25. juuli 2016

„Oh, Klaara, Klaarake ……. puhka nüüd rahus!“

Olen teid ikka püüdnud võimalusel kursis hoida nende loomade käekäiguga kellega kokku puutun. Sedapuhku mul kahjuks midagi rõõmustavat pajatada pole, sest üks nn Gulfi karvikutest - see arake ja õrn Klaara, läks täna öösel vikerkaaremaale. Küllap olid viimased üleelamised talle liig, mis liig ja see kiirendas asjade käiku.

DSC_0042Eks tal oli muidugi ka vanust omajagu ja ega keegi meist igavesti ela. Varjupaigas ta vaatamata Kaija ja Cimi poputamisele end siiski väga hästi ei tundnud. Pole ka midagi imestada, sest varjukas on varjukas ja ega see päris kodu asenda. Enamuse ajast lamas ta aedikus ja väljas käis imeharva. Ka siis tiirutas ta ringiratast ja sel oli oma põhjus – eakas koer jäi selle aasta alul pimedaks. Eks seetõttu oli tal ka õe Saaraga võrreldes palju raskem uutes kohtades kohaneda.




Lõpuks nende näguripäevad lõppesid. Laagris elavad Epp ja Mati võtsid eakad valvekoerad eneste juurde, pakkudes neile nii kuldset elusügist, kui kuhjaga armastust. Saara tuuseldas uuel krundil ringi nagu oleks seal kogu oma elu elanud. Ka Klaaral hakkas eelmisel nädalal juba palju parem ja ta hakkas isegi korralikult sööma. Muidu võttis sellise pika mokaga. Ka vanad head valvuriinstinktid lõid välja ning ta andis oma olemasolust juba julgete haugatustega märku. Lisaks ei lebanud ta enam kogu aeg ja ka ringiratast tiirutamine jäi vähemaks.

Epul ja Matil oli väga hea meel ja nad lootsid südamest, et ka Klaaraga on kõik hästi, kuniks peremees ta täna hommikul kangena leidis...

DSC_0017Saarat õekese juurde ei lastudki ja ta pandi matmise ajaks kuuri kinni. „Küllap ta tajub ja tunneb, et õde rohkem pole, aga pole tal vaja pealt vaadata!“, arvasid Mati ja Epp, kes pelgasid, et see kurvastus võib ka talle karmilt mõjuda.

Klaara siiski igavust tundma ei pea ja ta puhkab nüüd koduaias, toominga all koos teiste sinna maetud selle pere lemmikutega. Lohutuseks võib vast öelda seda, et vähemalt ta suri lõpuks OMAS PÄRIS KODUS ja inimeste juures, kellele ta ka tõesti kalliks oli jõudnud juba muutuda.

Ei maksa mainidagi, et eriti Epp on täna täiesti rivist väljas ja temaga pole vast mõtet ühendust proovidagi. Kurat küll, ka ma ise olen vaatamata Klaaraga sobitatud väga põgusale sõprusele täiesti kurb. No kohe täitsa selline tunne, et oleks nagu justkui mõni hea sõber ära surnud. See selle loomakaitsetöö viletsam pool ongi – nad poevad ju hinge .......



DSC_0022
Ilmselt, kuigi me seda vist ei mõista, siis kõige kurvem on ikkagi Saara, kes jäi ilma kaaslasest, kellega igapäevaselt külg külje kõrval sellest elust pikkade aastate vältel läbi astus. "Nii heas, kui halvas, nii tervises, kui haiguses, kuni surm meid lahutab" Inimesed on selle püha tõotuse muutnud naljanumbriks, mis midagi enam ei tähenda. Klaara ja Saara puhul peab aga iga silp paika, sest just nii nad elasidki.

Õnneks on Saara päris kodus ning nüüd on ta kõrval Epp ja Mati. Loomulikult lohutavad teda ka bernhardiin Bert ja kassid, 10 juubelit tähistanud vanaproua Villu ja kaheaastane Peeter Üllar Porgand. Muide, isegi kassid, Berdist rääkimata, on Saara omaks võtnud ja loodetavasti ootab neid ees veel palju ilusaid päevi. Natuke ikka lohutas, eks ole ju?

DSC_0019