"Munitsipaalkorterid kasside hoiukoduks? Küsida ju ikka võib!"

Laias laastus olen ma pigem selline positiivne inimene, kes ikka alati head näeb, seda ka halbades asjades. Nii näiteks Alliklepal haiged kasse vaadates kõik oigasid:

“Issake kui halvasti on lood! Vaesed kiisud-miisud jne bla-bla-bla ....!”

Mina nägin aga kohe ka kogu selle jandi head külge – pr. Niina-Inessa elab küll aastaid Alliklepal, sotsiaalkorter on tal aga Tallinnas. Tahan ka! Sestap kirjutasingi linnavalitsusele vastava palvekirjakese. Loomakaitse Liidule küsisin kortereid ka kiisude tarbeks ja siin nad ei saa nüüd küll keelduda, sest pärast mitmeid tuhandeid Tallinna vanas varjupaigas hukatud kiisusid, on neil lausa moraalne kohustus need elamispinnad ilma pikema jututa anda:

“Lp Tallinna Linnavalitsus,

„Loomade abil kuulsaks ja rikkaks!“

Juba lastepõlvest saati olen tahtnud „kuulsaks“ saada, aga nooremast peast see ei õnnestunud. Vanemaks saades tuli veidike mõistust juurde ja ühtäkki taipasin, et seda on võimalik saavutada loomade abil. Lisaks toob loomade kaitsmine ka ju enneolematu rikkuse majja. Seetõttu ma loomakaitsjaks hakkasingi – eks ikka taevasse kõrguva edevuse ja raha pärast. Nii vähemalt räägivad mõned kõiketeadvad „loomasõbrad“.

Eks neid jutte ole alati olnud. Enda kohta olen näiteks kuulnud ka seda, et ma olla olnud kunagi julm loomapiinaja, aga siis toimunud „imeline ümbersünd“ ning nüüd ma lunastangi varasemalt tehtud jõhkrusi. See pole mõistagi ainuke minuga seotud vägev lugu.

„Ajad muutuvad - Kalevipoeg tõi Soomest laudu, Valner tarib kassitoitu!“

Eile sai kaugel väljamaal käidud – Soomes nimelt. Enamus vaeseid kaasmaalasi taolist luksust mõistagi tänu õhukesele kukrule lubada ei saa, aga las ma siis kekkan natuke. Nali! Vähemalt püüdsin teha! Aga ega ma tegelikult käinud seal lulli löömas, vaid ikka kassitoidu ja muu tavaari järel, mida põhjanaabrid heast südamest Alliklepa kiisudele annetasid.

Helsingi loomakaitse seltsi inimeste sõnul läks Alliklepalt leitud sajapealise kassikarja leidmine korda väga paljudele soomlastele. Viiskümmend inimest või ehk rohkemgi, ei pidanud paljuks teise linna otsa sõita ja toidupoolist või muud vajalikku annetada. Paljud tegid ülekande juba loomakaitse liidu kontodele. Annetatud kaupa tuli lausa niipalju, et see hakkas juba neile enestele ette jääma. Sestap pidi kiiresti tegutsema ja transpordi tarbeks sai lausa ka veidike suurem buss sebitud.

"Laevafirmad hädas "jänest" sõitvate kajakatega"

Millise elukaga on teie arust tegu? Pakute, et kajakaga? Aga ei ole! Jänes hoopis, sest pileteid neil igatahes polnud. Isiklikult kontrollisin.

Selgitasin rahulikult, et mul on väga raske neid kaitsta, kui nad niimoodi ühiselureeglitele sülitades siga panevad ja inimesi kurjaks ja kurvaks teevad.

Ühel linnul hakkas häbi ja ta lendas minema. Teisel oli aga jummalast savi - mõnelt siia suvitama saabunud linnukeselt pihta pandud sulg noka vahel, ülbe pilk silmis, vaatas ta mulle otsa ja teinud kuulmagi! Ilmselt olid ta vanemad joodikud ja kodune kasvatus seega puudulik! Püüdkem siis mõista, mitte kohe hukka mõista.

„Proua Niina-Inessa uus taktika ja vaenlane nr.1 – Eestimaa LoomakaitseLiit“

Kes proua Niina-Inessa Stepanovaga kokku on puutunud, teavad, et tegemist on hiilgava manipulaatori ja äärmiselt konfliktse inimesega, kes kõiki ja kõike oma hädades süüdistab. Lisaks ta lausa NÕUAB abi, mida kõik on KOHUSTATUD talle osutama. Sellest keeldumine ei tule kõne allagi! Nii kui vastu vaidled, siis sellele järgneb süüdistuste ja laimulaviin ning väljamõeldistel pole piire.

Sellega on mõned aastad tagasi kokku puutunud ka Eesti Loomakaitse Selts, mille juht „sajandi kassisõbra“ numbrile lõpuks enam lihtsalt ei vastanud. Ka kinnistuomanik on sõna otseses mõttes pasaga üle valatud ja viimati ta mainis mulle, et ka Alliklepal kasside päästmist värvanud politseinikud olevat rikkunud kõiki seadusepügalaid.

"Ligi paarkümmnend Alliklepa kiisut mõnelevad juba uutes kodudes"

Alliklepa kiisud paranevad jõudsalt ja üsna paljud ehk ligi 20 kassikest naudivad hoopis teistsugust elu juba uutes kodudes. Täitsa täpset numbrit teab meie Kaija, aga antud juhul polegi vast oluline kas neid on 18 või täpselt 21

 Alliklepalt päästetud ja uues kodus "Musiks" ristitud kassi perenaine Annela kirjutab nii:

"Musi on kodus teist päeva. Tunneb end väga hästi ja isegi ei pelga koera. Mängib pidevalt, magab kaisus ja sööb korralikult."

Rõõmustame siis koos Annela ja Musiga! Kui te plaanite aga ka kiisut võtta, siis kiigake kindlasti ka Alliklepalt päästetud kasside tarbeks loodud albumisse.

Äkki leiate just sealt selle ühe ja ainsa "täitsa oma kiisukese", kellele soovite nii kodu kui armastust pakkuda.

„Milline karistus määrati Karviku ehk Lucky hooletule peremehele?“

Politsei on jõudnud oma uurimisega sinnamaale, et oma koera pikki aastaid halvasti kohelnud omanik sai karistatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruses on kirjas nii:

1. Lõpetada kriminaalasjas nr 1625XXXX menetlus Igor Djakonovi suhtes seoses avaliku menetlushuvi puudumisega.


2. Panna Igor Djakonovile kohustus teha 80 (kaheksakümmend) tundi üldkasulikku tööd Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna järelevalve all. Üldkasuliku töö tegemise lõpptähtaeg on 19.november 2016.a.

„Gulfi karvik Saara asus täna taas tööpostile“

„Koer on taas Gulfi territooriumil! Kas saaks uue omaniku aadressi ja telefoni?“, taolise telefonikõnega algas minu tänane päev. Seda ma kahtlustasin kohe, et „Laagri õhk“ võib kutsadele tuttav tunduda ja ehk lähevad kondama. Juba autost tahtis ta siva-siva välja pääseda ja võttis suuna hoopis teisele poole. Siis sai ta aga mõistagi ikka aeda juhatatud.

Muide, Saara tahtis ka esimesel päeval aiast kohe leelet tõmmata, aga uus peremees Mati pani aiaväravale tooli ette. Siis jällegi ühel teisel päeval, kui peremees aiavärava avas, et autoga tööle sõita, jalutas sealt rahumeeli Saara sisse. Küllap tegi külakesele kiirema ringi peale. Ja vat sulle kooki moosiga, täna siis jälle taoline lugu. Tegelikult ta eile juba pressis jõuga aia alt välja. Sellest andsid tunnistust aia külge jäänud karvapahmakas. Täna hommikul pool kaheksa neiukene liputas saba, sõi korralikult ja saatis peremehe tööle. Seejärel aga putkas minema. On ikka tüüp!

„Kas auto alla jäänud Pätu saab esmaspäeval operatsioonile? See sõltubjuba inimeste kaastundest!“

„Koer jäi auto alla! Appi, Pätu jäi auto alla! Suust tuleb verd!“, selliseid hüüatusi sai eelmisel pühapäeval kuulda ühel vaiksel Viljandi tänaval. Juht tuli tähtsa näoga masinast välja ja viskas ükskõikse pilgu maas niutsuvale penile. Seejärel vaatas stange üle, silitas seda hellalt ja sõitis rahumeeli minema. „Kuradi penid jooksevad siin vabalt ringi! Ma pidin pidurdama ja oma kallist ajast tervelt paar minutit raiskama!“, võis ta vast mõelda.

„Moto on suutnud napi ajaga terve suguvõsa „kassiusku“ pöörata!“

Kui eilne päev hakkas pihta kurva uudisega, siis tänase algus on hoopis teisest puust. Kas te Motot mäletate? Just-just , sedasamust kiisut, kes Lasnamäel mootori vahele puges, hirmsa hunniku kilomeetreid maha sõitis, aga pääses imekombel üsna kergete vigastustega. Mäletatavasti kolis ta Mulgimaale ja naudib seal nüüd koos pere koera, kassi ja hobustega piiramatut vabadust ning hellust. Moto perenaine Eva saatis mulle kirja:

„Oh, Klaara, Klaarake ……. puhka nüüd rahus!“

Olen teid ikka püüdnud võimalusel kursis hoida nende loomade käekäiguga kellega kokku puutun. Sedapuhku mul kahjuks midagi rõõmustavat pajatada pole, sest üks nn Gulfi karvikutest - see arake ja õrn Klaara, läks täna öösel vikerkaaremaale. Küllap olid viimased üleelamised talle liig, mis liig ja see kiirendas asjade käiku.

Eks tal oli muidugi ka vanust omajagu ja ega keegi meist igavesti ela. Varjupaigas ta vaatamata Kaija ja Cimi poputamisele end siiski väga hästi ei tundnud. Pole ka midagi imestada, sest varjukas on varjukas ja ega see päris kodu asenda. Enamuse ajast lamas ta aedikus ja väljas käis imeharva. Ka siis tiirutas ta ringiratast ja sel oli oma põhjus – eakas koer jäi selle aasta alul pimedaks. Eks seetõttu oli tal ka õe Saaraga võrreldes palju raskem uutes kohtades kohaneda.

„Kas Mähe nn „tapjakoerad“ on unarusse jäetud ja püsivad elus vaidnaabrite armust?“

Mähel, Jasmiini tee ja Astla uulitsa nurgapealse krundil elavad kolm vahvat koera – Connor, Karu ja Roosi. Kunagi kirjutati nendest hirmulugusid ja leheneegrid ristisid nad lausa „tapjakoerteks!“ Tont seda teab, kas nad kedagi nüüd tapsid, aga teistele koertele vast läksid nad kallale küll. Inimestega olid aga leebed kui emme pai. Mul eneselgi oli üks selline – saksa lambakoer Maks. Inimesi, nii suuri kui väikeseid, kasse, linde ja muid tegelasi, ta armastas ja hoidis. Teisi koeri aga mitte ning sestap ei saanudki temaga eriti kuskil käia.

Täna need Mähe koerad kedagi rünnanud pole, aga naabrid valutavad südant, sest peremees, keegi kodanik Lõhmus, elab kuskil mujal ja satub sinnakanti imeharva. Sestap nad ongi võtnud väidetavalt omapäi elavate kutsade toitmise lausa südameasjaks. Sealsamas suvilat omavad õekstest vanaprouad käivad näiteks lausa Mustmäelt sinna toitu viimas ja palusid ka minult abi.

"Uuel nädalal jätkub uue hooga Alliklepa kasside päästmine"

Uus nädal on käes, aga loomakaitse liidu rahvas eriti midagi uut tegema ei hakka, vaid meie jaurame Alliklepa kassikarjaga edasi. Ilmselt nüüdseks on juba ka viimased Alliklepalt toodud 24 kiisut Varjupaikade MTÜ arstide poolt üle vaadatud ja täna tarime nad mööda Eestimaa varjupaiku laiali. Kuhu täpselt? Seda ma ei ütle, sest pr. Niina-Inessa Stepanova kujutab oma kassikusest läbi imbunud ajuga, et need on tema loomad ja siis ta võib sinna probleeme tekitama minna. Igatahes asjaosalisi on hoiatatud ja eks nad kutsuvad siis juba politsei kui proua või tema võitluskaaslased peaksid veelkord kuskile lällama minema. Läänemaa varjukas nad juba ju käisid kasse nõudmas.

„Alliklepa pääsupojad lükkavad sööklahoone lammutamise sügisesse“

Allikepa külakese nimi seostub täna eestimaalastele eelkõige sealt leitud meeletu kassikolooniaga, kus elas hinnanguliselt 100 kassi või rohkemgi. Ometigi on see nõukaaegne pioneerilaager koduks veel ühele kolooniale, mis võib hinnanguliselt isegi oma paar-kolm korda suurem olla. Ka meie rahvuslinnud suitsupääsukesed näivat nautivat kõiki maailma kasse päästa ihkava naise seltsi. Tema hoolealustest hoiavad nad loomulikult heaga eemale, sest reeglina jäävad sõpruse sobitamised hiirekuningatega lühikeseks - viimased pistavad nad lihtsalt nahka.

Pioneerilaagri endised hooned lähevad lammutamisele esimesel võimalusel ja ehk saadetakse massinad kohale juba järgmisel nädalal. See on tegelikult ka ainus variant kuidas sinna aastaid tagasi omavoliliselt sisse kolinud naisest lahti saada. Päris kindel on see, et kui hooned püsti jätta, siis leiab sealt juba lähitulevikus taas paarkümmend kiisu-miisut. Mõni korjab marke, mõni kasse, mõni naisi -  inimloomal on ju hobisid igasuguseid.

„Uus "naisepeksmise" süüdistus ripub ähvardavalt mu kohal!“

Eile sai jälle varbaid üle jupi aja leotada. „Püha Plaani“ kuni sügiseni metsas konutada keeras Alliklepa Niina-Inessa teatavasti ju tuksi ning sestap polnud vahepeal maale jõudnudki. Mia arvas ka, et olgu olla kord ning käime parem kohe ära, sest järgmisel nädalal hullumaja jätkub ning muidu jääbki käimata.

Moor naasis ka üle pooleteist nädala taas kodukatuse alla, sest tema üle-eestiline tuur „Suvechill ja grill 2016“ sai selleks korraks läbi. Vist on läbi, sest täna öösel tuli ta jälle igatahes kell 3 alles koju, kuna eilne kokkusaamine vanade klassiõdedega venis vähe pikemaks. Mulle sobib see aga imehästi, sest pärast seda tunneb ta enamasti süümekaid ning püüab igati mu meele järgi olla. Jeeee! Selle vastu ju ei saa kellelgi midagi olla kui teine kogu hingest poeb ja lipitseb. Eks ole?

„Päev täis kasse sai siugleva lõpu“

Eks me olime peale eilset Alliklepa kassijama omadega päris läbi. Mitte kontimurdva töö, vaid eelkõige ikka selle närveldamise ja jauramise tõttu. Pärast loomade varjupaika viimist oli vaja neile veel söök ja liiv sebida. Lisaks oli vaja ka pehmet toitu ehk konserve, sest mõnede kiisude igemed veritsesid ning krõbinate järamisega poleks nad hakkama saanud. Kertu Jukkum andis mulle kontaktid ja ZooLux kauplus tegi loomakaitse liidu laksust püsikundeks, kel alatine 30 prossane allahindlus. Tänud selle firma bossile, kes pikemalt juulitamata meile vastu tuli.

„Siin ei saa küsimustki olla. Loomakaitseteema on mulle väga hingelähedane!“

„Lapsed, kui te seda kassipoega ei võta, siis ma tapan ta ära!“

Just nii terroriseerivat Haapsalus väikeseid lapsi proua Eleanora P. Vähemalt nii ta ütles mulle oma nime olevat. Ja lapsed võtavadki, sest imearmsatest kiisudest on ju nii-nii kahju! Kohalikud kutsuvad teda „kassimammaks“ ja naine on selle üle väga uhke. Kiisu-miisudega jahmerdamas on nähtud teda Haapsalu ja Uuemõisa vahel juba aastaid.

Loomaakaitse Liit sai teate prouast, kes Haapsalu vanalinnas 3 euroga kassipoegi müüb, mõned päevad tagasi. Läänemaa kassiinglid, väsimatud Kaija ja Cim, kimasid kõiki teadaolevaid liikluseeskirju eirates tuhatnelja kohale. Ja tõesti, proua oli ennast lossimüüri ääres kenasti sisse seadnud: „Astuge ligi, astuge ligi, värsked ahjusoojad armsad kiisupojad ainult täna ja ainult teile – 3 eurot tükk!“

„Miks te oma kassidele halba soovite, proua Niina-Inessa?“

Eile toimus Loomakaitse Liidu "suur kassipäästedessant" Alliklepa külla. Inimesed katkestasid oma puhkuse või võtsid töölt vaba päeva ja sedapuhku läksime lausa nelja auto ja kaheksa inimesega. Oli ka põhjust, sest suurim kassikoloonia nõudis mõistagi rohkem inimesi appi.

Juriidilise poole pealt oli asi korras – pr.Stepanovale oli käsk territoorium vabastada juba ammu edastatud ja tähtaeg kukkus 16.juulil. Loomakaitse Liidule on antud volitus loomad minema toimetada ning seal rahumeeli toimetada. Arvestades pr.Stepanova „minge te ka kõik persse ja minul on alati õigus“ iseloomu, kaasasime sekelduste vältimiseks nii politsei kui Veterinaar- ja Toiduameti ametniku. Õigesti tegime, sest ilma nendeta poleks meil tühjagi välja tulnud.

Proua Niina –Inessa Stepanova võttis meid vastu nagu uhke kuninganna kunagi,  keelates "oma" territooriumil liikuda ning hingatagi.

"Reisikorraldaja "Lõbus matkasell" pakkumine"

Sul on nõme töö ja elukaaslasega klapp puudub. Elu tundub mõttetu ja tulevik on tume? Sul on elukindlustus, aga suitsiidi korral ei maksta summat välja. Sa oled surnult väärtuslikum, kui elusast peast, aga ei tea kuidas edasi käituda?

Reisikorraldaja „Lõbus matkasell“ tuleb sulle appi!

Enam sa ei pea sõitma mõnda kaugesse sõjapiirkonda või kriisikoldesse, vaid meie soodsate hindadega leiad oma probleemidele lahenduse ka palju lähemalt. Teeme koostööd eelkõige aafrikast euroopasse reise korraldava bürooga "Isis" ja omame täit ülevaadet kõige plahvatuslikematest kultuuri- ja spordisündmustest, mis siin kontinendil toimuma hakkavad.

Stockholm, Pariis, London, Nice ja teised mürtsu- ning möllulinnad ootavad Sind! On üsna tõenäoline, et pauku seal tehakse ja oma otsa sa leiad! Ära lase oma perel rohkem vireleda ja ole kordki elus neile kasulik!

Parimate soovidega „Lõbusa matkaselli“, heatahtlik kollektiiv
Sinu reisikorraldaja aastast 1874

„Mis jääb sellel toonekurega fotol märkamata?“

„1 pilt räägib rohkem kui 1000 sõna“, ilmselt teate kõik seda ütelust. Ometigi võib sellele ka vastu vaielda, sest tavaline foto jätab ka miljon detaili rääkimata, mida saab edasi anda vaid sõnades.

Mida te näete antud pildil? Ilusat suvist fotot, millel üks toonekurg ajab oma tavapäraseid linnuasju? Armas! Jalutab aga põllul ja otsiks justkui süüa. Aga kas märkasite ka piina ja valu, või traagikat ja kõrte vahel vargsi hiilivat surma?

Ei märganud ega saanudki märgata ja sestap tuleb see juba sõnades edasi anda - konkreetne kurehärra ei jaluta, vaid seisab kogu aeg ühe koha peal paigal. Sellega kaasneb veel üks veider asi - kui lähemale minna, siis tõuseb ta korraks lendu, aga naaseb täpipealt samasse kohta ja nii ta seal siis tundide kaupa seisabki. On ju veider, et miks just seal?

"Viron historian isoin kissapopulaatio, 100 kissan laumaeläinystävällinen avutaminen on ollut mahdollista vain erilaisienorganisaatioiden ja ystävällisten ihmisten ansiosta ja yhteistyöstä.''

Viron eläinsuojelu liitto on tekemisissä tällähetkellä historian isoimman kissapopulaation kanssa. ’’ Ystävää tunnetaan hädässä’’ sanoo Viron vanhasana ja onneksi liitolla ystäviä on. Avustamaan on tullut myös suomalaiset sekä Helsingin eläinsuojeluyhdistys. Isoimmat kiitokset Teille siitä, koska ilman teitä ja teijän apua emme pystyisi ratkaisemaan sitä ongelmaa. Koska tällä sivulla käy myös aika paljon suomalaisia, sitten kirjoittelemme tänään myös lehtistötiedon suomeksi:

,,Viro historian isoin kissapopulaatio, 100 kissan lauma eläinystävällinen avutaminen on ollut mahdollista vain erilaisien organisaatioiden ja ystävällisten ihmisten ansiosta ja yhteistyöstä.''

„Sillamäe Silja ootab ikka veel kodu“

Loomi tuleb hunnikus peale ja teinekord juhtub nii, et vanad sõbrad ununevad selle tohuvabohu sees ära. Nii läks just ka Sillamäel raskelt auto alla jäänud ja Siljaks ristitud kiisuga – vaeseke on siiani veel hoiukodus. Mitte, et tal seal paha oleks, aga päris kodu on ikka päris kodu.

Parandame selle vea siis kohe ära. Silja on operatsioonist täielikult toibunud ja õue enam ei kipugi. Ka iseloom näikse tal veidike muutunud olevat. Näiteks vanasti ta ei söönud, vaid kugistas, või suisa tõmbas toidu ühe hingetõmbega sisse. Täna punane iludus aga sööb juba rahulikult ja lausa naudib seda tegevust. Jah, see on kindel, Siljale süüa meeldib.

„Kes peab Kristiine kandis korteris lehma?“

Asi on tõsine ja sestap küsin uuesti: „Kes peab Tallinna kesklinnas, Kristiine kandis lehma?“

Ilus nädala algus ja läksime Miaga hommikul jalutama nagu ikka. Päike paistis. Linnud laulsid. Inimesed tulid vastu ja naeratasid. No lihtsalt tore.

Mia tuuseldas ringi ja kadus mingiks ajaks ära. Ja siis ta tuli ülimalt õnnelikuna. Hais oli juba 100 meetri kauguselt tunda! Seekord oli ta ikka korralikult kellegi pasas püherdanud, sest niiiiii must pole ta veel varem kunagi olnud. No seda manti ikka jagus nii pea peale kui külgedele. Nii kõhu alla kui saba otsagi. Ise õnnelik-õnnelik. Heiki kuri-kuri. Pärisin ta käest tõsiselt, et kas talle sellised sõnad nagu koduarest, kuuletuskoolitus ja varjupaik midagi ütlevad? Rõõmsalt otsa vaadates ja saba liputades, ei teinud ta mu küsimusest väljagi:

"Kelle koer läks Peipsi ääres kaduma?"

Edastan saabunud murekirja:

"15.07.2016 leitud noor isane Vene-Euroopa laika Rannapungerjalt (Peipsi ääres Jõhvi-Tartu-Valga maanteelt Tudulinna vald Ida-Virumaa).

Koera oletatav vanus 1,5 kuni 3 aastat. Sõbralik. Koer ootas päevi peremeest ühe koha peal. Koer on terve, samas küünised päris kulunud, tundub et käinud pikalt. Koer asub Tudulinnas vallavanema juures kodus. Puud, põõsad, lilled, rattad, postid jne said kõik märgistatud 5 minutiga!!! Info levitamiseks, koer on kurb, ootab peremeest."

Kontakt: Andrus Toss (vallavanem) - 33 79 731, 565 5720, andrustoss@hotmail.com

"Rahumäelt leitud jänku otsib kodu!"

Nädal on möödas, aga selle vahva küüliku perekond välja ei ilmunudki. Sestap hakkame talle nüüd uut kodu otsima.

Mäletatavasti kapsas see tegelane eelmisel nädalal ühes Rahumäe kooli lähedal asuvas aias rahumeeli ringi. Vanaprouast perenaine talle kodu pakkuda ei saanud ja loovutas küülikupreili loomakaitse liidule.

„Uuringud, uuringud uuringud ......“

Igasugu uuringud on tähtsad. Pole kahtlustki. Näiteks lugesin kunagi sellisest uuringust, milles tehti kindlaks kas kalju peal kasvav rohukõrs saab aidata seal rippuvat elevanti? Saab! Haarab aga londiga kinni ja vinnab end taas üles.

Vähemalt laboritingimustes olla õnnestunud ja mul on selle elevandi üle hea meel, vaatamata sellele, et salakütid kogu liigi järgmise 20 aasta jooksul hävitavad. Vähemalt temal on võimalus.

"Täna läheb läbuks ehk Suure Liidu suvepäevad!"

Võttis aega, mis ta võttis, aga täna toimuvadki Suure Loomakaitse Liidu veel suuremad suvepäevad. Programm on tihe ja ürituse peasponsorid Liviko ning Rakvere Lihakombinaat taovad kinni kõik õrnade loomakaitsjate prallega seotud kulud. Võite nüüd juba ise aimata, mis toimuma hakkab.

Suurel laval esineb igatahes Alice Cooper, kes lubas pühalikult korrata oma kunagist trikki ja kanal pea esinemise ajal otsast ära hammustada. Kuna enamus meie gängist on naised, siis astub üllatuskülalisena üles ka strippar Marco, kes lisaks riietele eemaldab ka oma alumise lõualuu.

„Gulfi karvikuteks“ ristitud pensionärkoerte paat jõudis lõpukskodusadamasse“

Üks lugu, mis paljusid koera- ja loomasõpru elevil hoidis, leidis eile oma õnneliku lõpu. Nüüd aga kõigest järjekorras. Panin neile kahele "karvasele nuustikule" sellise veidra nime firma järgi, mille territooriumil olid nad kogu senise elu elanud. Firma läks aga müüki ja pärast seda saadeti teenelised valvekoerad Tallinna loomade hoiupaika. Uued omanikud olid naiivsed ja arvasid, et vanadel koertel lastakse seal väärikalt pensipõlve pidada. Nii see loomulikult polnud ja tegelikult tiksus kell halastamatult nende elunatukese viimaseid tunde. Taoline reetmine ajas nii minu, kui paljud teised loomasõbrad tagajalgadele.

„Linnutapjatest ehitajad! Kas te persse ei tahaks õige käia?“

Tartumaal, Haages, renoveeritakse maja. Loomasõbrast elanik märkas nii lõhutud pesi kui surnuid poegi ja andis sellest teada. Meie teavitasime keskkonnainspektsiooni.

„Meie ei tea midagi!“, ütlevad ehitusmehed ja kõik on korras.

Läksin ise kohale ja nägin minagi lõhutud pesi ja üht surnut lindu. Helistasin inspektsiooni. Tulid kiiresti, aga ehitaja kinnitas, et pesad olid maas juba enne ehituse algust ja inspektor oli vastusega rahul.

„Olid nad jeee seal maas enne ehituse algust! Juba alates 1976 aastast vedelavad!“

"Uus tase! Korteriühistu keelas koertel pissimise ja kakamise!"

Majaelanikud nüüd mõtlevadki mida teha, kas keerata koerte noks sõlme ja panna prunn ette. Või äkki tuleks hakata koertega linnast väljas "hädal" käima? Ärge sapsige head koeraomanikud, ma avaldan nendele mõttehiiglastele ja seadusetetundjatele omalt poolt ka veidike survet:

"Issanda, ÜRO ja WHO poolt mulle antud volitustega keelan mina, Heiki Valner seoses aina suureneva inimetegevuse survega loodusele, Astangu 50A KÜ juhatuse liikmetel ja nende peredel söömise ja vedelike tarvitamise. Mõistagi ei tohi nad ka rohkem WC kasutada! Aamen!"

AD 2016, 13. juuli

„Haapsalu karvik ehk Lucky lustib uues kodus Noa-Rootsis“

Olen jõudumööda ikka üritanud teid kursis hoida ühe või teise looma, kolmanda või neljanda kriminaalasjaga mis minu käest on läbi käinud. Tuleb pattu tunnistada, et suve saabudes on see kõik väheke unarusse jäänud. Kolm lugu – Haapsalu karvik, Gulfi karvikud ja ühe varesepoja tapmise, toon aga lähipäevadel teieni. Las need teised jäävad, sest suvel arvutis klõbistamine on tegelikult üsna nõme tegevus. Eks ole?

Alustame siis sellest esimesest, ehk „karvikust number 1“, kellega mu teed Haapsalu äärelinnas ristusid. Ei hakka kõiki üksikasju taas üle kordama ja kel huvi, siis need leiavad ka kogu lugulaulu siitsamusest blogist üles.

"Sajab"

Sajab ja korralikult. Tore, et ei pea õue minema.

Õues on ohtlik. Äkki kohtan veel mõnda kaunist naist ja armume. Siis moor tuleb kallale. Jälle kohtujamad ja teadagi, kes süüdi mõistetakse.

Või äkki satun õnnetusse. Või puu kukub peale. Või tuleb värskes õhus jalutades hea äriidee ja saan rikkaks. Siis hakka veel tulusid peitma ja maksuametiga kemplema.

Sajab ja korralikult. Tore, et ei pea suvel õue minema. Toas on hea ja turvaline. Täpselt nagu talvelgi. Mõnus ja soe. Hea, et sajab!

„Kus kohas hukati 3 inimest ja 79 mehele jagati ihunuhtlust? Olen ammuotsinud, aga üles leidsin!“

Enamasti kirjutan ma siin blogis ikka loomalugusid, aga see pole sugugi mingi rusikareegel. Täna teengi siis taas ühe erandi ning pajatan hoopis loo teemal, mida samuti väga tähtsaks pean.

Märjamaal on koht, kus omal ajal lasti maha 3 külameest, minu vanavanaisa Jüri nende seas. Oma paarkümmend aastat tagasi käisime emaga seal ja siis ta näitas - armetu viisnurgaga kivi kuskil kuuri taga kõrge rohu sees ei jätnud head muljet. Kuna hukkajateks olid tsaariarmee solbanid, siis mõistagi kommunistid kasutasid juhust ja kisendasid, et nende omi tapeti. Nii need asjad aga teps mitte polnud.

"Head nõmmekad! Kes igatseb oma jänkut taga?"

Täna tatsas üks pikk-kõrv Rahumäe kooli lähistel ühte aeda sisse ja tundis end seal nagu kodus. Vanaproua võttis sülle, tegi pai ja andis porganditki. Hiljem viis tuppa, aga päris omale ta teda ei taha.

Tundub, et tuttsaba tige pole. Vähemalt seni pole ta veel kedagi rünnanud ja on üsna taltsa olemisega. Need, kes näevad pildil õhtust praadi, siis unustage parem kohe ää - tuleme hiljem kontrollima, et ta ikka ühes tükis oleks. Emane noor küülik on ühes meie hoiukodus.

info@loomakaitse.eu

„Katkise küüne traagika“

„Appi, mul läks küüs katki!“, on selline hüüatus, mis igal mehel kananaha esile kutsub. Siis on selge, et targem on kalli naise viha eest peitu pugeda. Viimati kui moor küüne lõhkus, elasime Miaga igaks kümneks juhuks lausa nädal otsa rõdu all. Hää, et see veel suisel aal juhtus, aga parem karta kui kahetseda.

Mehed seda traagikat ei mõista: „Kah mul asi, üks küüs ees või taga!“

Mehed on rumalad! Aga naised teavad küüne murdumisega kaasnevaid riske ja sellest ka siis see depressioon, pisarad ja isegi suitsiidsed mõtted – murdunud küüs võib viia ju lausa jäseme amputatsiooni või surmani. Samamoodi mõjub aga küüne murdumine ka koertele.

„Ärge solvuge nii palju!“

Kas olete tähele pannud ühte huvitavat asja, et kui mingi x-lugu räägib mingist x-probleemist, siis kommentaariumis jahvatatakse hoopis millegi muu üle. Näiteks kui artikkel räägib liiklusõnnetusest, siis päris kindlasti leidub keegi, kes süüdistab selle tekkimises Savisaart või Rõivast ning lahmimiseks lähebki. Või kui arutletakse metsjäneste populatsiooni kahanemise üle ja kogemata kombel on kirja läinud vale kromosoomide arv, siis kommentaariumi põhiarutelu ei lähe enam metsjäneste väljasuremise põhjuste selgitamisele, vaid sellele, et artikli autor on lihtsalt idioot , kes ei tohiks üldse sõna võtta!

„Mitu kilo kassipoegi teie soovite? Või äkki hoopis kutsikaid?“

Eestis sellist pilti enam ei näe, aga Venemaal küll ja seal pole turuväravas koera- või kassilapsi justkui kilokaupa parseldav vanamutt mingi haruldus. See pilt on tehtud näiteks idanaabri gorod-geroi Jõhvi turuväravas möödunud nädalal. Alati leidub aga mõnes kommentaariumis mõni pre- või postmenstruaalse sündroomi käes vaevlev naisuke, kes kriiskavalt ahastab:

„Appi-appi! Kus on nüüd loomakaitse?“

Ka seekord jäi seal taoline kiljatus silma. Kuradi napakas! Loomulikult on vabatahtlikud loomakaitsjad igal laadal, turul, koerakuudis, akvaariumis ja ka inimeste teki all kui soovite ja jälgivad, et loomadele liiga ei tehtaks.

"Noor pull möllas maanteel ehk eile sai veidi pulli tehtud!"

Eile õhtul paarutasime mooriga Läänemaal. Päev otsa sai niigi tänu äikesevihmale toas passitud, aga õhtul kiskus selgeks ning suveõhtuid teleka või arvuti ees mööda saata on puhas lollus. Nii vähemalt arvan mina.

Kui juba Läänemaale asja, siis ei saa ma Kullamaa kalmistust üle ega ümber. Ka eilne õhtupoolik polnud selle koha mingiks erandiks. Peale haudade korrastamist ja pidulike küünalde süütamist asusime tagasiteele. Kell võis olla kuskil kümne ja üheteist vahel. Keerasime Virtsu maanteelt Märjamaa peale ja mõnesaja meetri pärast hakkas „pulli tegemine“ pihta.

R.Burnsi "Rõõmsa lese" Valneri remix"

Väljas läks hämaramaks ja pikne kärgatas. Täitsa äge! Millegipärast meenus mulle aga selle üsna leebe äikesevihma ajal härra Burnsi luuleklassika. Vana, hea šotlase luuletust te siit mõistagi ei leia, sest ma kohandasin selle ikka oludele vastavaks. Siinjuures tervitused ühele punapeale, kes mu silmiringi õigusest ja õiglusest üksjagu avardas.

Too punapea kesk kevadkuud mu meeled pööras segi,
kuid purjus peaga pruukis suud ja muidu mürglit tegi.
Nii kaela langes hirmus rist, kuid kurta polnud mahti,
nüüd helde taevas, viimaks vist, sain ometi tast lahti.

Me ühest kapist panime, pea aasta leiba suhu,
eit järsku kurssi vahetas, läks omadega sohu.
Ent seda kohta uskuge, ma täpselt teadma pean,
siis tulevikus kindlasti, sealt sammud mööda sean.

Ta rahus võib nüüd lällata, kõik ammu maetud maha,
maid Saatan põrgus jagada, vist temaga ei taha.
Ma arvan hoopis taevas ta, nüüd jätkab oma käike,
sest kostab ülalt tuttav hääl, kui väljas möllab äike!

"Kauaoodatud puhkus üle jupi aja, aga loomadest ei saa üle ega ümber"

Tänavused esimesed pool aastat sai selle va loomade kaitsmisega eriti tõsiselt tegeldud, pärast Jaanipäeva sai aga tõeliselt villand. No lihtsalt ei tahtnud, jõudnud ega viitsinud rohkem. Oma süü oli selles kindlasti ka viimase hullumeelselt suure kassikoloonia avastamine. Annab ikka päevas 80 kilomeetri tagant haigeid loomi kliinikusse ja tagasi vedida. Lisaks veel see alalõpmatult midagi nõudev kassimutt oma dikteerimiste ja nõudmistega – vii ja too teda sinna ja tänna nagu see oleks mu elu põhikohustus! Ja mis veel masinast järgi jäi? Haisev küna kuhu hingematva haisu tõttu ei tahtnud enam sisse istudagi! Sestap tunduski „haihtumine“ eriti hea plaanina ja seda ta oligi. Seetõttu mind viimase paari nädala jooksul kätte ei saadudki ja jummel tänatud. Kuradile kõik – loomad, inimesed, internet, blogi ja mobiiltelefon!