24. juuli 2016

„Alliklepa pääsupojad lükkavad sööklahoone lammutamise sügisesse“

DSC_0065Allikepa külakese nimi seostub täna eestimaalastele eelkõige sealt leitud meeletu kassikolooniaga, kus elas hinnanguliselt 100 kassi või rohkemgi. Ometigi on see nõukaaegne pioneerilaager koduks veel ühele kolooniale, mis võib hinnanguliselt isegi oma paar-kolm korda suurem olla. Ka meie rahvuslinnud suitsupääsukesed näivat nautivat kõiki maailma kasse päästa ihkava naise seltsi. Tema hoolealustest hoiavad nad loomulikult heaga eemale, sest reeglina jäävad sõpruse sobitamised hiirekuningatega lühikeseks - viimased pistavad nad lihtsalt nahka.

Pioneerilaagri endised hooned lähevad lammutamisele esimesel võimalusel ja ehk saadetakse massinad kohale juba järgmisel nädalal. See on tegelikult ka ainus variant kuidas sinna aastaid tagasi omavoliliselt sisse kolinud naisest lahti saada. Päris kindel on see, et kui hooned püsti jätta, siis leiab sealt juba lähitulevikus taas paarkümmend kiisu-miisut. Mõni korjab marke, mõni kasse, mõni naisi -  inimloomal on ju hobisid igasuguseid.



DSC_0068

Lammutamise asemel võiks seal muidugi hoopis tuletõrjeõppused korraldada. Siis oleks asjast vähemalt ka päästjatele kasu, aga seda ilmselt siiski ei tehta. Rääkisime lammutustöödest territooriumi haldajaga juba oma nädal tagasi ning mainisin siis ka pääsukeste kohalolu ja sellega seotud probleeme.

„Praegu on neil teine pesakond poegi ja vähemalt vana sööklahoone peab esialgu püsti jääma!“

„Oleme nõus ja meie pesitusajal linde segama ei hakka. Enne tuleb aga ikka kindlaks teha, et neil ka reaalselt pojad on.“

„Vastan ka infotelefonile ja kõnesid seoses hättasattunud pääsupoegadega tuleb riigi igast otsast ja pea igapäevaselt. Usun, et Alliklepa pole selle koha pealt nüüd küll erand.“

„Meie tahaksime kõik hooned korraga maha lammutada. Nii tuleb odavam ja meil on lepingud töövõtjaga juba sõlmitud.“

DSC_0069Kõrged härrased ja prouased lubasid asjatundjate ehk linnutarkade arvamust ka ise uurida. Niisama uurimise asemel otsustasin üleeile aga kõik hooned hoopistükkis ise üle kontrollida. Teada värk ju – oma silm on kuningas!

Tõtt-öelda ega neid pääsukesi mujal peale sööklahoone eriti silma hakanudki. Ega ma keset seda kassipüüdmistralli ka väga põhjalikult uurinud, aga võimalusel viskasin ikka pilgu ka lakke. Laagri söögiruumis tuuseldasin aga korralikult. Linnud olid mõistagi minu sealviibimisest väga häiritud ja tiirutasid hädakisa tehes sihitult ringi. Ei ole hullu, kannatavad ära, seda enam, et ma olen ju nende poolt. Palju hullem oleks ju siis, kui traktor neist üle sõidab nagu Maarjamaal kombeks ja siis on juba hilja. Ehitaja mõistagi laiutab käsi ja ei tea asjast midagi: „Linnupesad olid maas juba enne ehituse/lammutuse algust“, on nende lemmiklause ja keskkonnainspektsiooni vennikesed vaatavad tapatalgute tagajärge vaikides pealt. „Kuidas sa tõestad, et tüübid valetavad? Äkki pesad olidki enne maas!“

DSC_0073Istusin nurgas ja jälgisin vaikselt lindude käitumist. Lõpuks rahunesid nad maha, aga pesade juurde ei lennanud. Sestap mulle tunduski, et pole neis mingeid poegi. Hakkasin juba helistama, aga et asi ikka kindel oleks, siis vedisin kohale mingi vana söögilaua ning ronisin lae alla. Pesasid seal ikka jagus. Linnud tõstsid jälle hädakisa ja oli ka põhjust – nende pisikesed tited, pääsukeste järgmine põlvkond, oli pesades kenasti olemas. Kontrollisin kõik üle ja nüüd on asi kindel – meeldib see omanikule või mitte, aga see hoone peab sügiseni püsti jääma.

Tegelikult ma arvan, et ega omanik selle vastu vaidlegi, sest kõik nad on ju mõistlikud inimesed, kes lindudele halba ei soovi. Nädal tagasi nad lihtsalt kahtlesid pisipere olemasolus, aga nüüd pole enam midagi kahelda. Lammutamine lükkub nüüd väheke edasi ja see maksab mõistagi raha. Aga see on kõigest raha! Lisaks on seda va krabisevat tolsamal omanikul rohkem, kui kõikidel maailma loomakaitsjatel ja kassimuttidel kokku ning mõni paarkümmend tuhat ette või taha ei oma vähimatki tähtsust.