Eelmises loos just kurtsin, et kuradi igav on! Tundub, et mu eksnaiskal on veel rohkem igav ning ta otsib tegevust me vanu fotosid tuunides.

Antud foto on tehtud 1574 septembrikuus. Mäletan nagu eile oleks kõik juhtunud. Kell lõi just südaöötundi ja tõusime oma õdusatest kirstudest kiriku keldris üles. Sättisime endid korda ja läksime linna vahele süüa otsima. Jube nälg oli kallal. Mul vedas ja kahe priske prostituudi veri mekkis hästi. Naiskal läks halvemini, sest talle sattus üks kõhnuke haisev purjus meremees.

Olid ikka ajad. Tänagi võtab silma märjaks kui meenutan. Elu on läinud tegelikult kõvasti halvemaks - inimesed on kleenukesed ja nende veri on antibiotsi ning -depressante täis. Jube raske on head toidupoolist leida. Aga me ei hädalda - ikka rõõmsalt käsikäes nii heas kui halvas üle laipade edasi õnneliku tuleviku poole.

Oi-oi-oi kui igav on. Enamus päevi mul möödubki hädaldades selle va igavuse üle. Vahest on ikka mingit tegevust ka, aga sellest ma nihverdan enamasti osavalt kõrvale, et siis taas igavlema ja vinguma hakata.

Nüüd selgus, et pensile minek lükkub taas edasi ja ilmselt tuleb rügada kuni surmani ning halvemal juhul ka pärast seda. Kohe motiveerib elama ja kui elama juba peab, siis võiks olla ka mingi suurem eesmärk.

Ruudi arvas, et pisike beebi oleks tore - see tõmbaks käima ja annaks kõigele mõtte. Käisime isegi arstil, aga seal selgus ootamatult, et me omavahel lapsi ei saagi. Uskumatult nõme olukord ja mida kuradit tähendab, et EI SAA kui me TAHAME!!!

Loomapäästegrupi heategevuslik jõuluoksjon kutsub taas osalema!

Natuke veel ja kohe on käes eestimaalaste üks lemmikpühadest, mil pere koguneb ja teineteisele kingitusi tehakse. See toob paraku kaasa ka suure murekese, et mida siis kinkida? Soovitakse ju saajale ikka heameelt valmistada ning vähemalt minu enese jaoks on alati tegemist vaat, et raskeimast raskeima ülesandega - no kõigil on ju kõik juba olemas ning mõttetu nänniga ei tahaks kohe üldse narritama hakata. Loomapäästegrupi helgemad pead nuputasid just hiljuti, et mida tänavu juba traditsiooniks kujunenud jõuluoksjonile üles seada? Parim idee saabus üsna ootamatult kui loomasõbrast kunstniku Mari-Mai Koha kiri me postkasti prantsatas:

"Sooviksin ka oma panuse anda ja pakuksin välja sellise lahenduse, et enampakkujale joonistan portree tema enda lemmikust. Panen kirjaga kaasa mõned näited varasematest töödest, et pakkujatel oleks ettekujutus, mille eest pakkuma hakkavad. Nii oleks võidetud töö väga isiklikku laadi ja innustab ehk rohkem osalema. Kuidas mõte tundub?"

Üks vanem mees ütles midagi, millest paljud mõtlevad, aga täna on sunnitud vaikima. Ja teine noorem mees ütles midagi, mis on tänapäeval siinkandis vaid ainuvõimalik. Tegelikult kumbki mees ei öelnud miskit valesti.

Nüüd arvab see noorem mees, et vanem mees peaks mõtlema oma sobivuse üle ühes sõltumatus organisatsioonis, unustades, et ta ise omab ajaloo madalaimat toetust ning on paljudes meie maad tabanud hädades väga otseselt süüdi. Vaatamata sellele oma sobivuses noorem mees ei kahtle. Loodetavasti ei kahtle ka vanem mees.

Aitäh MiuMjau lemmikloomapood!

Päkapikud juba käivad ja hiljuti hellas mulle Anette Tuulik, kes uuris kuidas meil läheb ja mida kõige rohkem vaja oleks? Praegusel ajal saab me poliitikute "targal juhtimisel" vist ikka vaid halvasti ja veel halvemini minna ning suurimat puudust tunneme eelkõige kiisudele-miisudele mõeldud kraamist nagu alati.

"Teeme ära ja tule kell 4 järele," oli Anette, kelle südameasjaks on nii loomade heaolu kui MiuMjau lemmikloomapoe töös hoidmine koheselt kaasa aitama. 

Ohh kui kurb, et valimised on läbi. Pime ja kõle ümberringi ning kadunud on kõik värvilised plakatid koos sadade imetoredate inimestega, kes nagu üks mees endid meite õnne nimel olid valmis ohverdama. Eriti meeldisid mulle need härrased ja provvased, kes kõhklemata oleks loobunud oma tööst nii Toompeal kui Brüsselis, et kuskil kolkas kohalikku elukest edendada. Väga pro ja taoline altruism toob korraliku pisara silma.

Loomapäästegrupp tänab Eesti kunstnikke, käsitöölisi ja oksjonil oselejaid!

Juba traditsiooniks kujunenult otsustasid Eesti kunstnikud ja käsitöölised väsimatu Kristin Tomsoni eestvedamisel seljad taas kokku panna ja korraldasid oktoobris Ülemaailmse loomade päeva tähistamiseks suure ühise kunsti ja käsitöö oksjoni, mille tulu annetati täielikult Loomapäästegrupile.

Seekordsel oksjonil andsid oma panuse Epp Maria Kokamägi, Navitrolla, Mart Sander, Rein Meresaar, Marianne Seiman, Kristin Tomson, Kaja Terase, kunstnik pseudonüümiga Prasil, Kristiina Jakimenko, Ene Laadi, Maria Kalm, Midin Madin, Merili Vill, Ketlin Lohu ja Kristina Tammaru.

Täispikkuses on lugu loetav SIIN

Ruudi näitas täna oma edevamat naiselikku poolt. Õues pime ja masina aknad on kui peeglid ning ühtäkki märkas tüüp oma peegelkujutist.

Alul arvas, et teine koer ja tõmbas kohe turri. Hea, et kallale ei läinud. Siis jagas vist matsu ning kukkus end sättima. Ikka ühtpidi ja siis teistpidi pilk oma kujutisele naelutatud. Vaade alt üles justkui häbenedes, seejärel uhkelt ülalt alla. See jant kestis oma pool tundi.

Kribu tänab pilvepiirilt

Eile õhtul sai Läänemaal, Linnamäel autolt löögi pisike koerake, kes vajas abi. Kahjuks olid eaka koera vigastused nii karmid, et omanik otsustas täna eutanaasia kasuks.

https://loomaveeb.ee/kribu-tanab-pilvepiirilt/

Appi-appi! PTA tuleb loomi päästma! Kes nad päästaks "päästja" käest?

Põllumjandusloomadel me kaua elada ei lase - ruttu paksuks ja tapale. Metsloomadki peavad olema täiesti terved, inimese silma alt ära või surnud. Näikse, et nüüd on aeg küps ka lemmikloomade tapmise lihtsustamiseks.

Pange endid valmis ja haarake kohvitass koos koogiga ühes, sest tuleb üks pikem kirjatükk. Hella hingega "solvujad" ei kaota midagi kui selle üleüldse lugemata jätavad:

https://loomaveeb.ee/appi-appi-pta-tuleb-loomi-paastma-kes-nad-paastaks-paastja-kaest/

Reporter: Saarlanna Annmarie Tuuli Koskinen süüdistab Raigo nimelist meest oma koera seksuaalses väärkohtlemises

Olen ikka rääkinud, et ke**ige keda tahate, aga lapsed ja loomad jätke mängust välja. Zoofiiliat seaduse tasemel oleme keelustada püüdnud aastast 2010. Äkki oli veel varem? Tulutult. Praegu on 2025. Erilised pidurid seal riigikogus! 

Üks tänagi ametis olev minister lubas selle jälkuse omal ajal suurema kärata kohe ära vormistada, aga tühjaks jutuks see jäigi. Nüüd on paika pandud vähemalt tähtaaeg - 2027. Elame näeme!

https://reporter.kanal2.ee/8346266/eesti-suudab-keelata-zoofiilia-saarlanna-annmarie-tuuli-koskinen-suudistab-raigo-nimelist-meest-oma-koera-seksuaalses-vaarkohtlemises

Ohh Ruudi, Ruudike - Vene föderatsiooni hirm, NATO au ja uhkus.

Tuli üks pisike "kirp" haukudes meite masina poole. Ju tahtis mängida või lihtsalt tere öelda. Ruts pani kiunudes kohe bussi istme ette peitu.

Häbi tahab ää tappa. Kui madinaks läheb, siis temast igatahes asja pole. Peaasi, et venkude luure teada ei saaks. Siiamaani on nad Ruudi kartuses suhteliselt vaoshoitud ja viisakad olnud.

Kui nüüd virmalisi ka veel antaks, siis ei oskakski nagu rohkemat soovida.

Kui ehk vaid raha. Metsas igati kasulik asi - saab puha lõket süüdata. Ennist läks metsiga mööda ja küsis raha, et vaktsiini katku vastu osta. Ütlesin, et pole mõtet - nagunii lastakse maha ole sa terve või haige.

Hetk tagasi käis rebane kümnekat nuiamas. Polnud anda. Sõimas mind vaeseks rotiks. Rebased on ikka täiega nõmedad!

Reporter: Loomakaitsjad kutsuvad uue loomakaitse seaduse projekti soperdiseks

Õnneks ei maganud seda eelnõud maha ja saime ikka sõna sekka öelda enne kui asi kivisse raiutakse. Siinjuures juristidest õekstele Pillele ja Piretile megamahuka tasustamata töö eest suurimad tänud. Eelkõige teenib see eelnõu antud kujul PTA ja varjupaikade huve. Tundub sedapsi. Mul praegugi laual kaebus kuidas PTA hiljuti korterisse tormas ja kaasa võetud kassidele pea koheselt eutanaasia määras. Olid nad ikka nii surmhaiged, kes ja kuidas diagnoosi pani? Ei olnud ühti nii tõbised! Kõigest sellest ehk tulevikus pikemalt.

Loomakaitseorganisatsioonid: loomavaenulik eelnõu tuleb peatada

15. septembril 2025 saatis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium arvamuse avaldamiseks loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu. Eestimaa Loomakaitse Liit koos enam kui kahekümne loomakaitseorganisatsiooniga nõuab eelnõu peatamist ja on loonud ka rahvaalgatuse, et takistada selle vastuvõtmist praegusel kujul. Loomakaitseorganisatsioonide valdavat enamust ei ole eelnõu arutellu sisuliselt kaasatud, ka ei ole loomakaitseorganisatsioonid eelnõu sõnastust sellisel kujul heaks kiitnud.

Heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks

Heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks tuleb taas! Oma panuse annavad Epp Maria Kokamägi, Navitrolla, Mart Sander, Marianne Seimann, Rein Meresaar, Kristin Tomson jt. Eesti kunstnikud ja käsitöölised!

Toimub kolmandat aastat nüüdseks juba traditsiooniks kujunev heategevuslik kunsti oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks.

On kujunemas traditsiooniks, et Eesti kunstnikud ja käsitöölised panevad oma seljad kokku, et teha üheskoos üks suur heategu hätta sattunud loomade aitamiseks.

Kuradi loomad ajavad une ära. Seepärast juba mõned tunnid üleval. Õigemini mitte loomad ei aja und ära vaid eesti riigi plaanitav loomakaitseseaduse parandus teeb hunnikus kurja ka ja see ei lase magada. Teema vajab pikemat seletamist ja joonistan teile järgmisel nädalal kõik lahti, mis toimuma hakkab kui see teoks tehakse. Püüame siis kõik koos sellele vastu seista enne kui hilja, kuigi millal need poliitikud rahva arvamusega ikka nii väga arvestanud on? Tehakse ära ja loll pööbel olgu vaiki!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid ikka oma Ruudikesest. Nüüd on pool aastakest täis kui kodunt lahkusime ja mööda ilma ringi vurame. Kui väga täpne olla, siis mõned korrad oleme ikka kodus ka käinud, aga ööbinud seal nüüd küll pole. See tekitab õigustatud küsimuse milleks seda kuluallikat üldse vaja on? Selleks, et tulevikus varamaks kraesse saada? Mõttekoht igal juhul.

Sügisballaad vanamoori, koera ja lõkkega. Peaasi, et selle idülliga väga ära ei harjuks. Ju ei harju ikka.

Moori pildil pole, sest läks metsa hagu korjama. Oma kolm tundi tagasi pani kalossid jalga ja tegi minekut. Hiljuti oli räme lõrin, kisa ja rabelemine. Kohe korralik kisma kuulmise järgi.

Lainemurdja on esimesel pildil. Hoiatav silt kah väljas, et ohtlik värk ning targem on keset merd asuva tuletornini mitte minna. Naljatilgad, see ka mõni lainemurdja kui lained muudkui üle peksavad. 

Anna kuradile sõrm. Ennustasin oma ajal, et öösihikute lubamisega laseme džinni pudelist ja enam seda sinna tagasi juba ei topi ning tahavad lastavaid loomi aina juurde. Läkski lahti ja nüüd on vaja juba kährikuid kui katku levitajaid nottima kukkuda. Miks ainult kährikuid? Anname "ajutise" loa kohe kõikide metsaasukate tapmiseks - katkulevitajad kõik!

Pekkis nagu natuke. Perseiite ja virmalisi ei näinud. Ka eilset punast kuud mitte, kuigi istusime Ruudiga lausa esireas. Öösel oli nii kõva udu, et ei leidnud selle seest masinatki üles. Magasime heinamaal. Kah "ohvrid" nagu tänapäeval kombeks, aga suurema nutulaulu ning kirumise valitsuse ja absoluutselt kõigi aadressil jätan kaugemasse tulevikku.

See-eest nägime aga eelmisel kuul paari teist asja. Üks neist toimus Ida-Virumaal, Päite loomapargis, kus kohtusin toredate inimestega. Paar neist isegi tuttavad juba varasemast ajast. Juttu jagus pooleteise tunniks ja nagu minu puhul ikka, siis lobisemisel polnud otsa ega äärt ning lõpuks ei suutnud kuidagi vaiki jääda. Täitsa tore oli ja aitäh kutsumast Anne Kippar.

Paps sündis mul Valgamaal, aga ta suri noorelt ja seetõttu on see pool mu pärinemisloost kaduma läinud. Talu asukoha sain oma viis aastat tagasi siiski teada ja paar korda olen isegi otsimas käinud, aga tulemusteta. Seekord võtsin oma meessoost tite ka kaasa, et seltsis segasem ja enne alla ei anna kui isa sünnikodu saab üles leitud.

Terts tuli koos oma alaealise mehe ja beebiga ka appi. Ta kaasa ju samuti Valgamaalt pärit ja teab igat metsarada. Aga nüüd läheb vist lugu natuke kriminaalseks, sest ilm oli väga sant ning mul on põhjendatud kahtlus, et mõni eurodirektiiv kindlasti keelab taolise ilmaga beebidega õues olla. Sestap unustage Tertsu nimi ja kõik sinna juurde kuuluv.

Ruudil on ilmselt üks vägevamaid kaelarihmu, millel hunnikus nii vilkuvaid kui välkuvaid tehnikavidinaid peal. Kohe kosmosest näha ja lausa Linnutee tagumise servani välja. Vähe sellest, mul kõrval galaktikas paar loomapäästjat kah tuttavad ja nende sõnul näevad isegi nemad kui Ruts õhtuti pissile läheb.

Jumpstükid saadavad mobiilile kenasti signaali ka, et ikka näha oleks, kus tüüp parasjagu asub. See on ka hädavajalik, sest me ju kooserdame pea kõikjal. Nende vidinatega on aga veidike jama ka - nad ju möödavad nii hingamist kui kuulavad norskamist jalutusringide pikkuse ja kulunud aja mõõtmisest rääkimata.

Tervisliku toitumise alused. Neist ma pean rangelt kinni. Poes küsin ka enamasti ikka kõvade meeste toitu, mis tähendab igasugu saiakesi, kommikesi ja muud magusat. Tuli pannkoogi isu peale. Kohe kippadi-koppadi poodi. Lahmasin korvi ka pähklimääret - see mekib hästi ja hoiab kilod kenakesti kontrolli all. Kõige peale veel värsket maasikamoosi ja nämma-nämma!

Pärnu kandis jäi eile õhtul üks kassike auto alla. Poogen ja kah mul asi, millest kirjutada, sest neid jääb ju iga jummala päev. Tõsi, aga see juhtum on veidi teistmoodi ja seda just juhi käitumise tõttu. Absoluutne enamus juhtidest ei vaevu isegi kinni pidama kui väiksemast loomast või linnust üle sõidavad. Vastuvaieldamatu kurb fakt.

Kas teie käituksite siis teisiti? Õiget vastust teame me kõik, aga tegelikult? Kas mina ise käituksin teisiti ja unustagem korraks, et tegelen loomade päästmisega juba pikki aastaid?

Vastuse leiad Loomaveebist