"Kas uued liiklusmärgid on kehtestatud või kuidas teie sellest arusaate?"

Käisime Miaga Männiku vahel nostalgitsemas ja tuuseldasime niisama ringi. Korraga märkasime Kraavi uulitsa lasteaia ees aga uudset liiklusmärki. Seaduskuulekate tegelastena tardusime paigale ja edasi ei julenud astuda mitte üks millimeeter! Mida see märk siis tähendama peaks? Oleks ta veel nö „näoga“ lasteaia poole, siis võiks ehk aru saada nii, et ära koeraga sisene. Aga sedasi paralleelselt aedikuga? Tont seda teab, mida sellega silmas peeti? Sügasin kukalt ja üritasin meenutada, aga liikluseeskirjades nüüd küll seda märki üles tähendatud pole. Järelikult omalooming, aga mida lasteaiarahvas ikkagi keelata tahab? Võimalusi on palju. Näiteks ei soovi nad äkki, et koertega sealt majast mööda minnakse! Või tohi hoopis vasakult paremale poole üle tee koos koeraga minna? Või tohi koos koeraga üle aia ronida? Ehk taheti ainult taksi- või siiski kõigi väikeste koerte liikumine ää keelata?. „Pagana koeravihkajad!“, kiristan hambaid. Kuidas ma nüüd siis käituma peaks? Kas tellin takso, et see 30 meetrine teelõik läbida või tuleks teisele poole teed minna ja siis juba seal edasi jalutada?

"Minu uus sõber Kiki"

Sõpradest rääkides, siis mul on ka üks uus sõps tekkinud ja nimelt chihuahua Kiki, moori kutsa. Ega ma neist väikestest koertest suurt midagi tea, sest enamasti on mu kassidki suuremad olnud kui see miniloom. Ja koerad on mul ka ikka pirakad olnud – rotveiler Roy, dobermann Petra, saksa lambakoer Max, retriiver Bella. Ka Miakas on Kiki kõrval lausa hiiglane!. Vaatamata sellele on aga ka väikesed koerad täitsa lahedad, seda pean ma tõdema. Võib-olla on Kiki veidi närvihaige ja hirmus valvur, aga tillukeses koerakeses pidavatki ju võimsa sõdalase hing varjul olema. Kõige suurem häda on meil vast sellega, et kogu aeg on hirm, et peale ei astuks-istuks või laiaks ei magaks, aga läbi häda saame üsna kenasti hakkama. Täitsa äge värk!

Nagu mulle öeldi, siis puhas „tilli pikendus“, on see suurte koerte ja autode omamine, sest ÕIGED JA SUURED MEHED võtvat enesele ikka väikesed koerad ja väikesed autod. Ilmselt chihuahuade fännidel on ka tuline õigus, sest vanasti sõitsin eranditult ikka ainult ameerika maasturitega ning küllap ma siis sellega mõnda imetillukest ihuliiget kompenseerida üritasin.
Aga nagu juba mainitud, siis nüüd olen ma lõpuks SUUREKS kasvanud ja julgen rahumeeli ka oma õrnemat poolt välja näidata. Ohhh, kui te vaid mu tuliuusi roosasid stringe näeksite …….. 

"Mänguhimulise Kiki vaevad"

Vaene Kiki on hädas nagu mustlane mädas - tee või tina või ükskõik milliseid trikke, aga Mia mängima ei tule. Kiki toob talle isegi oma kullakalli piiksuva kaltsunuku ja asetab selle õrnalt Mia nina ette maha: "No tirime siis vähemalt seda!" Aga ka see ohverdus ei suuda kõigutada Mia stoilist rahu ning vanaprovva magab rahulikult edasi.

"See on umbes sama nagu kümneaastane plika kutsuks oma 80 aastast vanaema hüppenööriga hüppama või keksu mängima", püüan Kikit lohutada. Minikoer vaatab mulle mõistvalt otsa ja siis lööb ta silmis mingi ainulaadne kaval ulakuseläige särama ning ta toob oma "kaltsuka" minu ette ja paneb maha: "Viska mulle ja toon selle jälle tagasi!" Appi, seda mängu võib ta mängida ju lausa tundide kaupa. Viskan mõned korrad ja ohh sa jummel, kus siis tuuseldab seda va õnnetut lelu. Kaua sa aga ikka jõuad loopida, sest enne saab enese ramm otsa kui Kiku mängutuhin. Sestap soovitangi lõpuks, et mingu tüüdaku parem Miat edasi. Vist solvus või vähemalt nii loen ta pilgust välja küll.

"Hommik täis tselluliiti"

Kas nüüd just kurb, aga veidi närviline hommik kindlasti, sest moor arvas märkavat oma istmikul esimese märke salakavala tselluliidi rünnakukavatsusest. Mina, kui aastaid sellele kehaosale pühendunud spetsialist võin aga kinnitada, et tegemist on ilmselt siiski kas hilise puberteedi või varajase kliimaksiga, kuid tselluliiduga kohe kindlasti mitte. Aga proovi sa seda öelda. "Ohh, sa tahad mind ainult lohutada, aga ega ma juhm ole! SEE ON TSELLULIIT!"; kriiskas moor veendunult.

"Naine libises ja kukkus. Äkki ikka mees peksis?"

Nagu ma teile siin juba kirjutasin, siis sai eile autoga paranduses käidud ja täna raba vahel siiberdatud. Ühest kentsakast vahejuhtumist ma aga ei kirjutanud ja nimelt sellest, et moor käis seal raba vahel ka korralikult selili. Sellest aga veidi hiljem ja läheme sissejuhatuseks tagasi remonditöökotta. Nagu te isegi teate, siis õnnestus ühel ära joonud närvide ja ajuga tüübil mulle „vägivaldse vennikese“ silt otsaette kõrvetada ja sestap tulevad teinekord ka võhivõõrad mehed oma muret kurtma, kes sellesamuse laasaegse nõiajahiga kokku puutunud.

"Automaatvastaja uus sõnum"

Panin nüüd automaatvastajasse uues sõnumi:

„Helistasite Enesetapu Nõuandekeskuse abiliinile. Parima teenuse pakkumiseks Teie kõne salvestatakse. Momendil on kõik teenindajad hõivatud, aga nad vastavad Teile esimesel võimalusel.

Kui soovite end üles puua, vajutage 1,

Kui žiletiga veene läbi lõigata, vajutage 2,

Võimalike mürkide loetelu ja kasutusjuhendite saamiseks vajutage 3,

Rongi ette hüppamise planeerimiseks saate sõidugraafiku kui vajutate 4,

Kui soovite kuskilt alla hüpata, siis vajutage 5

Kui …………………………….

Ärge siis ehmatage kui seda kuulete ja olgem ausad-see teade on ikka sada korda parem kui mingi „Halloo, kasside värvimine või madude venitus kuuleb.“ Eks ole ju?





















nende tarvis, kes satuvad kõllama siis kui mobla väljas on. Ennemuiste kiputi ikka öösiti helistama: „Valner, ole hää ja too mu kass puu otsast alla, elame Saaremaal.“ Eks ma siis seletasingi rahulikult, et ärgu sapsigu, sest kõik eluolendid kohanevad ja puuladva elukohaks valinud kiisudele kasvavad evolutsiooni käigus varem või hiljem tiivad ning nad lendavad lõunamaale. Lisaks polevat keegi ka siiani puudeokstes kassiskelette näinud.  On ju õigus!

"Kas tahate ka midagi Keskkonnaministrilt küsida?"

Eestimaa Loomakaitse Liit plaanib juba lähitulevikus meie metsloomade ja looduse eest seisva ministri ja teiste asjapulkade käest aru pärima hakata ning kindlasti soovime vastuseid muuhulgas ka järgmistele küsimustele:

Kuidas on Maarjamaal metsloomade taasturavi organiseeritud?
Kus asuvad metsaloomade rehabilitatsioonikeskused?
Kui mitut looma-lindu on riik ravinud-toitnud ja palju see maksma on läinud?
Kuidas tagatakse väljasuremisohus oleva lendorava kaitse suurenenud raiemahtude juures?
Kindlasti tunneme huvi kuidas haritud pead saavad aru mõistest "looduslik valik" ja kas ka "inimtekkelised põhjused" käivad selle alla jne jne.

Nii et mõelge kaasa ja kui ka Teil on mingeid küsimusi, mis hinges kripeldavad ja millele meie elu korraldajatelt vastust soovite, siis andke aga lahkelt teada - küll me pärime ja vastama nad peavad. Nii on seaduses kirjas, lisaks küsija suu peale ei tohtivat ju ka lüüa.

"Autoremondi vaevad"

Eile sai üle jupi aja jälle arsti juures käidud ja tohterdamist vajasid nii Mia kõrvad kui kullakallis volkariloks. Mia puhul on siis vast tegemist toidu vahetust tingitud hädadega ja eks nädala pärast selgu kas sügelemine annab järgi või tuleb vana toidu peale tagasi minna. Autol oli aga tagumine piduriklots, va sindrinahk peale jäänud ja küllap ta seetõttu liiter kilomeetri kohta kütust võttiski. Huvitav, aga muidu on auto kohati targem kui ma ise ning kompuuter annab lisaks võimalikele vigadele teada ka seda milline ilm on või millal ma pellerisse peaks minema, aga sedapuhku oli see tarkpea vait nagu kult rukkis. Reeglina kui klots ää kulub ja metall vastu vastu metalli käima hakkab, siis on kisa taevani ning seda pole võimalik eirata. Mu massinal on aga ilmselt megavägev valutaluvus, sest ta ei teinud õrna piiksugi selle vägistamise peale.

"Head aastapäeva!"

Täna on siis üks vähestest päevadest aastas, kui eestlased teineteise kõri kallal ei näri ja tunnevad endid ühtse rahvana. See on tore! Tegelikult on aga siin tillukesel maalapil veel palju teisigi toredaid asju, mis elukese laias laastus täitsa talutavaks teevad. Näiteks elame seismoloogiliselt stabiilses kohas ja meil plahvata vulkaanid ega mölla orkaanid – see on tore! Meil saab üldjoontes näha ka nelja aastaaega ja ka see esmapilgul vähetähtis asi on samuti tegelikult tore. Rahvas on rahulik ja eri valdade elanike (või suguharude kui soovite) vahel pole sõdu ega tapmisi ning ka see on loomulikult väga tore. Kuigi väga paljude inimeste palk jääb sinna kuskile 300 ja 500 euro vahele, siis on tegelikult ka see tore, sest võrreldes asiaatide 12 tunni eest makstava mõne dollariga, elame nagu kuninga kassid! Lisaks me võime rahumeeli oma arvamust avaldada ning kuulutada, et nii mõnedki riigiisad on lauslollid ja vangi meid selle eest ei pandagi, peksa ka anta ning takkaotsa on vähetõenäoline, et seetõttu ka mõnda traagiliselt lõppevasse „õnnetusse“ satume – see kõik on väga tore. Aga toredamast toredam on lõpuks siiski see, et suurriikide kavatsuste kiuste on meil üleüldse oma riik olemas! Kas pole siis tore või?

"Teil on ilus koer ja ilus koer! Aga mina?"

Mia tuli juba hommikul voodi juurde, lükkas oma koonu teki alla ning ajas mind üles. Pilgust võis vaid üht välja lugeda: „Lähme õue. Lähme Piritale!“ Ega saa ju vastu vaielda ja nii me sinna Pirtale siis kimasimegi. Kohe autost väljudes tulid me juurde kaks üsna noorukest naisehakatist:“Issand, kui ilus koer! Kas talle pai tohib teha?“ Miiakas reeglina paitusi naudib, aga igaks juhuks küsisin üle. Loomulikult sobis see talle vägagi hästi kui keegi sabasüga teeb. Pärast hellituste kätte saamist jalutasime edasi, kui korraga mingi mees tuleb vastu ja kohe juttu puhuma: „Ilus koer sul, Valner!“ ja surub kätt. „Halloo! Mis koera ümmardamine siin käib ja kas mind, inimest suure algustähega, loodusekrooni ja iluetaloni ei panda üldse enam tähele või?“, ei anna solvumine asu. Kiidetaks siis vähemalt mu kõverat ninagi või perfektselt ümmargusi O-jalgu, aga ei - ikka ilus koer ja ilus koer! Tigedaks teeb kohe!

"Ärge tüüdake niisama vaid ikka siis kui ka tegelikult soovite loomaaidata!"

Lubasin teile täna kirjutada ühest nälginud ja haigest obesest, pahast omanikust ja oma tööd mittetegevast või lausa loomavaenulikust ametnikust. Sedapuhku pean siiski sõnu sööma, sest lubatud dokustaadid pole minuni jõudnud. Tegelikult on kogu lugu võtnud üsna veidra pöörde - juba räägitakse, et tegelikult on omanikud toredad ja loom polegi nälginud vaid võib-olla sõi hallitanud heina ning tegemist polevat ka lamatishaavadega vaid hoopis äkki mingi super-hüper-lihasööja-bakter märatseb. Muide see võib ka nii olla, sest samas maakonnas on üks selline keiss juba olnud, kus nälginud ja elusast peast mädaneva koera omanik mõisteti vaatamata loomaarstide ja –kaitsjate vastuväidetele kõigis kohtuastmetes ÕIGEKS! Siit ka soovitus loomapiinajatele, kui peaks mingi lärm tekkima ja asi jõuab kohtusse, siis mängige lauslolli ja öelge nt „ma ei teadnud“, „ma ei osanud ette näha“, „loom muutus Buchenwaldi vangi taoliseks skeletiks kolme tunniga, enne oli terve“ jne. See Eesti kohtutes töötab, sest te välistate „tahtliku“ loomapiinamise ja ega üks lihtne inimene peagi ju tõesti teadma, et loomadele tuleb ka süüa anda. Televiisorit või laualampi me ka ju ei toida!

"Inimesi ei jäta Alaveski loomapargis toimuv külmaks"

Inimesed elavad ikka Alaveski loomapargi ja Eesti riigi vahelisele sõjale kõvasti kaasa ja pakuvad abi. See on äärmiselt südant soojendav ja tänud kõigile. Siiani oli Rein Kõivu, aga ka mu enese, kõige suuremaks mureks võimalik kohtukulude ja uute sunnirahade, kui Horn peaks need määrama nagu huntide puhulgi, tasumine. Kus kuradi kohast küll selline papp kokku ajada, sest vetametnik olla Reinu kogu aeg ähvardanud: "Kõik kulud nõuame sisse, viimase kui sendi!" Eile tuli aga härra Andruselt järgmine kiri:

"Alaveski loomapargi kohtuvaidlusest: Jutt et kaotaja peaks antud juhul kinni maksma riigiameti juriidilise abi, on ebapädev niivõrd kuivõrd on olemas Riigikohtu otsus selle kohta, et kui riik, kohalik omavalitsus või nende allüksused teevad otsuse, siis peavad nad suutma omade jõududega neid otsuseid ka kaitsta. Lahti selgitades on see kui palju nad omale advokaate vms tasulisi spetsialiste palkavad, nende eralõbu ...mis tähendab et oma kulude kompenseerimist küsida nad ju võivad kuid kohe kui viitate sellisele lahendile, kukub see küsimine kokku."
Ole sa tänatud lahke mees ja helistasin rõõmusõnumit kuulutades kohe juristidele. "Me teame juba ammu seda ja ütlesime Reinule ka, aga ta ei usu ja kardab ikka!", kõlas vastuseks. Säh sulle infoliikumist ja nagu välja tuleb, olin siis kogu pundist ainuke loll, kes ei teadnud sellest võimalusest ööd ega mütsi. Ega ma ei häbene ka, sest ega ma mingi jurist ole- need ongi sellised poolsegased oma seaduste raamatuga.

"Targem on riigiga koostööd mitte teha. See ei vii kuskile!"

Tartu kohtunik Maare Aloe leidis oma otsuses, et Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) peaspetsialist Elle Horn on pädev hindama karuaedikute seisukorda ja kõrgust. Ka seadus ütleb, et loomade heaolu üle on pädevad otsustama VTA ametnikud, metsloomi kaitsevad aga Keskkonnaameti (KKA) spetsialistid, kes sealjuures on muide ise agarad jahimehed! Nii on see juba siin riigis säätud, aga vat see aediku kõrgusenõue nüüd küll üheski määruses kirjas pole. Võrumaa veterinaarkeskuse boss Inge Saavo tõttas mõistagi oma alluvale appi ja väitis avalikkusele järgmist: „Aediku konstruktsiooni sobivust saavad hinnata asjatundjad mitte üksnes konkreetselt määratletud juhiste ja standardite järgi, vaid ka üldisele erialateadmisele ja –kogemusele tuginedes!“ Vat kus lops! Täna nad nõuavad siis oma kogemusele tuginedes 4 meetrist aeda. Aga miks mitte 8 meetrist ja kus on garantii, et VTA tädike ülejärgmisel aastal 44 meetrist aeda ei nõua? Veel ütles Saavo, et konstruktsiooni sobivust konkreetse loomaliigi isendite pidamiseks saavad hinnata asjatundjad. Kõikide loomaaias läbiviidud inspekteerimiste puhul on meil kaasatud keskkonnaameti spetsialist! Tule taevas appi! Mis kuradi „loomaaedade spetsialistid“ mingid taolised ametnikud üleüldse on?! Ma saaks aru, et Mati Kaal ütleb oma aastakümnete pikkusele kogemusele tuginedes miskit, aga mingi Võrumaa jahimees või vetametnik! Jama, täielik jama!

"Pühapäevane loomaanekdoot"

Jänes läheb mao juurde:„Anna andeks, et sind jalgade puudumise pärast narrisin, aga surume nüüd sõbralikult kätt ja unustame selle tüli igaveseks!”

"Alaveski hundutapust, mõmmide aedikust. Ametnike hämamisest ka"

Lubasin sellest hunditapust rääkida ja alljärgnevalt saate ka siis sellest ühtteist teada miks kriimsilmad loojakarja tuli saata. Pikk jutt olevat sitt jutt, aga antud olukorras on see vast põhjendatud ja tasub lõpuni lugeda. Ai pagan, unustasin Alaveski loomapargi metssigade tapmise sisse panna, aga eks sellest siis juba mõni teine kord. Ja nüüd siis Eestimaa Loomakaitse Liidu vastulause:

"Veterinaar- ja Toiduameti ning Keskkonnaameti spetsialistid hämavad avalikkusele!"

Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) Võrumaa Veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn ja Keskkonnaameti (KKA) Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik esitasid avalikkusele oma seiskohad seoses Alaveski loomapargis valitseva olukorraga. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) nende seisukohtadega ei nõustu ja meie hinnangul püüavad riigiametnikud karupoegade võimaliku eutaneerimise eel end igati heas valguses näidata.

"Kana Pauliine kurb lõpp"

Ilus laupäeva hommik ja lumi puha jälle maas. Moor kamandab mind lauta munade järele – tahab nimelt pannkooke teha, sest äkki astuvad lapselapsed läbi. Tallaalune nagu ma olen, ei hakanud loomulikult vastu vaidlema ning vudisingi korv käes lauda poole.
Loomad mulle tegelikult väga ei meeldi, aga linnud küll ja sestap on meie pere lemmikuks kana Pauliine. Igati vahva ja tark tegelane ning kui keegi sõimab kedagi, et sa oled loll nagu kana või et sul on kanaaju, siis see näitab ainult kiruja enda puudulikku haridustaset. Kanad on väga targad ja intelligentsed linnud tegelikult.

"Armastuse avaldamise vaevad"

Sattusin tahtmatult pealt kuulama umbes paarikümne aastaste neidiste juttu.

„Toivo ütles mulle, et armastab mind“, õhkas üks.

„Minu ema ütleb ikka, et kui mees armastust avaldab, siis tahab ta ilma rahata seksi saada“, kostab sõbranna vastu ja soovitab vaesest luuserist võimalikult ruttu lahti saada.

Veel täna mõtlen selle vestluse peale ja enam ei julgegi armastust avaldada, sest selle peale lähevad kaasaegsel emantsipeerunud naisterahvastel ju jalad kohe naksti risti. Okei, maksaks siis selle va seksi eest, aga see on ju jällegi seadusega keelatud kuritegu! Võtaks siis naise, aga on ammu teada tõde, et abielu on prostitutsiooni legaalne vorm, mis enamasti läheb kordades rohkem maksma kui pordumajas käimine. Okei, läheks siis litsimajja? Pagan, aga need ju keelatud ja murering saigi täis!

Ei teagi mida nüüd selle hingehädaga peale hakata. Kevade lähenedes hakkavad hormoonid ka möllama! Kastreerida ehk, sest igasugu rippuvad kehaosad toovad ju alati häda ja viletsust kaela ja seda tean ma juba omast käest imehästi. Paraku ka see maksab jälle omajagu raha ning haigekassa seda ei korva. Äkki mõni loomarst võtaks ette? Neil just parasjagu üks sooduskampaania käimas ja neil poleks ka ju vahet kellelt need kotid tagant ää naksatakse.

Kurat küll, pidi see uni nüüd nii äkitselt ära minema ja vaeva siin varahommikul oma pead lausa eksistentsiaalsete probleemidega! Mida teha? Andke nõu!

"Veidi peamurdmist"

Kes on vastava kursuse viletsamad lõpetajad, kes iial ei leia erialast tööd, sest toodaksid sellist praaki, et see oleks lausa loomade vastane kuritegu? Vaatamata sellele on aga siiski nii targad, et on suutelised tegema sääsele südamesiirdamisoperatsiooni, teavad absoluutselt kõikide loomade-lindude-kalade-putukate-roomajate vajadustest, tervishoiust ning hingeelust ja enamasti sõltub riigi lemmik- ja põllumajandusloomade eluolu just neist?
VASTUS: VTA, paluks mitte segamini ajada ühe riigiametiga, vaid Võru tragi-targa-tubli ametnikuga on ikka tegemist

Ja auhind, ringkäik Rakvere lihakombinaati koos võimalusega isiklikult äsja ilmavalgust näinud põrsale nuga kõrri lüüa, läks sedapuhku põlisele Haapsalu elanikule, 76 aastasele Laine Metsisele.
VTA soovib võitjale palju õnne ja head isu!

"Aitame ka Musi-nimelise kassi koju!"

Tuhat tänu armsad 151 Feissaris edasi jagajat ja mul hää meel teatada, et 15.veebruaril üles pandud kiisukese koduotssimiskuulutusele vastati ja täna läks see see vahva tegelane juba päriskoju. Proua Maie sõnul on uuteks omanikeks väga meeldiv abielupaar kesklinnast, kellel väikseid lapsi enam pole. Küllap jäävad kõik rahule ning kiisuke kohaneb kenasti.
Edu aga tiivustab ja sestap pakun seekord välja juba veidi raskema pähkli. Ka see 10 aastane nooruslik ja väga sõbralik kass otsib endale uut kodu. iseloomust niipalju, et ta magab hää meelega inimese juures ja külalistega käitub rahulikult. Üks viga või siis voorus, on tal aga ka ja nimelt on ta üliagar musitaja. Sellest ka nimi "Potseluika" ehk "Musike" või midagi taolist! Kodust peab vaene loom lahkuma seetõttu, et ta 86 aastane perenaine viiakse vanadekodusse ja sinna majja ei lubata igasugu elajaid kaasa võtta. Ilmselt sobib ta siis vanemale paarile või inimesele, kes enam noort looma ei julge võtta. Täpsem informatsioon aga jälle pr. Maie Vennikult - 53 303 458 ja jagage aga, ehk õnnestub veel üks eluke päästa.

"Riigiametid kukkusid seoses Alaveskiga õigustama ehkbla-bla-bla ......"

Võrumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn huntide tapmisest tänases Postimehes: "Huntide eutaneerimine tuli VTA-le üllatusena, sest ettekirjutustes tehti märkus aedikute parandamise ja tarastuse tugevdamise kohta. Horni sõnul läks loomapargi omanike pahameel ettekirjutuse tegija peale, kes peab hoolitsema selle eest, et kaitstud oleks nii hundid kui ka pargi külastajad. «Magamapanemise otsuse võttis ta ise vastu - mitte üheski kontrollaktis ega keskkonnaameti paikvaatluse protokollis ei ole sõnagi loomade eutaneerimisest» sõnab Horn.

"Alaveski Loomapark vajab heade inimeste abi!"

Suure surmaga sain Rein Kõivult täna mingusugusegi nimekirja,

millest Alaveski loomapargis kõige rohkem puudust tuntakse. "Ei ole vaja midagi, küll me kuidagi hakkama saame", pobises Rein hommikult tagasihoidlikult. Sitta te saate ise hakkama, sest Holm kotib teid neljaks ja loomade elu on ohus. Nii vähemalt arvan mina. Aga eks ta nii olegi, et ega see eesti inime taha ju abi vastu võtta ja punnitab viimase piirini, aga sedapuhku kutsub siis hoopis Eestimaa Loomakaitse Liit häid inimesi ja loomasõpru Alaveski rahvale toeks olema. Mida siis vajatakse? Ähh, ma ei hakka üldse ise midagi kribama, vaid kopeerin siia Reinu kirja: "Tere Kadri. Heiki plaanid on väga suured ja olen ka seda meelt, et plaanid peavadki olema suured, aga praegust olukorda arvestades kardan, et võidakse seda tõlgendada valesti. Vaatamata sellele panen kirja enda nägemused.

"Miks ma kirjadele ei vasta? Ikka vastan ju!"

Täna võttis üks inime ühendust ja päris miks ma kirjadele ei vasta? Reeglina ma vastan ikka pea kõigile, välja arvatud mingitele kauge maa tagant tulnud "hellõudele ja hau-aa-juudele". Uuringi siis postkasti ja lugemata kirju põle, siis aga avastan filtreeritud kirjad - ahh sa raisk, neid ikka oli seal terve posu! Siinkohal vabandused ja andke lollile talupojale andeks, ma põle osanud säält vaadata. Nüüd vähemalt on kõigile vastatud!
Mida siis päriti? Üllatavalt paljud inimesed soovisid aidata kiisusid-miisusid, Muuga memme ja Alaveski karusid. Tänud kõigile hoolimast. Olgu kohe öeldud, et Muuga memmele võiks kevadepoole orgunnida sinna kasvõi mingi soojaku ja talgute korras veidi majalogu kõpitseda. Samas ma ise eestvedajaks küll ei hakka, sest pole õiget jaksu. Lisaks pole mulle vaja ka mingeid pealkirju, a la "Kas Valner noolib vanamuti maad ja annetusi?" Nii, et nooremad inimesed ja Muuga rahvas võiksid kasvõi Teeme ära projekti ajaks mingi pundi kokku ajada ja luban igati kaasa aidata Iivi Kruusmaa elujärje parandamisele.

"KOOSELUSEADUS EIRAB ZOOFIILIDE INIMÕIGUSI!"

Palju jahutakse praegu sellest va kooseluseadusest. Kõik on õige, sest eks ka samasoolised taha ju kindlustunnet nii elu ajal või pärast surma, et nende maine vara ikka õigesse kätesse jääks. Sellest ma saan aru. Aga sellest neile ei piisa ja nad tahavad ka lapsi saada. Paraku on loodus nii seadnud, et mees+mees ja naine+naine järglasi ei saa. Nüüd nad tahavad lapsendada ja kisa on jälle taevani – nende INIMÕIGUSI rikutakse. Kõik jälle jahuvad ja higistavad ja vaidlevad. Ühed ütlevad, et loomulikult on neil see ÕIGUS. Teised jälle sajatavad, et imegu muna!

"ALAVESKI KARUSID OOTAB EES HUKKAMINE JA LOOMAPARKI SULGEMINE?"

Alaveski loomapargis on vast paljud eestimaalased käinud. Pargi omanikeks on perekond Kõiv, kes ihu ja hingega oma hoolealuste eest hoolitsevad. Alaveski oli muide ka ainuke koht Eestimaal, kus vangistuses hunte sai jälgida kuniks 3 võsavillemit plehku panid. Kaks tükki notiti kohe maha ja üks sai haavata ning ilmselt pole tedagi enam elavate kirjas. Nüüd läks lahti aga tõeline nõiajaht ja Veterinaar- ja Toiduamet süüdistas loomaparki viletsas aias, mis hunte ei pidanud. Olgu kohe mainitud, et eelnevalt olid need samad „SPETSIALISTID“ aia üle kontrollinud ja selle kõiksugu nõuetele vastavaks tunnistanud. Edasi järgnes Kõivude jaoks juba kurb sündmus – viimane kui üks hunt tuli ära tappa!

"Päike sulatab välja koerasitaväljad. Lihtsalt tore!"

Mial on üks nõme komme alati oma „hunnik“ otse teise hunniku kõrvale või peale maha poetada. Nii ka täna hommikul, aga neid hunnikuid polnud sääl mitte üks , vaid oma kümme. Ja olengi mina siis suurendusklaasiga kõhuli maas ja üritan sotti saada, milline neist aurab, et see üles noppida. Ei õnnestunud midagi ja otsustasin need siis juba kõik kaasa võetud kotikesse kühveldada. Need õhukesed väikesed kotikesed pole aga sellise raskuse jaoks mõeldud ja puruks ta läks. Palju õnne mulle ja tassisin siis kuldaväärt sõnnikut oma peopesades prügikastini! Nüüd võtan tulevikus igatahes ämbri ühes kui järgmine kord välja läheme ja olge te tänatud koeraomanikud, kes oma lemmiku SITTA ei viitsi üles korjata - annate ka mulle, vanale penskarile vähe tegevust.

"Vene keele käänded"

Vennapoeg on mul praegu taas Soomest siin või mis pagana vennapoeg, sest pärast viimase surma on kõik lapsed lausa mo enda omad, kelle täisikka jõudmisele veidi kaasa aidatud. See polegi aga oluline ja ühesõnaga Andreas on taas Eestimaal käimas.

Rääkisime kooliasjadest ja kõik nagu sujub, aga vat vene keelega jääb jänni. Kurat küll, inglise keelt ja espaniolat laksab küll, aga vat vene keel on jubedamast jubedam asi siin maamuna peal! Mis siin jubedat on? Põhisõnadega nagu nahhui, bljääd, hunja jne saab ju kõik jutud räägitud! Ja käänded? Meil on neid neliteist, aga venkudel ainult kuus! Ütlesingi, et õppigu põhisõnad ja käänded ära ning sellest piisab. Äkki on ka teil veidi kasu kui vene käändeid teate. Neid on tegelikult väga lihtne jätta:

Я – „IMINITELNÕ“

Ona -  „TVORITELNÕI“

Я –  „PREDLOŠNÕI“

Ona – „DATELNÕI“

Teper, Я - „VINITELNÕI“

kogda, Ona - „RODITELNÕI“

Lihtne ju, on ikka mädas see Soome haridussüsteem!

"Otsin naist!"

Istusime eile õhtul mooriga jälle kodus ja passisime telekast mingit jura. Viimasel ajal aga tundub, et kuidagi igav on see eluke mul ja eit ei anna ka mingit värvi juurde. Üle poole aasta on juba koos oldud, aga kuidagi väga läilaks läheb kogu see värk kätte ära – keegi ei röögi, keegi ei tule kallale, üle päeva välja ei visata, mutt tina ka ei pane ega räuska ….. IGAV JA MASENDAV! Ja eluke muudkui veereb tühja! See on ikka jama küll kui see peaks nii jäämagi, et istume käsikäes ja suures üksmeeles saame vanaks ning ootame surma.

"Sõbralik kiisu otsib armastavat kodu" - UUES KODUS

Sedapuhku vaja siis üks kiisuke uude kodusse aidata. Temast loobuti kümne päeva eest ja põhjuseks öeldi loomulikult jälle seda, et lapsel tuli üleöö kassiallergia peale. Võibolla tuli ka, aga see polegi oluline. Oluline on kiisule uus armastav pere leida. Hukule määratud kassi võttis üks memm ajutiselt enda juurde. Ta on uut peret otsinud, aga seni tulutult. Sestap aitan veidi kaasa ja ka Teie saate abiks olla kui edasi jagate või mõnda "kassiotsijat" teate.
Tegemist siis 1 aastase emase kassiga. Proua Maie sõnul on kiisu väga sõbralik, mänguhimuline ja naudib paitamist. Ööseks poeb ikka inimese kõrvale kaissu nagu ka Kasside Õiguste Deklaratsioon sätestab. Hiirekuninganna on vaktsineeritud, steriliseeritud, kiibitud, hoolitsetud ning pass on tal rohkem korras kui mu enese dokustaat. Momendil elab ta siis Lasnamäel, aga täpsemat inffi saate juba proua Maielt, telefonil 53303458
Tänud juba ette!

"Räbalates Anu"

Kohtusin mõned päevad tagasi Anu, Kükametsast pärit neiuga ja süda justkui tõmbus valust kokku. Vaatepilt oli ahastav - noor neiu, kelle elu alles algab ja tulevik peaks helge tunduma, patseerib räbalates mööda linna sihitult ringi. Ja seda meie kliimavööndis!

„Meeste pilgud soojendavad mind“, vastas ta häbelikult.

No kurat, vanduma ajab!

„Kas me sellist Eestit tahtsimegi, kus kõrgharitud noored ei leia endale kohta ja peavad igasugu lootuse kaotanutena, surma trotsides, kaltsudes ringi siiberdama?“, tahaks ma poliitikutelt küsida.

"Head sõbrapäeva! Mis mõttes?"

Valentinipäeva mõtteks on lähedasi inimesi meeles pidada. Algselt oli päev pühendatud siiski ARMASTUSELE ja KALLIMALE, kellele anti oma tunnetest märku. Lääne-Euroopas ja Ameerikas ongi see päev eelkõige just armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäev. Täna on mulle üsna palju soovitud hääd sedasamust päeva ja sestap mõtlengi, et on see nüüd mingi nali või? Kas ma tõesti olen niiiiiiiiiiiiii paljudele lähedane sõber? Kas tõesti niiiiiiiiiiiiiii paljud naised tahavad minuga täna kihluda või abielluda või armastust avaldada? Issand halasta!

"Hoopis kaebaja oli tõeline tigedik, mitte koer!"

Sel nädalal tuli üsna mitu kaebust seoses haukuvate ja vabalt ringi jooksvate koertega, kes siis naabrite elu kibedaks teevad. Veider, aga millegipärast tulevad samalaadsed kaebused justkui kokku lepitult ja ikka nii, et kui tuleb teade seoses nälginud peniga, siis sellele järgneb veel paar kaebust, kus kurdetakse mõne kutsa ninaesise pärast. Nii vähemalt mulle tundub.
See nädal oli siis haukuvate koerte nädal ja käisin ka Pelgulinnas ühte „tigedat“ koera vaatamas. Olgu kohe öeldud, et üldjoontes reageerin ma praegu ainult sellistele juhtumitele, kus tundub et looma elu on ohus. Teistega las tegelevad ametnikud (keda muide on ilge hunnik), kes selle töö eest ka palka saavad!

"Hiirtest ka natuke ....."

Kui eile Mia „hiirejahist“ kirjutasin, meenus mulle veel paar närilistega seotud lookest, milles olin osaline. Üks looke on kurvem, aga teine päris naljakas. Hakkame pihta kurvemast. Olgu kohe öeldud, et ega ma mingi eriline närilistesõber ole. Nad meeldivad mulle nagu kõik elusolendid ja neid on tore jälgida, aga oma kodus ma neid

"Hiir, Mia ja hiireviu"

Täna hommikul oli äge vahejuhtum Miaga. Meil siin maja taga on taoline haljasala või põllulapike, kus üksjagu hiiri elutseb. Ülekõige pälvivad Miaka tä
helepanu mõistagi pardid ja teised sama kasvu sulelised. Kui neid parasjagu aga käepärast pole, siis naudib ta hiirte kimbutamist. Sadist selline!

Ja eks ta igal jummala hommikul hakkabki esimese asjana ikka nuuskima ja jälgi ajama, mitte oma „hädasid“ tegema. Nii ka täna. Kui me enamasti hiiri ei kohta, siis täna läks teisiti ja üks juustuvaras laskis ta eest varvast. Lume peal oli kenasti näha kuidas tegelane muudkui vudis ja õnnetul kombel ei leidnud ühtki auku kuhu pugeda. „Vereimeja“ Mia loomulikult järgi. Karjun, mis ma karjun, aga maailma kuulekaim koer unustas ühtäkki oma nime ja ei allunud absoluutselt. Ja ajab ta siis vaest hiirt taga kui korraga jääb seisma ja passib taevasse.Passin minagi. Ja sealt see lind siis uhkelt pikeerides tuli ja üritas samuti hiirt kätte saada. Sigadus kuubis ja see kohe üldse Miale ei meeldinud – nüüd hakkas ta juba lindu taga ajama! Lahe vaatepilt – hiir ees, siis mingi tiirutav lind, siis koer ja kõige lõpuks käte-jalgadega vehkiv kahejalgne. Kes see ikka kinu teeb kui mitte ise?

"Mähel, Ecolandi naabruses elavad rebased"

Keegi Roman-Mati andis täna teada: "Tere! Teatan, et Mähel Ecolandi ümbruses ja Randvere tee raudteeülesõidukohas tegutseb rebaste paar. Bussijuhina olen neid mitu päeva järjest seal majade vahel ja teel jooksmas näinud. Oleks vaja kõigi raadiojaamade kaudu soovitada sealseid elanikke oma lemmikloomi ööseks, pimeda ajaks ära peitma kui ei taha neist ilma jääda!"
Eks neid rebaseid ole alati ju äärelinnas nähtud ja vaevalt siin nüüd suuremat sorti meedialärmi vaja läheb, aga selle kandi kassiomanikud võtke siis teadmiseks.

"Luigel läks kaduma kümnekuune Volli"

Sõber Volli oleks vaja taas koju aidata. Volts on kümnekuune ja kaduma läks eile Luige alevikus. Koer on hästi sõbralik ja annab lillat kaelarihma.Kui olete teda näinud, siis helistage otse 53 02 67 61. Iga Info on teretulnud! Leiutasu antakse ka, tervelt 200 eurot puhtalt kätte.

"Liiklusõnnetus loomaga. Kuidas käituda?"

Kribasin siin paar päeva tagasi ühest kiisust, kes masina rataste all oma õnnetu otsa leidis. Küllap need teedel vedelevad õnnetud hinged või õigemini see, mis neist järele on jäänud, on silma hakanud vast igale autojuhile. No ikka juhtub ja ega absoluutne enamus meist neid ju meelega alla aja. Teadsin kunagi aga ka paari tüüpi, kes kohe ei saanud rebasest, kährikust, kassist või mõnest muust väiksemat sorti elukast mööda sõita, ilma neid alla ajamata. „Neid on niigi palju ja ma teen loodusele teene kui neid hävitan“, ütlesin kunagi Jüri nimeline tolgus, kui oli teepervel kõndinud kassist üle sõitnud. Lugu juhtus nõuka-ajal ja see lõpetas ka meie tutvuse.

"Esimene lepatriinu juba veebruaris nähtud!"

Istun mina arvuti taga ja kirjutan ning ühtäkki märkan paberil liikumas mingit putukat. "Puuk, kindlasti puuk!", ei hakka ma eriti pead vaevama. Aga kus kuradi kohast peaks praegu tulema puugid? Uurin lähemalt. Nägemine pole ka enam see ja sestap toon luubi. Tere talv! Hoopis väike LEPATRIINU!!!
Mida nüüd see peaks tähendama ja kus kohast sai lepatriinu veebruarikuus mu kirjutuslauale? Küllap see tähendab ikka seda, et kevad on lähedal. Soomeski olla juba talveunest ärganud karusid nähtud. Meil on selline kiiksuga pere, et isegi igasugu putukad - mesilased, kärbsed, ämblikud jne, visatakse ikka aknast välja, mitte ei lööda kohe maha. Praegu on õues aga lepatriinude jaoks liiga külm. Järelikult tuleb tuppa jätta ja nii ma saingi täna hommikul uue lemmiklooma. Huvitav, millega teda söötma peaks?

"Piinatud koer Muuga memme juurest pärit polnud"

Käisin täna taas Muuga memme ehk Iivi Kruusmaa juures ja sedapuhku nägin ka kollast, põlvekõrgust koera hoovi peal. Loom oli puhas, toidetud ja rihm kaelas. Genitaalide piirkonnas mingeid haavandeid polnud ja seega polnud tegemist siis selle koeraga, kes Muuga Maxima juures kinniseotud „vändaga“ ilmarahvale silma jäi. Kuti, nagu memm koera kutsus, polevat aga üldse tema oma, vaid kuuluvat naabrile ning käivat vahetevahel tema juures vaid söömas. Nii ta väitis ja seda kinnitasid ka naabrid. Samas jutust tuli välja, et eelmisel ööl oli koer siiski tema juures. Üldjoontes Kuti tervislikule seisundile ma küll etteheiteid teha ei saa, aga see selleks.

"Kuidas küll prahi sees elavat memme aidata?"

Käisin täna taas Muuga memme ehk Iivi Kruusmaa juures ja sedapuhku nägin ka kollast, põlvekõrgust koera hoovi peal. Loom oli puhas, toidetud ja rihm kaelas. Genitaalide piirkonnas mingeid haavandeid polnud ja seega polnud tegemist siis selle koeraga, kes Muuga Maxima juures kinniseotud „vändaga“ ilmarahvale silma jäi. Kuti, nagu memm koera kutsus, polevat aga üldse tema oma, vaid kuuluvat naabrile ning käivat vahetevahel tema juures vaid söömas. Nii ta väitis. Samas jutust tuli välja, et eelmisel ööl oli koer siiski tema juures. Võta nüüd kinni. Üldjoontes Kuti tervislikule seisundile ma küll etteheiteid teha ei saa, aga see selleks.

"Stroomi ranna julge luik"

Loodus hakkab ikka täitsa segi minema. Käisime Miaga paar päeva tagasi Stromkal jalutamas ja kohtusime ühe luigega, kes teps mitte meres ei sulistanud vaid lõsutas teepealses lombis. Meid nähes hakkas tüüp kohe vastu tulema ja ei kartnud ta ei mind, ei Miat ega ilmselt vanakuraditki. Algselt arvasin, et "linnukoer" tormab kohe saaki krabama ja tõmbasin rihma koomale. Tühjagi, parte ajab ta küll taga, aga luik.....täiesti savi!. Siis arvasin, et lind peaks koera ikka kartma, aga jälle eksisin. Mia läks juurde ja nuusutas. Luik lasi sellel kõigel rahumeeli sündida vähimatki tähelepanu neljajalgsele osutamata. Mina huvitasin teda aga küll ja korra-paar ta lausa sikutas mind jopest. Tegelikult on see muidugi nende neetud söötjate teene ja eks ta oma palukest nuias. Meie Miaga veelinde reeglina ei toida ja tegime minekut. Vana kurat .....luik järgi ja seda kuni peaaegu Pelguranna tänavani! Siis keerasime otsa ringi ja tegin veidi kisa, et kerjusnokk tagasi mere äärde kupatada. Ega see esialgu hästi õnnestunud, aga lõpeks hakkas ta laisal-laisal sammul meist eemalduma..........

"Nugised tungivad linna ehk veel üks saabunud murekiri"

"Meil on selline mure, et üks loomake on asunud elama meie majja. Muidu on nähtud teda akende taga ja varikatuse sees, aga nüüd juba proovib läbi seinte jõuliselt sisse tungida.Tegemist on ärimajaga, mis asub Tallinnas Paldiski maanteel. Lisan ka antud tegelasest pildi manusesse.
Ehk oskate aidata, mida teha või kes võiks antud tegelase kinni püüda?

Kuna probleem süveneb, sest see on juba neljas taoline kiri ühe kuu jooksul, siis lisan ka loomakaitse liidu soovituse:
"Nugiseid on viimasel ajal Tallinna kolinud üsna palju, sest toitu on linnas ohtralt. Tegemist on loodusliku protsessiga, mille vastu võidelda on üsna mõtetu ning ka võimatu. Hoone lõhkumise vastu peab aga muidugi midagi ette võtma. Ilmselt peaks majahaldur asja üle vaatama ning võimalikud sissepääsu kohad sulgema.
Lisaks võite ühendust võtta ka Keskonnainspektsiooni telefoniga 1313, kes edastab teate Keskkonnaametile. Viimase kohustuste hulka kuulub ka hättasattunud metsloomade abistamine. Teie probleemi puhul küll loom hädas ei ole, kuid ehk saavad nad siiski kuidagi aidata ja toimetavad ta tagasi loodusesse."

"Loomakaitsjate tähelepanu pälvinud memm elab tänini eluohtlikestingimustes!"

Aasta 2007
Just-just loomakaitse seltsiga liitunud, keegi Valner, tormab oma esimest nö ametlikku juhtumit lahendama. Muugal toitvat
mingi tädike koeri surnud koertega! Sigadus! Loomapiinamine! Kohale jõudes avaneski õõvastav pilt – mingi pesemata mutt, leeklamp käes, üritas tõesti ää koolenud penilt karva maha saada. Ta ei teinudki sellest saladust, et korjus läheb teistele söögiks. Lisaks vedeles hoovis veel surnud koeri. Jäle vaatepilt! „Loomad ära võtta ja kinni vaja panna sihuke!“, nii ma toona mõtlesin. Helistasin Reporterisse, aga sealt öeldi, et nemad mingit loomajama ei näita. Siis helistasin AK-sse ja Anne Raiste tegi loo ära. Hiljem helistas juba Reporteri boss ise ja ütles, et nad teevad loomapiinajamemmest palju parema loo. Elo Mõttus tegigi. Kas just parema, aga pikema küll. Nii ma sinna tele-oravaratta peale aastateks liduma kogemata kombel jäingi.

"Muuga rahvas! Teie kandis liigub kinni seotud genitaalidega koer!"

Ahoi sõbrad. Sain täna järgmise kirja ja käisin seda vaest koera otsimas, aga ei leidnud. Seega eelkõige siis Muuga ja Pärnamäe rahvas, kui näete seda vaest koera, siis püüdke aidata. Kui koer tige pole, siis lõigake nöörid läbi. Kes teab aga kus ta elab siis andke aga julgelt teada. Kiri ise on siis järgmine:
"Tere. teatan hädajuhtumist loomaga
Täna kella 17.00 paiku (05.02) märkasin Muuga tee 110 Maxima kpl juures isast koera , heledakarvaline , suur., kes ei saanud pissida. Tema genitaalid olid nööriga kinni seotud ja nöör omakorda ümber keha seotud. Teatasin ja palusin Maxima kaupluse töötajal (noormees kassas) , et teataks kasvõi politseisse.
Keegi ei saanud aidata, sest ei tea ju kuidas loom reageerib ja millised on tagajärjed ning kui suur on genitaalide kahjustus.
Palun kui on teil piirkonniti jagatud vabatahtlikud või oma ala spetsialistid, SIIS SEE LOOMAKE VAJAB KIIRESTI ABI. See on ka eramajade piirkond. Täpsemalt asub kauplus läbi Pärnamäe kalmistu vasakule Maardu poole. Olen suures šokis. Kes nii elajaliku teoga on hakkama saanud? Mina saan ju ainult informatsiooni korras aidata".