Naisi peab kuulama ja ma olen jube hea kuulaja. Maailma kõige parem. Hiljuti oli mul eksnaiskaga üks igati hariv, teineteisest lugupidav ja sügav süvavestlus, mille lühidalt teieni toon. Seisime ta maja ees kui ta korraga käega kahe kuju poole osutas, kes tänaval meie poole liikusid:

"Näe, laps jõuab ka kohe siia"

"Kuskohas?"

"Näe tulevad sealt."

Pidu oli. Vanaema 75.sünnipäev? Tütar lõpetas ülikooli või hoopis peaaegu, et 40-s pulmaaastapäev? Ei midagi taolist vaid sebisin järjekordse 24 aastase neiu ära. Balti jaama turult sebisin. Seisis teine lihaletis, määrdunud põll ees ja osava kirvelöögiga eemaldas kanadelt päid.

Issand kui nunnu ja romantiline. Päike paistis, linnud laulsid ja verd pritsis igasse ilmakaarde. Olin kohe müüdud mees. Sellest on nüüd juba tervelt 3 nädalat või 300 aastat, aga ta siiamaani arvab, et olen tore inimene. Eks ma olen muidugist natuke hämanud ja teeselnud ka.

Lajataks ühe pardavideo veel lisaks. Ei teagi, mida ma sel hetkel mõtlesin, aga õhtuks oli aju juba nii toss, et esmalt arvasin, et tegu on vineerist välja saetud põdrakujuga, milletaolisi siin-seal vahest ikka näha saab. Vineerist põder keset metsa?! Täitsa lollakas!
Korraga hakkas see "vineerpõder" aga liikuma. Nendel teedel, mida puud vahetult palistavad, olen reeglina n-ö ooteseisundis, et kohe-kohe võib keegi põõsaste vahelt välja astuda. Väga stressav, aga parem karta kui kahetseda. Mõistagi on tark sellistel teelõikudel ka gaasipedaalile väheke armu anda.

Käes on taas sellised ööd, mil saab uksed-aknad lahti magada ja Ruts põõnab pärast päevakuumust meeleldi just auto all. Täitsa sügaval metsas ma teda huntide-karude tõttu välja pelgan lasta, aga külade lähistel võtku aga heaks.Reeglina mööduvad ööd täitsa rahulikult ja tõtt-öelda magab sedapsi sada korda paremini välja, kui oma toas ja omas voodis. Täna öösi oli aga mingi trall ning üsna mitmel korral hoiatas Ruudi raevuka haukumisega julma vaenlase saabumise eest. Kebisin aga kaema, aga põllu kohal laiuva uduloori seest ei paistnud keskit ohtlikku.

Mis imeloom see nii pika sabaga teed ületab? Ei sellest kohe aru saanudki vaid alles ligemale jõudes sain sotti, et pardiemme koos oma tittedega ületab maanteed. Veel üks pesakond?! Kohe-kohe on aastavahetus ja ikka veel kooruvad? See saab tähendada vaid üht - pikka-pikka sooja suve. See on küll hää!

Kordamine on tarkuse ema ja tublidus ettevõtlikkuse isa. Me hakkasime nüüd ka Rutsiga tarkadeks ja tublideks ettevõtjateks ning raha lausa voolab uksest-aknast sisse.
Kuidas küll, tahate kindlasti teada? Väga lihtne ja hakkasime korraldama loodusmatku. Täpsemalt öeldes vaalavaatlusmatku ja mitte kusagil kaugel ookeanil vaid siinsamuses koduses Eestis ühe karjääri peal.

Harjutusi eelseisvaks eluks. Nagu mäletate, siis lubasin pärast 80-dat sünnipäeva paarikümneseid neidusid lausa mitme kaupa rasestama hakata, sest siis lõpuks olen ometigi päriselt isaduseks valmis.

Sinna on veel natuke aega, aga väga pühendunult juba valmistun nagu isegi pildilt näete.

Paar päeva tagasi oleksin peaaegu, et endale veel teise koera lisaks saanud. Tegime Ruudiga õhtust jalutusringi kui korraga üks ilmatumalt vahva retriiver sabas vantsima hakkas. Hästi sõbralik ja väga tore tegelane. Ruudi va ohmakas näitas alul muidugist hambaid ja tahtis talle turja karata. Kutsusin teda mõistagi korrale, aga külalist see Rutsi tõmblemine eriti ei huvitanudki.

Pilves, sajab ja üks suur jama. Ometigi seda ennustati ette juba sada või enamgi aastat tagasi kui nafta progressivankri ette rakendati. Siis peeti neid teadlasi hulluks. Ka täna on pigem targem kliimast mitte rääkida kui lolli inimese silti otsa ette ei taha saada. Võime ju vaiki olla, aga tulevik saab olema aina hallim, vihmasem ja marusem. Saate isegi näha, aga loodetavasti ei pühi kliimamuutus meid siit maamunalt minema nagu see kümnete tteiste tsivilisatsioonidega varasemalt teinud on.

Jälle üks päev saigi otsa. Täitsa hea päev oli. Nagu pildilt isegi näete, siis ka Ruudi mõistab päikeseloojanguid nautida.

See on vast nüüd küll soovmõtlemine, aga vähemalt täna ta vaatas küll pikalt-pikalt ja väga mõtlikult kuniks see põlev kera merre vajus.

Mida ta küll mõtles? Kes seda teab, aga oleks ikka hiiglama vahva küll kui loomade-lindude keelt ja meelt lõpuni mõista suudaks.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olen sel aastal juba kuus korda meres käinud," kutsus Ruudi ujuma.

Täitsa sassis omadega, aga ega koerale sa alla ka jääda. Umbes sama lugu nagu naisega ja siis ei jõua tänitamist enam ära kuulata.

Hommikul oli põhjendatud kahtlus, et tõenäoliselt päikest ma rohkem ei näegi.Tekkis juba selline lootusetuse tunne, sest ainult vihm, vihm, vihm kõik see aeg, mis ma "lõunas" ringi kooserdasin. Ma muidugi põgenesin lausa mitu korda lätlaste juurde peitu ka, aga see ei muuda suurt miskit.

Saigi see ühtekuuluvuse ja sõprusevärk otsa. Jummel tänatud - näolihased sõbralikult naeratamisest krampis ja käsi kallite kaasmaalaste turjale vennalikust patsutamisest kipsis. Kaua sa ikka jõuad? Põgenesime Ruudiga eile poolest päevast sügavale metsa sisse järve äärde ja lasime need pelgalt paari päevaga kogunenud vaka all hoitud tusatunded valla. Oi me karjusime ja oi me tapsime. Oma tuhat sääske sai kohe kindlasti pasunasse. Väga vabastav ja eestlast ei tohiks ikka sellise vaimse murdumise piirini viia.

Koera märgati esimest korda selle nädala alul Värskas, järgmisel päeval oli ta juba Karisilla külas – magas vihma käes bussijaamas ja käis taludes süüa nurumas. Kõndis aga koon maas ja ulgus omaette. 

Hilisõhtul oli vaene koer lootuse lõplikult kaotanud ja andis alla. Justkui meelega vabasurma minnes viskas ta kesest teed sirakile ning polnud enam tema asi kas keegi üle sõidab või ligi tuleb. Tehke minuga, mida iganes heaks arvate!

Lugu on loetav Loomaveebis

Kell on pea neli ja näitab 32 kraadi. Hakkab leebuma. 

Tipphetkel mõni tund tagasi oli 48. Jummalast tõsijutt kui natuke valetada.

Elva jõe ja Emajõe ristumiskohas siis selline vaatepilt.

Mis loomadega tegu? Ise pakuks krokodilli, jõehobu või kobrast. Ei suuda kuidagi otsustada - nad ju nii sarnased.

Koristasin garaazi ja vanamoor tuli abiks. Tuhlas aga mööda riiuleid ja kappe ning enamus minu arust "igati vajalikke" tööriistu ja autojuppe lendas muudkui prügisse. Korraga kisa taevani:

"Ahaa, nüüd ma tean, millega sa siin kõik need päevad tegeled! Kelle stringid need on? Ja miks neil lamp küljes on?!"

Kohutav asi juhtus täna ja vähemalt Põhja-Eestis oli sellele ka ohtralt tunnistajaid - päike nimelt paistis.
Võtsin aega ja stopper näitas, et lausa 2 minutit ja 34 sekundit. Pean riigiasutusi tunnustama ja vähemalt Koplis ohusireenid üürgasid korralikult. Ka SMS-teavitussüsteem toimis laitmatult - umbes 3 sekundit peale päikese nähtavaks tulemist saabus personaalne sõnum:

Välikemmergud - kohad, millest pea 55.eluaastani suure kaarega mööda käisin tulgu või veeuputus.

Pärast vanderselliks hakkamist astun nüüd ikka avalikest käimlatest vahest läbi ka. Loomulikult peab kõik tipp-topp puhas olema ja siin juba allahindlust pole võimalik teha.
Ometigi pole see lugu meie kemmergukultuurist vaid juhtus üks lahe vahejuhtum. 

Lootusetus, pisarad ja toores jõud. Vange ei võetud ja armu ei antud. Korraga katkestas mägise karge vaikuse meeleheitlik röögatus, mille peale isegi kõige julgemad saamid võtsid kõige kiiremad põhjapõdrad ning kukkusid Venemaa poole kappama, et sealt kaitset ja varjupaika paluda.

"No nii poisid! Siit peseb üks korralik keretäis! Iga mähkme vahetuse ja unetu öö eest! Iga tunnistusel oleva kahe ja kooli kutsumise eest! Vinninäolise pubekaea plärtsumiste eest kohe topelt!"

"Emme-emme tule appi!"

Kliimasoojenemine. Kohutav värk. Hülgeid enam põle ja jääkarud on koertega sama mõõtu kahanenud. 

Kohtusime ühega polaarjoone taga. No vaadake ise, mis maailma suurimast kiskjast alles on jäänud. Nutt tuleb peale. 

Päästsin ühe ära ja tarisin kaasa. Ruudi panin nimeks. Kuulab nagu küll.

18 aastat tagasi arvasin, et teeme loomakaitseseaduse siva korda. 5 aastat tagasi lootsin, et ehk saaks vähemalt olulised punktid minu elu jooksul parandatud. Täna on selge, et jääb ära ja kogu kupatus jääb valdavalt tänavu märtsikuus sündinud lapselapse õlule.

Mis kuradi pärast me küll neid samu jobusid ikka tagasi valime? Varsti läheb taas trall lahti ja nad on nii neetult targad, ilusad ja tublid, et paha hakkab. Pühalikult lubatakse me elukest parandada. Läheb siis või? Näikse, et kõik läheb aina sitemaks ja seda teps mitte ainult "onu putja" pärast.

Mõni aeglasema taibuga inimene ei saa ehk aru mida paganat ma pildil teen? Vastan. Hommikuse kohvi ajal toimunud sisekaemuse ajel mõistsin lõpuks, et olen tegelikult põhjapõder. 

Nii ma nende võrratute loomade karja sulandusingi ja toitusin kogu päeva samblast. Kaalulangus viis kilo ja seda kõigest ühe päevaga. Soovitan soojalt kõigile, kes samasugused paksukesed nagu minagi.

Nüüd tahavad kindlasti mõned kiuslikumad inimesed teada miks ma oma polaarreisile kaasa tulnud meessoost "tited" hülgasin kui vastutustundetult tundrasse kolisin?

Vahel juhtub nii, et päike ei lähegi looja. Tegin tunnike pärast südaööd mõned fotodki. Seda suurt ilmaimet tullakse kaema nii lähemalt kui kaugelt. Kohe tuhandete kaupa tullakse. Tulin minagi koos oma tittedega, kellest üks on juba peaaegu kolme- ja teine neljakümne aastane.

Inimene on aegade algusest ikka päikest kummardanud jättes peakangelase, emakese maa ülekohtuselt unarusse. Loodusrahvad, eestlaste esivanemad nende seas moodustasid mõnusa erandi ning nägid veidi suuremat pilti.

Tegus hommik. Rebasel vedas ja kutsikatele on suutäis kindlustatud. Linnul ei vedanud aga kohe üldse, aga nii need asjad siin maa peal juba säätud on.

Ilmselt on ka temal praegusel aastaajal pesas tited ootamas kuid nüüd peab paariline kahe eest rügama hakkama. Loodetavasti saab hakkama. Küllap saabki, sest valikut ju väga pole.

Ma nagu ikka looduse sees ja loodusega koos. Telekat pole vajagi - üks ehedamast ehedam dokk jookseb 24/7 ja taha vaid vaadata.