-polt-kindel!
Täna nutab Eesti taga meie sigade kurba saatust. Söögilauale jõudvad linnud ei huvita aga kedagi. Mäletavasti surid nälga mõned aastad tagasi Mäetaguse linnufarmis 8000 kana. Loomakaitse seltsi küsitluse tulemusena pidas vaid 5 protsenti vastanutest selle farmiomaniku tegu aasta loomavaenulikumaks teoks. Ülekaalukalt «võitis» küsitluse oma saksa lambakoera Claudia unarusse jätnud Marge Arumäe. Kas siis koeral on rohkem õigus olla hoitud, toidetud ja valust vaba kui 8000 kanal?
Karusnaha kasvatustes piinatavad loomad on samas seisus kui kanadki. Tegelikult on nende olukord hullem, kui me arvata võiksime, ja nende nahas ei tahaks olla ükski inimloom. Ja praegu ei räägi ma väikestest puuridest, vaid elusast peast nülgimisest. Paljud meie kliimavööndis, aga ka mujal kasvatatud karusloomad tapetakse Aasias. Seal on odavam ja seal pole loomakaitseseadusi. Tegelikult aga neid loomi ei tapetagi, vaid neilt raiutakse jäsemed, nülitakse elusast peast nahk ja visatakse seejärel surema.
Kas keegi teist on näinud kõrgeid surmaeelses agoonias tõmblevaid nahatuid veriseid karusloomamägesid? Mina olen ja õnnelikuks see mind ei teinud. Ühe hõberebase pilk, täis valu ja piina, on jäänud mind kummitama tänaseni ja taolist sadismi ning ükskõiksust on raske oma liigikaaslastele andestada. Püüa sa aga seda mõnele meie suhteliselt leebes kliimas ringi patseerivale lõpptarbijale ehk kasukaülistajale seletada! Sulgege aga korraks ilmad ja kujutage ette kuidas kirves langeb ja raiub teilt jala, siis teise, käed takkaotsa ning lõpuks tõmmatakse nahk ka üle pea. Halastavat surma pole aga kuskil. Normaalne?
Eesti seale ausammas
Siga on ilmselgelt eestlase jaoks just nii austustvääriv loom, et vajaks lausa eraldi ausamba püstitamist. Paljuski tänu sealihale on eesti rahvas elus ja kestnud siin pimedas ja kõledas kliimas läbi sajandite. Vanadel indiaanlastel oli komme pärast looma surmamist ta hingelt andeks paluda. Tapeti ta ju olude sunnil, et ise ellu jääda. Loomi koheldi austusega, sest inimene sõltus loomast. Kuigi ka tänapäeval on inimkond suures osas elus just tänu loomadele, siis austus nende vastu on kadunud.
Ka seale pole me tänulikud ja temaga seostuvad vaid pahad ütlemised: «Mehed on sead! Haises nagu siga! Jõi täis nagu siga jne jne!» Vaatamata sellele nõuame me sealt aina rohkem ja rohkem. Lihaäri ajavad seafarmerid ootavad kasumi nimel aina kiiremini paisuvaid tõuge. Teadjamehed ongi tuuninud sigadest kiiresti rasvuvad imeelukad, kes napi ajaga piisava massi kätte saab ja siis tapale saadetakse. Inimese jumala mängimise tagajärjeks on suur hulk vigaseid loomi, kelle luud ja liigesed lihtsalt raskusele vastu ei pea. Kas ühiskond ka tegelikult hoolib? Oleme ausad, tühja me hoolime. Kõht on tühi ja kellele siis ikka mingi sea kannatused korda lähevad! Kas pole nii?
Peaks aga minema küll. Siga on koos inimahviga geneetiliselt inimesele kõige lähedasem olevus siin maakeral. Lisaks on siga inimese parimast sõbrast koerast palju intelligentsem. Siga kiindub samuti inimesesse, oskab puhtust hoida ja oma väljaheidete sisse elama surumine on nii targale loomale sama alandav nagu inimeselegi. Ta mõistab kõike. Ka seda kui ta enda põrsaid ta oma silme all veristatakse. Kuigi inimmaailmas oleks selline julmus mõistetamatu, siis ilmselt suitsetatud põrsapraad nüüd küll söömata ei jää. Eks ju? Avalikkuse ette toodud kaadrid seakasvatusest koos vigastatud ja räpaste elukatega pole meeldivad. Ka pasa sees hülpivad mumifitseerunud korjused söögiisu just ei tõsta. Olen näinud samas seisus aga ka nii hobuseid, lambaid, veiseid kui ka teisi Maarjamaa loomi.
Näiteks 2008. aastal kutsuti mind Kesk-Eestisse ühte lauta, kus päevi tagasi jalult kukkunud lehmale rihmad ümber aeti ja ta lageda taeva alla virtsahoidlasse traktoriga veeti. Omanik lootis, et ehk pudulojus võtab jalad alla ja siis saab ta veel tapale saata. Raha ei läheks kaotsi! Läks aga teisiti. Loom jalgu alla ei võtnud ja vedeles kõik need päevad vihma käes. Mina jäin hiljaks ja meile tuhandeid tonne piima kinkinud loom suri. Lüpsjad töökoha kaotuse hirmus tunnistada ei julgenud ja omanik valetas suu sisse: «Suur kari ja ikka juhtub. Lehmake just suri, aga ära arva, et me ei proovinud teda aidata. Lehmad on meil kulla hinnas!». Kas tuleb tuttav ette? Pealtnägijas esinenud seakasvataja jutt oli ju üsna samasugune!
Põhiseaduslik õigus loomadele ja loodusele?
1933. aasta lõpul kehtima hakanud Saksa loomakaitseseadus oli maailma ajaloos esimene, mis määratles loomaõigused inimese vajadustest sõltumatult. See seadus kõrvaldas ka vahettegemise nii kodu- kui metsloomade vahel ning hõlmas kõik looduses elavad olendid, keda loeti loomadeks loodusteaduslikult ja üldkasutatavas keelepruugis. Kriminaalõiguslikus aspektis ei eristatud inimesele kasulikke või kahjulikke loomi. Sakslaste ettekujutus loomakaitsest andis paljude teiste riikide hämminguks absoluutse puutumatuse hundile.
See loomakaitseseadus on siiani üks karmimatest läbi ajaloo. Loomapiinajate kui ühiskonnaohtlike indiviididega tegeles otseselt Gestapo. Karistused olid karmid. Näiteks 1936. aastal lehmad lüpsmata jätnud külajoodik mõisteti pooleks aastaks töölaagrisse. Näiteid oleks veel kuhjaga.
Sakslaste loomakaitseseadus oli oma ajast sajandeid ees ja veel tänagi pole enamik riike nii rangelt loomapiinajatesse suhtunud. See oli vast ka natside üks väheseid humaanseid liigutusi. Viimaste valimiste ajal plaanisid aga ka Eestimaa Rohelised ühe valimislubadusena loomapiinajate ja inimeste vastu suunatud kuritegude sooritajate karistuste võrdsustamist. Debati tulemusena mõte siiski teoks ei saanud ja tuleb tunnistada, et ka allakirjutanu oli selle mõtte vastu.
Loomasõbralikke eeskujusid on aga maailmas veelgi. Ei hakka siin refereerima üle sajaviiekümne aasta vanuse loomakaitse traditsiooniga Inglismaa seadusandlust vaid peatuks hoopis Ecuadoril.
Ecuador nimelt muutis oma põhiseadust ja 2008. aastal anti ka loodusele konkreetsed õigused. Põhiseaduse kohaselt on loodusel õigus eksisteerida ja säilida ning riik peab tegema kõik selle tagamiseks. Lisaks kuulub riigi kohustuste hulka oma kodanike motiveerimine loodust kaitsma ja erinevaid liike säilitama.
Hispaania parlamendi keskkonna-, põllumajandus- ja kalanduskomisjon toetas aga esimese pääsukesena nn Inimahvi projekti, mille kohaselt on gorilladel, orangutangidel, šimpansitel ja bonobodel õigus elule, vabadusele ja kaitsele. Sisuliselt tähendab see inimahvidele kui mõtlevaile olendeile võrdsete võimaluste andmist.
Maailm areneb ja ka suhtumine loomadesse kui elusolenditesse muutub vastavalt riikide arengutasemele. Järjest rohkem riike vastustab loomade kasutamist tsirkustes ja teistes inimeste meelelahutustes. Millise tee valib aga Euroopa ääramail tiksuv Eestimaa ja kas ollakse valmis ka loomade elementaarsed eluõigused põhiseadusesse kirjutama? Täna veel vaevalt küll. Momendil ei näe keskmine vaid mammonat väärtustav eestimaalane oma ninast kaugemale ja peab end maailma nabaks. Ehk aga äkki juba ülehomme on see juba võimalik.
Lõpetuseks meenutan veelkord Mahatma Gandhi kuldseid sõnu: «The greatness of a nation and its moral progress can be judged by the way its animals are treated.» Tõlkes võiks see kõlada umbes nii: «Rahvuse hiilgust ja moraalset arengut saab hinnata selle järgi kuidas nad kohtlevad oma loomi».
Mis tasemel siis Eesti ühiskond täna on? Nagu isegi aru saate, hõiskamiseks veel põhjust pole. Loomulikult pole me sama kaugel ja sama rikkad kui arenenumad riigid, aga ega vaesed olud käsi meil metsistuda ja kõige elava peale sülitada. Või mida teie arvate?