24. juuli 2016

„Uus "naisepeksmise" süüdistus ripub ähvardavalt mu kohal!“

Eile sai jälle varbaid üle jupi aja leotada. „Püha Plaani“ kuni sügiseni metsas konutada keeras Alliklepa Niina-Inessa teatavasti ju tuksi ning sestap polnud vahepeal maale jõudnudki. Mia arvas ka, et olgu olla kord ning käime parem kohe ära, sest järgmisel nädalal hullumaja jätkub ning muidu jääbki käimata.

DSC_0067Moor naasis ka üle pooleteist nädala taas kodukatuse alla, sest tema üle-eestiline tuur „Suvechill ja grill 2016“ sai selleks korraks läbi. Vist on läbi, sest täna öösel tuli ta jälle igatahes kell 3 alles koju, kuna eilne kokkusaamine vanade klassiõdedega venis vähe pikemaks. Mulle sobib see aga imehästi, sest pärast seda tunneb ta enamasti süümekaid ning püüab igati mu meele järgi olla. Jeeee! Selle vastu ju ei saa kellelgi midagi olla kui teine kogu hingest poeb ja lipitseb. Eks ole?


Igatahes eile otsustasin igasugu loomakaitsejamast üheks päevaks eemale tõmmata. Juhtumeid mõistagi jagus, aga ega ma poleks ju nii-ehk-nii Põlvamaale neid koos pesaga alla kukkunud kurepoegi päästma jõudnud. Õhtul lubas üks kohalik miis ülevaatliku kirja koos fotode ja kinupildiga saata, aga lubaduseks see jäigi.

DSC_0062Nii palju tean, et üks poeg sai kukkudes nii palju viga, et see tuli "tuttu" panna. Teine kakerdas aga kohalikul staadionil, kus toimus mingi üritus. Palusin ta eemale viia, sest mingid 14-15 aastased nagamannid kippunud teda kiusama ja loopinud kividega. Mis kuradi lapsed seal küll elavad, kes toonekurepoega kividega loobivad?

Päris sinna õigesse ujumiskohta me eile ei jõudnudki, aga pole häda, sest ka lähemal, jõe nime kandvas veenires, sai end leotada küll ja küll. Ega seal mingit sügavust muidugi pole, aga ega seetõttu siis veel ujumata jää - vool on seal nimelt üsna tugev ja sestap saab ka paigal püsides rahulikult supelda. Rahmeldad aga ühe koha peal ja võitled selle vastu, et vool sind kaasa ei viiks ning justkui ujudes läbitud kilomeetrid muudkui kogunevad. Nii lihtne see ongi ja tasuta spa-kogemus antakse looduse poolt kauba peale.



DSC_0059Läksime muidugi ratastega ja moor otsustas sedapuhku kukkuda. Täitsa sassis mutt - mäest alla sõites pedaalis muudkui hoogu juurde ja siis ta seal enne silda sirakile käiski. Jalg ja käsi puha purud ning potisinised! Asi oli tegelikult naljast kaugel, sest oleks võinud ju ka palju hullemini minna. Üle jõe viib nimelt mingi sillataoline moodustis, mida ääristab raudtorudest tehtud piire. Põhimõtteliselt oleks ta võinud oma kaela ka kahekorra väänata. Läks aga paremini – ratas lendas ühel poolt silda minema ja ta ise kukkus siis nö siiapoole. Ropult vedas!

DSC_0057Istume vee ääres ja ta silitab hädise näoga oma jalga. Ai-ai-ai, valus ju! Korraga tuleb moor aga hiigelmõttele: „Ma saan sind ju nüüd šantažeerida! Lähen aga politseisse ja ütlen, et tulid kallale. Lähen teen arsti juures läbivaatuse ja oledki vahel! Nii et ole nüüd kallis ja tee mulle hommikuks 10 tonnine ülekanne!“ Siis kukub ise oma nalja üle naerma.

A-ha-haa, räigelt naljakas ikka, aga tõsi ta on. Tegelikult pole tal vaja isegi arstile minna ja piisab sellest, et kui ta kutsub mõne sõbrantsi tunnistama. Mina, kui mees, võin oma „rattaga kukkumise jutu“ sinnasamusesse pista, sest seda ei usuks keegi! "Ei ole eluliselt usutav", et naised taolise jutu peaksid välja mõtlema. Üleüldse pole eesti kohtu jaoks "eluliselt usutav", et naised valetada suudaksid või ise vägivaldsed on! Nüüd arvate kindlasti, et nii see ikka ei käi ja politseiuurimine on tõsine asi. Aga vat nüüd ma vaidlen teile küll vastu. Mu eksil nimelt polnud mitte ühtki EMO-paberit ja kõik käis tütre ja naispolitseiniku jutu järgi. Minu advokaat oli küll kindel, et seesamune jama ühes euroopa õigusriigis läbi ei lähe, naisprokurör ja naiskohtunik olid aga teist meelt. Päris hirmus on sellises riigis tegelikult elada, kui sul kogu aeg võimalik süüdistus pea kohal ripub! Ilmselt kordades hirmsam oli aga keskaja naistel, kes väiksemagi patu eest võisid „nõiana“ tuleriidale jõuda! Nii, et põle hullu miskit.

Ei hakka sel teemal ei enda ega teie kena pühapäeva rikkuma, aga küll te ühel hääl päeval saate sellest kõigest ka lugeda. Seniks aga vaatame telekast "NCIS kriminaliste" ja elame roosas mullis, arvates, et tõde on ülim ja kurjus saab alati karistatud.

Seal jõesängis on ka üsna palju kive ja tahestahtmata kannab vool sind nende vastu. Veest välja tulles avastasin, et ka enda jalad on mõne koha pealt veidi marraskil ja isegi paar sinikat oli tekkinud. Kas läheks ka äkki politseisse ja teeks igaks juhuks vastuavalduse. Mine sa moori tea? Kriminaalasi aegub ju seitsme aasta pärast ja senikaua tuleks mul ju siis moori pilli järgi tantsida. Toogu ööseks enda koikusse kasvõi viis murjamit hullama, mina tohin vaid naeratada ja peaksin neile kohvi pakkuma, muidu .........!
DSC_0002 (3)
Mia ei tea aga õnneks inimeste keerulisest maailmast midagi ning see vist ongi loomade elurõõmu saladus. Nad ei tea, et nurga taga võib valitseda oht. Nad ei tea ka haigustest või surmast miskit ning küllap seetõttu nad naudivadki elu täiega. Äge kui isegi nii suudaks. Loomulikult ei teinud talle sugugi aga rõõmu, et ma juba paarikümne minuti pärast veest välja kobisin. Tema võiks seal olla ju tundide kaupa. Printsess Kiki on aga hoopis teisest puust – tema jaoks on vesi kõige vastikum asi maailmas ja sestap ta enamasti moori sülle peitu poebki.



DSC_0001 (3)
Vastumeelselt tuli Mia lõpuks jõest välja ja oli kohe näha, et iga keharakk võitles selle vastu. Lubasin talle pühalikult, et saab õhtul uuesti vette ja viin ta sedapuhku lausa merre. Lubadus sai täidetud ja pool 12 tegime Pirita promenaadil algatuseks korraliku jalutuskäigu ning Russalka juures sai Mia parte kimbutada. Suveõhtu oli sume ja soe ning isegi sel kellaajal on mere ääres tegelikult palju valgem kui linnamajade või metsa vahel. Ühtäkki tundsin, et suvelõpp pole veel kaugeltki käes. Ja mured on kadunud. Ja kõik on hästi. Ja elada on tore. Ikka paganama tore! Huvitav, kas seda võiks samuti loomastumiseks kutsuda?