Hellasin eksnaiskale. Meenutasin seda vilet ja vatti, mida nägin ta voodisse saamisega ja emmeks tegemisega. Te ei kujuta ette, aga üritage ise noor pühendunud nunn alasti saada.

Ta justkui üldse ei hinda seda enam vaid oli vaimustuses, et poja käis täna külas ja tõi suure sülemi roose. Appikene, sületäis roose ja naine on kohe müüdud. Naiivsus kuubis - tüüp tahab lihtsalt testamendi sisse pugeda. Ei muud.

Mia tänab!

Kaua tehtud kaunikene, sest paar kuud on möödunud nagu niuhti ning alles nüüd saab öelda, et pahalased noore koera organismuses on üles leitud ja kahjutuks tehtud. Peaaegu kahjutuks tehtud, sest aeg-ajalt tõstavad batsillused siiski mässu ja tulevad uuesti rünnakule.

Mäletatavasti toodi Mia märtsikuu alguses Loomade Kiirabi Kliinikusse eutaneerimise eesmärgil. Vana looga saab tutvuda SIIN ja sestap ei hakka kõike taas ümber kirjutama. Lühidalt öeldes oli vaesel koeral juba pikemat aega kõht lahti ning ka pissimise hädad tekitasid tohutuid vaevusi. Peremees käis korralikult arstil, aga suurt tulu sellest ei tõusnud ning veel põhjalikuma uuringu ja ravi tarbeks raha lihtsalt enam ei olnud. Omanikul endal oli veel raskemat sorti astma kallal ja sellest siis see äärmiselt kurb ja vastumeelne otsus.

Täispikkuses on see lugu loetav Loomaveebis

Nüüd see juhtus ja varsti on kogu ilm "uudist" täis. Just-just, sellesamuse anonüümse naisega (nimi autorile teada) koos see juhtuski, kes pildil oleva ukse taga hämmeldunult vaatab. Nüüd aga kõigest järjekorras ja kõik siin kirjutatu on loomulikult taas sulaselge tõsijutt erinevalt meedias võibolla ilmuvast kontekstist välja kisutud pinnapealsest laimust.
Hakkame aga pihta. Eila pärastlõunal viisin pildil olevale anonüümsele naisele (nimi autorile teada) sünnitusmajja mingit manti, mida ta apteegist tellis. Haigla ees sattus paar inimest olema, kes kohe oma arust matsu jagasid:

"Ohoo, Valner tõi pruta sünnitama. Teeme pilti ja saadame Lustile!"

Ma kah talunik nüüd. Võtsin kanad vabapidamisele. Vähe metsikud on, aga üldse mitte pahatahtlikud. Elavad kohe akna all. Päris kasulikud teised, sest niidavad muru ää ja kohe väetavad kah.

Siinkandis elab vähe mõistlikum rahvas ja keegi ei hädalda hiiglaslike kahjude pärast, mida rändkanade saabumine kaasa toob. Eks nendega ole muidugi vähe jama ka. Ei taha teisi segada ja nii lükkangi jalad ristis kemmergusse minekut muudkui edasi. Varsti juhtub õnnetus kui nad minekut ei tee. Pagana kanad!

Närvid täitsa läbi ja puhkus puhta pekkis. Tahtsime nimelt Ruudiga vaikust ja loodust nautida, aga saime hoopis rämeda tünga - no ei näe loodust, sest puud ja põõsad on kõikjal ees!

Kurat võtaks! Kus on nüüd need RMK tüübid oma saagide ja rasketehnikaga? Maa alla kadunud teised. Ei ole õiglust siin maamunal ega Maarjamaal kohta, kus arvuti taga RÄNKRASKET tööd tegev linnavurle saaks puhata ja loodust nautida! 

Tühja kõhuga ei tohi poodi minna. Tean, aga ikka läksin. Viga, sest krahmasin kohe nii palju söödavat ühes, et sellest jaguks vähemalt naiskoorile.

Jalutasin siis kodu poole kui korraga hakkas kilekoti äpp piiksuma. Ma kaasaegne mees ja mul on igale asjale äpp olemas. Ka kilekottidel. Tehnikavidinad töötavad kõik täitsa korralikult välja arvatud vanamoori oma. See tahab pidevat restartimist.

Pärast lõunauinakut tegin Haapsalus silmad lahti ja lürpisin parasjagu kohvi sisse kui korraga näen, et mingi suur kogu tatsab taamal meres. Tuli teine Paralepa poolt. Alul ei saanud kohe sotti, aga mul binokkel ka masinas ja tänu sellele sai selgust - põder kurivaim!

Ilmselt eelmise aasta oma, kelle emme nüüd minema kupatas, et vastsündinud uue pesamuna eest hoolitsema hakata. Maikuu juba käes kah ja nüüd läheb trall lahti, sest need õnnetud, kes iseseisvale elule sunniti on ju kurvad ning täiega segaduses. Nii nad linnadesse satuvad ning nagu segased ringi tormavadki. Halvemal juhul leiavad siin oma otsagi kui mõnest poeaknast sisse kimavad või liigkõrgest aiast üle hüpata üritavad.

Rubriik "palju toredaid inimesi" muudkui kogub uusi liikmeid .....

 

Pole mingi eriline selfie-mees, aga antud juhul tuleb pilt ikka tunnismaterjaliks panna, sest te muidu ju ei usuks seda ennekuulmatut lugu, mis minuga juhtus.

Nagu mu Facebooki üllitiste puhul ikka, siis tegu on sulaselge tõsilooga. Igaks juhuks mainin, sest uued lugejad võib-olla ei tea. Mis siis ikkagi juhtus? Sain kapiukse käest peksa. Ei muud. Palusin Eesti parimal mööblitisleril vähe vingema vedruga hinged kapile panna ja häda oligi käes.

Varahommikul uimase peaga sulgesin lõdva randmega ja ohh sa raks, kus uks pani litaka vastu. Ja kohe vastu nina sellise laksuga, et nospel täitsa pooleks. Verd lendas nii lakke kui põrandale. Umbes kümme liitrit kaotasin. Ruudil hää meel ja haaras põrandele kukkunud pool nina hambusse ning kimas metsa poole. Sääl hundid ootamas, et anna nina siia! Ruts kohe ots ringi ja masinasse tagasi:

Hellan Tartu prutale, Katre nimeks, et kuidas ilm on? Lõunas ju soojem ja küllap piigad siblavad juba bikiinides ringi. Vastas, et ära tule - kõik veel karupükstes ja mitte kui keegi ei näitavat mitte kui midagi. Nõme ja no siis veel ei lähe järelikult.

Hellan Võru prutadele ja üks kohe keelitama, et tule-tule, sest neil juba 30 kraadi sooja ja sedagi öösel. Teine oli vähe asjalikum ja soovitas suusad-uisud-kelgud ka kaasa võtta. Äkki tal juba siiber minust ja ei taha näha? Ei tea, ei tea?

Suveöö unenägu. Ja hunt ei söönudki Punamütsikest ära. Siis tuli kuri jahimees.
Kalle Blonqvist lamas vaikides lossi müüri ääres ja jälgis hinge kinni pidades kõike pealt. Väikese meisterdetektiivi süda aimas halba.

Edasi läks kõik juba väga jubedaks ja veriseks. Ei hakka te laupäeva õhtut parem rikkuma. Lühidalt öeldes on hunt ja Punamütsike praegusel hetkel EMOs, kus siis tehakse maoloputust, et jahimehe jäägid kätte saada.

Me omadega täitsa metsas jälle. Üleeile pärastlõunal soe kevad, õhtul sügistorm ja hommikul korralik talv miinuskraadide ja lumega. Täna kah miinus kuus, kuigi ilma lumeta ja ilusa päikesetõusuga.

"Kimame parem lõunasse, seal vähemalt stabiilne plusskraad aastaringselt," pakkus Ruudi.

Tähelepanu Õismäe tee 75 mehed! Kelle naisuke jalga lasi ja ula peale läks?

Aitaks selle va ulaka koju tagasi. Kiire-kiire! Jagajatele tänud!

Info: 53230230, help@animalrescue.ee

Krimireede: Narkar lubas loomaarstid ära tappa ja viskas oma eaka kassi prügikastide kõrvale!

Antud lugu sobiks kui valatult ETV krimireede programmi, sest kõik osised on olemas. Pange end valmis, sest kõiki tappa lubav tüüp, ehmunud loomaarstid, kannatav loom ja vaprad politseinikud astuvad kohe lavale. 

Etteruttavalt mainin, et kuna kõik lõppes hästi, siis luban enesele veidi kergemat keelekasutust, lasen mõtte lendu ja päris sõna-sõnalt seega kõike võtta ei tasu.

Krimireede: Narkar lubas loomaarstid ära tappa ja viskas oma eaka kassi prügikastide kõrvale!

Peremehe kaotanud Aadu otsib uut kodu

Tumedad pilved 40 kilose koeramüraka Aadu pea kohale kerkisid mullu novembis kui peremees haiglasse viidi. Taat palus naabritel nii kaua koera eest hoolitseda kui teda terveks putitatakse, aga paraku koju ta enam ei naasnudki. 

Detsembrikuus läinud juba üsna tavaliseks muutunud jant lahti – pärija lugenud hoolega sülle kukkunud nuge ja kahvleid üle, aga esivanema parima sõbra saatus ei loksutanud teda väidetavalt karvavõrdki.

Naabripere laskis lähedastel nagu kord ja kohus leinata, aga kuuldes hiljem, et Aadut pole võimalik mitte mingil juhul tagasi võtta, hakkasid ise uut kodu otsima.

Peremehe kaotanud Aadu otsib uut kodu

Mia palub uut võimalust!

Mia toodi eile Loomade Kiirabikliinikusse vaid ühe eesmärgiga – eutanaasia. Ega see teise ilma aitamine ilmtingimata paha ole, aga taoline sekkumine peab olema ikka väga põhjendatud. Antud juhul ei olnud, sest neljaaastane koeratüdruk tundus peale vaadates igati hea tervise juures olevat.

Mia on nii sinivereline kui veel olla saab ja näitustel osalemine pole talle teps mitte võõras tegevus. Kõik märgid näitavad, et tema eest hoolitseti imehästi ja arvatavasti ei tundnud ta kunagi armastusest ega kodusoojusest puudust. Miks siis ometi nii hea peremees oma koerakesest loobus? Maski taga südametu julmur ja kalk mölakas tegelikult? Ei-ei, kaugel sellest ja antud kurblool on hoopis inimlikumad põhjused.

Lugu nagu juba tavaks saanud on loetav Loomaveebis

Punapäine Pätu otsib kodu

Pätu haigepäevad on möödas ja kiisu on kenakesti taastunud. Kohe nii kenakesti, et hakkab kodukeses elavatele teistele kassidele juba kohta kätte näitama. See on muidugi viga, sest ainuüksi seetõttu ta välja kolima peabki. Muidu oleks perenaine ta hea meelega jätnud. Iseloomu kohta kirjutati nii:

“Pätu on väga paimaias kass, talle meeldib kui ta saab tähelepanu, aktiivselt mängib kui temaga mängitakse, aga muidu lösutaks niisama pehmes pesas ja naudiks elu. Akna peal suure huviga jälgib linnukesi ja kääksub sellise imeliku häälega nagu kassid ikka sellisel puhul teevad. Isu on tal hea, lausa väga hea ! Teab kenasti kuhu oma hädad tuleb teha.

JULM KOHTLEMINE ⟩ Austria politsei päästis veoki haagisest 265 Eesti vasikat, neist üks oli juba surnud

Veel üks tõestus miks eriti just saksakeelsetes nn "orlung-riikides" meie peale omajagu viltu vaadatakse ja ehk isegi rohkem kotitakse - nende jaoks üks Venemaa ju kõik, kus seadused ei kehti! Vaadates loomadega toimuvat, siis on raske vastu vaielda. Olen juba nii tuim tükk, et väga ei hingelda, aga see lugu ajas närvi küll. Vedas meil kõigil, kes te seda loete, et me vasikate, põrsaste või ükskõik milliste teiste elukatena ei sündinud. Eks ole?

60

 

60 - jube värk! Naerusuud siin räägivad, et elu alles hakkavat pihta kuue- või seitsmekümneselt ning lubavad hommikust õhtuni seksima hakata. Lora puha, kuigi optimism on hädaldamisest kordades parem küll. Mulle see number kohe üldse ei meeldi ja vajab ikka harjumist. Suisa šokk oli kui kohale jõudis. Nüüdseks on kõnevõime taastumas ning suudan juba ka lihtsamaid lauseid moodustada. Ainukest lohutust pakub teadmine, et mu suur lemmik Phil Collins sai 30.jaanuaril 74. Paras!

Mõistusevastane julmus Hispaanias – massiline jahikoerte hülgamine ja sadistlik tapmine

Kuni sada tuhat koera ja seda igal aastal. Nii käib see juba sajandeid ja seega on mitte millegi eest tapetud juba miljoneid ja miljoneid ja miljoneid koeri.

Ei hakka teile loetlema oksendama ajavaid piinamisviise – pesuehtne sadism ja enamasti liigitatakse taoliste tegude täideviijad peast korralikult segasteks, kes tuleb ühiskonnast kibekiiresti isoleerida.

Hullumajad paraku ülijulme Hispaania jahimehi täis ei ole. Miks siis ometi?

Loomaveebist saad teada

Hundid siin ja hundid seal

Kas olete tähele pannud, et alati enne jahti ja selle toimumise ajal ilmub meedias musttuhat artiklit ühe või teise liigi vohamisest ning kahjulikkusest loodusele? Ka praegugi tuleb lugusid huntide ohvritest nagu Vändrast saelaudu. Hundid tapsid laste armsa kutsukese ära! Nii kurb, nuuks-nuuks, aga ma küsiks hoopis, et miks see «laste armas kutsukene» siis kuskil aianurgas ketis vireles? Seda enam, et oli teada ju, et sealkandis hundid ringi luusivad.

Kerttu Jukkum pinnis huntide teemal, et mida ma arvan? Klikake ja saate teada

 

Jõulukingiks surmasüst?

Räägin teile ühe pika-pika täiesti tavalise lookese, aga üritan seda teha imelühidalt. Õnnetus ei hüüdvat tulles, räägib rahvatarkus. Jama puha ja hüüab lausa tulede vilgutades, signaalitades ning pidurite krigina saatel. 

Nu ja kiisuke jäigi auto alla. Pere korjas veeringud kokku ja remontis kassilapse suure raha eest ära. Nii kui eluvaim taastus tormas karvakera kohe taas õue ja uuesti masina alla. Seekord lõplikult.

Täispikkuses lugu on leotav SIIN

Rooküla rahvas! Kelle ülisõbralik kiisuke plehku pani?

Harjumaale, Rookülasse ilmus mõned päevad tagasi vigastatud kass. Puges aga veranda alla peitu kuniks majaomanik Kaidi teda märkas. Heasüdamlik naine võttis ühendust Loomapäästegrupiga ja ühingu vabathtlik Mark Reisi toimetas valukannatava kiisu koheselt Loomade Kiirabi Kliinikusse.

Noor, isane kass oli väga sõbralik ja lõi isegi vägevalt nurru kui sai aru, et abi on tulemas. Igal korralikul loomal peab nimi olema ja arstid ristisid ta Roo’ks selle küla järgi kust ta leiti. Kahjuks kiipi polnud ja sestap ei saanud me omanikku otsima hakata.

https://loomaveeb.ee/rookula-rahvas-kelle-ulisobralik-kiisuke-plehku-pani/

Žorik sai oma kuju juurde ka selgitava stendi

Kuigi pea kõik kohalikud teavad, kellele pühendatud kivikuju Põhja-Tallinnas Arsenali keskuse ees seisab, siis kaugemalt nurga inimesed kehitavad vaid õlgu. Nüüd on ka see mure lahendatud, sest äsja paigaldatud infostendilt peaks leidma vastused kõikidele hulkurkoer Žorikuga seotud küsimustele.

Lugu saad lugeda SIIN