Nagu ma teile siin juba kirjutasin, siis sai eile autoga paranduses käidud ja täna raba vahel siiberdatud. Ühest kentsakast vahejuhtumist ma aga ei kirjutanud ja nimelt sellest, et moor käis seal raba vahel ka korralikult selili. Sellest aga veidi hiljem ja läheme sissejuhatuseks tagasi remonditöökotta. Nagu te isegi teate, siis õnnestus ühel ära joonud närvide ja ajuga tüübil mulle „vägivaldse vennikese“ silt otsaette kõrvetada ja sestap tulevad teinekord ka võhivõõrad mehed oma muret kurtma, kes sellesamuse laasaegse nõiajahiga kokku puutunud.
Ja kuulsime koos mooriga seal töökojas üht veidravõitu lugu. Ja nimelt ühe mehe naine libises õues ning kukkus oma pea katki. Jooksis koju, mees pani massinale hääled sisse ja kihutasid tuhatnelja haiglasse. Seal võeti nad kohe ette ja vist oli vaja isegi paar õmblust teha. Ühtäkki aga astusid sisse pollarid ja palusid mehel ruumist lahkuda. Kui ma nüüd õieti aru sain, siis naise juurde jäi üks pollar ja teine läks mehega kaasa. Ja hakkaski jant pihta: „Ole nüüd meheks ja tunnista üles, et lõid oma naist!“ „Ülekuulamine“ olla kestnud jupp aega. Ka naise juures sama teema: „Ära karda seda jõhkardit ja tunnista ta üles, et mees andis kolakat.“ Naine vastu, et pole löönud ju! Pollar aga ei jätnud jonni: „Ära karda, me kaitseme sind ja räägi nüüd aga kõik ausalt ära. See on riiklik prioriteet ja me reageerime väga otsustavalt. “ Ilmselt oli vaja siis „linnuke“ kirja saada ja kui veidi vinti üle keerata, siis palju polnud puudu, et vaene naine oleks juba mentide käest tappa saanud, et tunnistama ei soostunud. Lõpeks pandi nende andmed kirja ja jäeti rahule ning anti number kuhu helistada kui "ohver" peaks ümber mõtlema. Tere talv, pandi kirja! Kuhu? Mille eest?
Kuulasime koos mooriga ja raputasime pead: „Pole võimalik!“ Igatahes mina võtsin vastu kindla seisukoha ja teatasin seda ka memmele: „Juhul kui ta peaks kukkuma ja pea või mõne muu koha ära lööma, toidumürgituse saama jne jne“, siis mina abi saamiseks kuskile ei pöördu. Võõraid naisi ei aita ka, sest see kõik võib halvemal juhul vanglas lõppeda! Moor oli nõus. Ja täna nagu tellimise peale libiseski ta seal raba vahel ja lamas siis ristseliti lume sees, hing enesel kinni. Mina kükitan kõrvale ja kohe pärima, et äkki on abi vaja? Moor ütleb, et pole vaja, sest ka tema ei viitsi pollaritega jahuma hakata. Ma pärin, et kas luud-kondid on ikka terved? Vanainimestel on need ju haprad ja lähevad pooleks nagu õlekõrred. Lisaks ei taha nood ju takkaotsa veel kokku kasvada. Moor vastab, et kõik on korras ja tal polevat veel luud hõrenenud! Ei ole tal jeee! Magan juba viimased paar kuud teises toas, sest luud hõrenevad sellise paukumisega nagu aiapostid pakase käes ja magada on võimatu!
Põgeneks ära, aga süda ei luba. Aidata ka ei julge enam. Mida teha? Lõpuks mõtlesin välja salaplaani kuidas kallist memmekest aidata. Oma telefoni pealt helistada ei saa, sest pollarid teevad kindlaks, et jut mina helistasin ja see on selgemast selgem! Sestap ütlesingi moorile, et lähen helistan kuskilt taksofonist, moonutan häält ja teatan ta asukoha. Tema aga lebagu vagusi ja küll abiväed saabuvad. Siis pärin, et kas tal ikka dokustaat on arstide tarbeks kaasas? Ta vastu, et ei ole, me tulnud ju ainult jalutama! Sa püha püss ja ristivägi! 76-aastane inimene, kellega võib iga hetk midagi juhtuda, ei võta passi kaasa!? Ma kohe vihastasin. Lõpuks ajas moor end ikka püsti ja lonkasime auto poole. Kuradi hea, et niigi läits ja oma kodus on ikka palju parem põhku pugeda kui plate peal peesitada. Kui oleks helistanud, siis oleks see asi aga kinnimajas võinud lõppeda küll. Olgu see ka teile siis õpetuseks ja võtke snitti kuidas käituda kui kallis naisuke peaks libastuma või haigeks jääma! Juba homme võtan kodus ette suurema remondi ja katan seinad ning mööbli porolooniga, et oleks pehmem. Sekelduste vältimiseks võite sama teha, aga abi ärge küll kutsuge, sest siis läheb jamaks. Pagan, siis aga süüdistatakse abita jätmises ja halvemal juhul ju lausa mõrvas ning kinni pannakse ikka! Hulluks ajavad ja oskagi enam kuidagi käituda!
