Loomakaitseorganisatsioonid: loomavaenulik eelnõu tuleb peatada

15. septembril 2025 saatis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium arvamuse avaldamiseks loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu. Eestimaa Loomakaitse Liit koos enam kui kahekümne loomakaitseorganisatsiooniga nõuab eelnõu peatamist ja on loonud ka rahvaalgatuse, et takistada selle vastuvõtmist praegusel kujul. Loomakaitseorganisatsioonide valdavat enamust ei ole eelnõu arutellu sisuliselt kaasatud, ka ei ole loomakaitseorganisatsioonid eelnõu sõnastust sellisel kujul heaks kiitnud.

Heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks

Heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks tuleb taas! Oma panuse annavad Epp Maria Kokamägi, Navitrolla, Mart Sander, Marianne Seimann, Rein Meresaar, Kristin Tomson jt. Eesti kunstnikud ja käsitöölised!

Toimub kolmandat aastat nüüdseks juba traditsiooniks kujunev heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks.

On kujunemas traditsiooniks, et Eesti kunstnikud ja käsitöölised panevad oma seljad kokku, et teha üheskoos üks suur heategu hätta sattunud loomade aitamiseks.

Kuradi loomad ajavad une ära. Seepärast juba mõned tunnid üleval. Õigemini mitte loomad ei aja und ära vaid eesti riigi plaanitav loomakaitseseaduse parandus teeb hunnikus kurja ka ja see ei lase magada. Teema vajab pikemat seletamist ja joonistan teile järgmisel nädalal kõik lahti, mis toimuma hakkab kui see teoks tehakse. Püüame siis kõik koos sellele vastu seista enne kui hilja, kuigi millal need poliitikud rahva arvamusega ikka nii väga arvestanud on? Tehakse ära ja loll pööbel olgu vaiki!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid ikka oma Ruudikesest. Nüüd on pool aastakest täis kui kodunt lahkusime ja mööda ilma ringi vurame. Kui väga täpne olla, siis mõned korrad oleme ikka kodus ka käinud, aga ööbinud seal nüüd küll pole. See tekitab õigustatud küsimuse milleks seda kuluallikat üldse vaja on? Selleks, et tulevikus varamaks kraesse saada? Mõttekoht igal juhul.

Sügisballaad vanamoori, koera ja lõkkega. Peaasi, et selle idülliga väga ära ei harjuks. Ju ei harju ikka.

Moori pildil pole, sest läks metsa hagu korjama. Oma kolm tundi tagasi pani kalossid jalga ja tegi minekut. Hiljuti oli räme lõrin, kisa ja rabelemine. Kohe korralik kisma kuulmise järgi.

Lainemurdja on esimesel pildil. Hoiatav silt kah väljas, et ohtlik värk ning targem on keset merd asuva tuletornini mitte minna. Naljatilgad, see ka mõni lainemurdja kui lained muudkui üle peksavad. 

Anna kuradile sõrm. Ennustasin oma ajal, et öösihikute lubamisega laseme džinni pudelist ja enam seda sinna tagasi juba ei topi ning tahavad lastavaid loomi aina juurde. Läkski lahti ja nüüd on vaja juba kährikuid kui katku levitajaid nottima kukkuda. Miks ainult kährikuid? Anname "ajutise" loa kohe kõikide metsaasukate tapmiseks - katkulevitajad kõik!

Pekkis nagu natuke. Perseiite ja virmalisi ei näinud. Ka eilset punast kuud mitte, kuigi istusime Ruudiga lausa esireas. Öösel oli nii kõva udu, et ei leidnud selle seest masinatki üles. Magasime heinamaal. Kah "ohvrid" nagu tänapäeval kombeks, aga suurema nutulaulu ning kirumise valitsuse ja absoluutselt kõigi aadressil jätan kaugemasse tulevikku.

See-eest nägime aga eelmisel kuul paari teist asja. Üks neist toimus Ida-Virumaal, Päite loomapargis, kus kohtusin toredate inimestega. Paar neist isegi tuttavad juba varasemast ajast. Juttu jagus pooleteise tunniks ja nagu minu puhul ikka, siis lobisemisel polnud otsa ega äärt ning lõpuks ei suutnud kuidagi vaiki jääda. Täitsa tore oli ja aitäh kutsumast Anne Kippar.

Paps sündis mul Valgamaal, aga ta suri noorelt ja seetõttu on see pool mu pärinemisloost kaduma läinud. Talu asukoha sain oma viis aastat tagasi siiski teada ja paar korda olen isegi otsimas käinud, aga tulemusteta. Seekord võtsin oma meessoost tite ka kaasa, et seltsis segasem ja enne alla ei anna kui isa sünnikodu saab üles leitud.

Terts tuli koos oma alaealise mehe ja beebiga ka appi. Ta kaasa ju samuti Valgamaalt pärit ja teab igat metsarada. Aga nüüd läheb vist lugu natuke kriminaalseks, sest ilm oli väga sant ning mul on põhjendatud kahtlus, et mõni eurodirektiiv kindlasti keelab taolise ilmaga beebidega õues olla. Sestap unustage Tertsu nimi ja kõik sinna juurde kuuluv.

Ruudil on ilmselt üks vägevamaid kaelarihmu, millel hunnikus nii vilkuvaid kui välkuvaid tehnikavidinaid peal. Kohe kosmosest näha ja lausa Linnutee tagumise servani välja. Vähe sellest, mul kõrval galaktikas paar loomapäästjat kah tuttavad ja nende sõnul näevad isegi nemad kui Ruts õhtuti pissile läheb.

Jumpstükid saadavad mobiilile kenasti signaali ka, et ikka näha oleks, kus tüüp parasjagu asub. See on ka hädavajalik, sest me ju kooserdame pea kõikjal. Nende vidinatega on aga veidike jama ka - nad ju möödavad nii hingamist kui kuulavad norskamist jalutusringide pikkuse ja kulunud aja mõõtmisest rääkimata.

Tervisliku toitumise alused. Neist ma pean rangelt kinni. Poes küsin ka enamasti ikka kõvade meeste toitu, mis tähendab igasugu saiakesi, kommikesi ja muud magusat. Tuli pannkoogi isu peale. Kohe kippadi-koppadi poodi. Lahmasin korvi ka pähklimääret - see mekib hästi ja hoiab kilod kenakesti kontrolli all. Kõige peale veel värsket maasikamoosi ja nämma-nämma!

Pärnu kandis jäi eile õhtul üks kassike auto alla. Poogen ja kah mul asi, millest kirjutada, sest neid jääb ju iga jummala päev. Tõsi, aga see juhtum on veidi teistmoodi ja seda just juhi käitumise tõttu. Absoluutne enamus juhtidest ei vaevu isegi kinni pidama kui väiksemast loomast või linnust üle sõidavad. Vastuvaieldamatu kurb fakt.

Kas teie käituksite siis teisiti? Õiget vastust teame me kõik, aga tegelikult? Kas mina ise käituksin teisiti ja unustagem korraks, et tegelen loomade päästmisega juba pikki aastaid?

Vastuse leiad Loomaveebist

Tundub suur ja linnainimese jaoks kindlasti "väga ohtlik" elukas. Ärge laske end ilge suurendusega tehtud fotost petta ja tegelikkuses oli sel minidraakonil pikkust praegu veel vaid paar-kolm sentimeetrit. Kusjuures ta oli üks pirakamatest, kes silma jäi. Teised olid nii tillukesed, et vaata või luubiga. Ei ürita üldse internetiga abiga tarka panna ja pole õrna aimu kellega täpselt tegu on. 

Lugu ise Loomaveebis nagu ikka

Mõtlen mina neid looduseasju ja ei saa enam üldse aru. Äkki ei peagi saama? Kas keegi on viimastel kuudel lugenud huntide pahategudest, millest meedia varasemalt vaat, et nädalast nädalasse pasundas? Ei ole ühti ja nagu noaga lõigatud - hundud leppisid ilmselt kokku, et alates 1. juunist kell 16.42 nad rohkem ei murra. 

Suurim looduslik vaenlane aastal 2025 on aga metssiga. Punkt, aamen ja püüdku keegi vaid vastu vaielda! Ja siin jooseb mu mõistus täiega kokku. Neid on kütitud tuhandete kaupa, aga otsa ei lõppe.

Lugu jätkub Loomaveebis: Segased tunded selle va seakatkuga

Naisi peab kuulama ja ma olen jube hea kuulaja. Maailma kõige parem. Hiljuti oli mul eksnaiskaga üks igati hariv, teineteisest lugupidav ja sügav süvavestlus, mille lühidalt teieni toon. Seisime ta maja ees kui ta korraga käega kahe kuju poole osutas, kes tänaval meie poole liikusid:

"Näe, laps jõuab ka kohe siia"

"Kuskohas?"

"Näe tulevad sealt."

 "August,", ütles August teisest august, "käes on august, tule välja august."

"Kuule, August," ütles August. "Miks sa tulid sellest august?"

"Sestap tulin sellest august, et käes on august!"

Hurraaa, varsti saab kooli. Issand kui tore, sest vaheaeg hakkabki juba närvidele käima. Ma olen kohe nii elevil-elevil. Kindlasti ühinevad minuga sajad tuhanded noored õppurid. Muahahaa ....

Pidu oli. Vanaema 75.sünnipäev? Tütar lõpetas ülikooli või hoopis peaaegu, et 40-s pulmaaastapäev? Ei midagi taolist vaid sebisin järjekordse 24 aastase neiu ära. Balti jaama turult sebisin. Seisis teine lihaletis, määrdunud põll ees ja osava kirvelöögiga eemaldas kanadelt päid.

Issand kui nunnu ja romantiline. Päike paistis, linnud laulsid ja verd pritsis igasse ilmakaarde. Olin kohe müüdud mees. Sellest on nüüd juba tervelt 3 nädalat või 300 aastat, aga ta siiamaani arvab, et olen tore inimene. Eks ma olen muidugist natuke hämanud ja teeselnud ka.

Lajataks ühe pardavideo veel lisaks. Ei teagi, mida ma sel hetkel mõtlesin, aga õhtuks oli aju juba nii toss, et esmalt arvasin, et tegu on vineerist välja saetud põdrakujuga, milletaolisi siin-seal vahest ikka näha saab. Vineerist põder keset metsa?! Täitsa lollakas!
Korraga hakkas see "vineerpõder" aga liikuma. Nendel teedel, mida puud vahetult palistavad, olen reeglina n-ö ooteseisundis, et kohe-kohe võib keegi põõsaste vahelt välja astuda. Väga stressav, aga parem karta kui kahetseda. Mõistagi on tark sellistel teelõikudel ka gaasipedaalile väheke armu anda.

Käes on taas sellised ööd, mil saab uksed-aknad lahti magada ja Ruts põõnab pärast päevakuumust meeleldi just auto all. Täitsa sügaval metsas ma teda huntide-karude tõttu välja pelgan lasta, aga külade lähistel võtku aga heaks.Reeglina mööduvad ööd täitsa rahulikult ja tõtt-öelda magab sedapsi sada korda paremini välja, kui oma toas ja omas voodis. Täna öösi oli aga mingi trall ning üsna mitmel korral hoiatas Ruudi raevuka haukumisega julma vaenlase saabumise eest. Kebisin aga kaema, aga põllu kohal laiuva uduloori seest ei paistnud keskit ohtlikku.

Mis imeloom see nii pika sabaga teed ületab? Ei sellest kohe aru saanudki vaid alles ligemale jõudes sain sotti, et pardiemme koos oma tittedega ületab maanteed. Veel üks pesakond?! Kohe-kohe on aastavahetus ja ikka veel kooruvad? See saab tähendada vaid üht - pikka-pikka sooja suve. See on küll hää!

Kordamine on tarkuse ema ja tublidus ettevõtlikkuse isa. Me hakkasime nüüd ka Rutsiga tarkadeks ja tublideks ettevõtjateks ning raha lausa voolab uksest-aknast sisse.
Kuidas küll, tahate kindlasti teada? Väga lihtne ja hakkasime korraldama loodusmatku. Täpsemalt öeldes vaalavaatlusmatku ja mitte kusagil kaugel ookeanil vaid siinsamuses koduses Eestis ühe karjääri peal.

Harjutusi eelseisvaks eluks. Nagu mäletate, siis lubasin pärast 80-dat sünnipäeva paarikümneseid neidusid lausa mitme kaupa rasestama hakata, sest siis lõpuks olen ometigi päriselt isaduseks valmis.

Sinna on veel natuke aega, aga väga pühendunult juba valmistun nagu isegi pildilt näete.

Paar päeva tagasi oleksin peaaegu, et endale veel teise koera lisaks saanud. Tegime Ruudiga õhtust jalutusringi kui korraga üks ilmatumalt vahva retriiver sabas vantsima hakkas. Hästi sõbralik ja väga tore tegelane. Ruudi va ohmakas näitas alul muidugist hambaid ja tahtis talle turja karata. Kutsusin teda mõistagi korrale, aga külalist see Rutsi tõmblemine eriti ei huvitanudki.

Pilves, sajab ja üks suur jama. Ometigi seda ennustati ette juba sada või enamgi aastat tagasi kui nafta progressivankri ette rakendati. Siis peeti neid teadlasi hulluks. Ka täna on pigem targem kliimast mitte rääkida kui lolli inimese silti otsa ette ei taha saada. Võime ju vaiki olla, aga tulevik saab olema aina hallim, vihmasem ja marusem. Saate isegi näha, aga loodetavasti ei pühi kliimamuutus meid siit maamunalt minema nagu see kümnete tteiste tsivilisatsioonidega varasemalt teinud on.

Jälle üks päev saigi otsa. Täitsa hea päev oli. Nagu pildilt isegi näete, siis ka Ruudi mõistab päikeseloojanguid nautida.

See on vast nüüd küll soovmõtlemine, aga vähemalt täna ta vaatas küll pikalt-pikalt ja väga mõtlikult kuniks see põlev kera merre vajus.

Mida ta küll mõtles? Kes seda teab, aga oleks ikka hiiglama vahva küll kui loomade-lindude keelt ja meelt lõpuni mõista suudaks.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olen sel aastal juba kuus korda meres käinud," kutsus Ruudi ujuma.

Täitsa sassis omadega, aga ega koerale sa alla ka jääda. Umbes sama lugu nagu naisega ja siis ei jõua tänitamist enam ära kuulata.