"Prügikastipäev"

Täna oli prügikastipäev ja nii oleks vast igati paslik öelda küll. Hommikul, enne kui Miaga õue hakkasime minema, palus moor ka ühe purgi ühes võtta ja ära visata. Põle probleemi ning panin selle va purgi peale ka oma pangakaardi, et käime ühtlasi ka bensukast läbi ja ostame mõned plärud. Ja läksimegi siis välja ja viskasimegi purgi ära. Ja kõmpisimegi siis bensukasse ja hakkasime maksma, aga kaarti netu! Vana raibe! Olin hommikul üsna unine veel ja viskasin selle koos purgiga ää. Nüüd läksime kohe suure joosuga tagasi ja sukeldusin pea ees prügikasti oma kallist kaardikest otsima. Mia vaatas totra näoga pealt, et Heiks on ikka täitsa sassi läinud! Kahju, et Õhtulehe allantohverit nägemas polnud, sest ta oleks saanud oma närusele sulerüütlikarjäärile uue hoo sisse lükata, kui oleks üllitanud järjekordse ajakirjanduse alustalasid kõigutava hittloo „Hiigelvõlgades ja varjupaiga koerakuudis elav näljane Valner otsis prügikastist süüa!“

"Tallinnal sai varjupaiga kasside tapmisest kõrini!"

Aega võttis, aga ärgem veel kiirusta sündmustest ette, sest abilinnapea sõnul selguvat hanke tulemused paari nädala jooksul. Varjupaikade MTÜ osales igatahes ka ja oleks jummalad siis sedapuhku vähemalt loomade poolt. Nende hangetega on tegelikult aga üldse üks veider lugu, sest võidab see, kes teeb odavaima pakkumise. Väikesed kulud tagab aga see kui elukaid mitte ravida ja nad võimalikult siva kasti lüüa. Vat sulle lops!

"Raadio 2 Alaveski karupoegadest"

Sai aetud Raadio 2 karupoegade juttu ja veidikene ka Alaveski hunditapu tegelikest põhjustest. Tänud siinjuures Ingrid Peek'ile, kes samuti kaasa aitas, sest ega nende mõmmikute saatus oli ikka enne meedia sekkumist suhtkoht kahtlane küll.

Veterinaar-ja Toiduamet ütleb, et lora puha ja nemad armastavad nii mõmmisid kui hunte ega soovi neile halba. Mina ütlen aga selle kohta, et vat just see on lora ja ebamõistlikud ettekirjutised ning sunnirahade määramised viisidki kriimsilmade lõpetamiseni. Ma arvan, et karudega oleks läinud samamoodi, kui meedia poleks sekkunud ja rahvale olukorrast teada andnud. Lugu on järelkuulatav siit

„Loomakaitsja koerad virelevad näljasurma veerel!“

„Koer lausa neelas tervelt toidu alla“, ütlevad paljud, kes mõnelenäljasele koerale süüa on viinud. Samas tuleb tunnistada, et mu oma igati hästi toidetud tegelased teevad sama kui söögipoolist näevad - anuv kurb pilk, pisarad ja ila lausa voolavad ning kõik viitab sellele, et viimati said nad süüa oma paar kuud tagasi. Kurb, lihtsalt kurb ja kollane meedia saaks siit hää loo: "Loomakaitsja koerad virelesid näljasurma veerel!"

„Pissi dušši all“

„Kõik kes käivad poti peal,

kerige te kanni,

puhast vett hoidma peab,

sestap sittuge ka vanni!“

Umbes 71% meie planeedist katab soolane vesi. Magevesi moodustab mingi õnnetu 1% ja enamuse sellest raiskab ära tööstus, põllumajandus ja loomapidamine. Nii väitis vähemalt telekas mingi tarkpea. Karmilt vähe, aga selle piskuga peamegi siis pestud-kustud-joodud-söödud saama.

"Anatoli ja loomade varjupaiga tüli "Kaua võib?" saates"

Mõni aeg tagasi mainisin, et Anatolist, kutsikas Ladast ja Tallinna varjukast on lugu tulemas. Ja palun väga, siin see kaua tehtud kaunikene, on. Loomulikult oli juttu palju rohkem ja lõpptulemus sõltub sellest kuidas reporter asja näeb ja sellest aru saab. Seega jääb alati väga palju loost välja ning see on ka paratamatu – kui intervjuud kokku kestavad umbes pool tundi, siis tahestahtmata tuleb teha valikuid kui loo pikkuseks on ette antud 10-15 minutit. Uudiste puhul on värk muidugi veel karmim, sest seal tuleb kõik 2-3 minuti sisse mahutada. Laias laastus sai aga Ain täitsa kenasti hakkama ja tänud talle, et pidas vajalikuks teemat siiski käsitleda.

"Kiisud Sohohh ja Ahsoo otsivad armastavat kodu!"

Kes selle loomakaitsevärgiga kokku on puutunud, siis need teavad, et ei ole püsivamat asja siin maamuna pääl kui ajutised asjad ning see kehtib 100 % ka hoiukodude kohta – võtad justkui loomakese nädalaks-paariks ja päästad ta tänavalt, ravid terveks ka ja loodad kohe-kohe uue kodu leida, aga siis ta raip su kaela peale jääbki. Sama lugu on ka teenelise eruloomakaitsja, kuldset menopausieelset aega nautiva Elin Priks'iga, kes otsustas mõni aeg tagasi veidi rahulikumalt võtta ning loomi ainult mõne üksiku projekti raames aidata. A-ha-haa ja säh sulle Tapa linna hulkuvate kasside päästmise projektikest ning polnud vaja Kasside Turvakodult neid vaeseid hingi vastu võtta.

"Olen alles laps ja sellepärast saan mõmmidele anda ainult 5 eurot"

Hea uudis kõigile neile, keda Alaveski mõmmide saatus külmaks ei jäta. Ja nimelt helistas Võrumaa vetkeskuse boss Inge Saavo hiljuti Alaveskile ja teatas, et valitsus sekkus ja lausa diplomaatilise postiga saadetakse Venemaale päring seoses mõmmide uue kodu leidmisega. Loodetavasti sain ikka õieti aru. aga kas tõesti on alati vaja läbi meedia kakelda, et asjad liikuma hakkaksid? Muide, lätlased on ka vahepeal ellu ärganud ja soovivad ikka väga mõmmisid enestele. Ülehomme läheb Alaveskile ka "Pealtnägija" ja lubasid teha väga faktitruu loo ja kõik pargile tehtud ettekirjutised rahva ette tarida. Las aga tarivad, sest ega pargipidajatel pole varjata midagi.  Loodetavasti võetakse jutuks ka teema kuidas Võrumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn nõudis ka ühe kuu vanuste hundipoegade kiipimist ja vaktsineerimist ........ Ta oleks võinud ise sinna tarasse neid protseduure tegema minna. Huvitav palju tast oleks alles jäänud?

Tänase päeva seisuga on annetatud Alaveski loomade tarbeks kopikas üle 1800 euro, aga üks selgitus võttis Kõivude perel lausa silma veele: "Olen alles laps ja sellepärast saan mõmmidele anda ainult 5 eurot"

Südant soojendav tõesti, aga lapsekesed kullakesed, ärge teie nüüd küll oma taskuraha ära andke! Igatahes suur aitäh kõigile!

„Jõuluvihkaja Grinch“ kolis Põlvamaale"

Igavesti ulaka ja omamoodi isegi kättemaksuhimulise Grinchi eksirännakud said sedapuhku otsa ja ta kolis mu endise kolleegi, loomasõbraliku ajakirjaniku Eve madalasse tarekesse Põlvas. Õige kah, pealinna tossus, müras ja aina kiirenevas saginas ongi nõme oma elupäevi mööda saata! Tänaseks on ka esimene öö uues kohas selja taga ja pere oli valmis hulluks jamaks. Kõik läks aga risti vastupidi – ei mingit stressi, niutsumist ja Grinch käitus nii nagu oleks ta kogu elu seal elanud. Ainukesena sai kergema hingelise trauma Eve toakass, kes uut majanaabrit nähes silmad punni ajas ja pontsaka tegelase eest pidas targemaks jalga lasta. Küllap harjub aga ka temagi ning on pea uuest seltsilisest sama suures vaimustuses nagu ülejäänud peregi. Igatahes Grinch ei lasknud ennast mingist tujutsevast kiisu-miisust segada, haaras päeva lõpus oma lemmikteki hambusse ja lutsutas end rahumeeli unele.

Kui sul raha pole, ei saagi ärajooksnud koera enam varjupaigast kätte!

Mu koer rebis end rihmast lahti, jooksis minema ja sattus lõpuks loomade hoiupaika, mille töötajad ei lubanud mind looma isegi vaatama. Nõuti vaid, et maksaksin raha ära," kirjeldab invaliidsuspensionär oma sekeldusi.

24. veebruari varahommikul umbes kella poole kolme ajal läks Anatoli koos oma viiekuuse kutsika Ladaga Kristiine linnaosas jalutama.

"Tal oli pissihäda ja läksime oma tavapärasele jalutustiirule," meenutab Anatoli."Ühel hetkel ta aga ei allunud enam mu käsklustele ja tõmbas end rihma küljest lahti ja jooksis maja nurga taha. Mina tema kannul."

GRINCH ehk üks igati lustakas ja kiuslik „jõuluvaras“ otsib kodu! -UUES KODUS!

Sedapuhku üritaks siis Grinchile uut armastavat kodu leida. Tuleb kohe öelda, et koer on tõesti ninast kuni sabaotsani koerust täis ja suudab sigadusi teha hommikust õhtuni. Ka iseloomu on tal nii palju, et oi-oi-oi ja kui te talle väga närvidele käite, siis võite kindlad olla, et „karistuspiss“ teie voodisse ei jää tegemata.
Grinch sattus mu hea sõbranna juurde eelmise aasta aprillis ja on nö second hand dog. Esimeses kohas tal just väga hästi eiläinud, sest pererahvas oli kõva käega ja nagu hiljem selgus, siis tappa sai ta praktiliselt iga asja eest. Eks sellest ka siis see pissimise ja hammaste näitamise komme kuna psüühika on sassis. Lisaks ei käidud temaga ka jalutamas, aga tänaseks on ta siiski sellega juba harjunud ning enam lund-vihma-tuult jt ilmastikuolusid ei pelga.

"Omapäi jäetud Terri igatseb pererahvast"

Pildil oleva koera lugu on paraku üsna tavaline siin Maarjamaal. Elasid kord Lääne-Virumaal, Loobu külakeses eite-taati. Vanamees võttis aga kätte ja viskas mõned aastad tagasi lusika nurka. Eit mõistagi ei tahtnud üksinda seal pärapõrgus elada ja tõttöelda ega ta saanudki hästi omadega ka hakkama. Sestap koliski ta Kundasse ja perekoer jäeti maha. Küllap lohutati ennast teadmisega, et kutsa ei tahagi sealt lahkuda ja hakkab hää meelega vabatahtlikuks valvuriks. Lisaks ega saa ju ka metsalist linnakorterisse kaasa võtta, see ju puhas loomapiinamine!

"Õnnetu hing Pontu jõudis varjupaigast koju tagasi"

Saage tuttavaks, see on Pontu – üks igati malbe koerahärra, kes lennujaama lähedal, Mõigu külakese Kaabli uulitsas on juba kolmeteist talve ja suve möödumist tunnistanud. Elupäevad möödusid tal enamasti ikka raske lehmakett kaelas ning ega ta sellest suurt midagi tea, mis seal aia taga toimub. Üsna sitt elu ühe sõnaga ja ega ta pererahva poolt suurt armastust ega õiget toitmistki nüüd küll tunda pole saanud. Tuleb tõdeda, et saatus on väga karm olnud ka peremehe enese vastu, sest ta kaasa valis aastaid tagasi vabasurma ja mees pidi üles kasvatama neli last. Küllap siis mees käega lõigi ja Pontu eluolu oli nüüd küll eelviimane asi, mis talle korda läks. Omamoodi täiesti mõistetav, kuigi mnjah …….

"Mida ma arvan kerjustest, kes koos koertega raha lunivad?"

Postimees küsis minult kommentaari, et mida ma arvan nendest kerjustest, kes koos loomadega raha nuiavad. Küllap on siis vastu kevadet ka mõned taolised liikvele läinud ja inimestele silma hakanud. Mida ma siis sellest kõigest aga arvan?
Kõik mis pole keelatud on lubatud ja kerjamine Maarjamaal keelatud pole. Ka koos lastega mitte. Ka koos koeraga kerjamine on seega täiesti seaduslik tegevus kui just annetuste nuiamine looma elunatukest ohtu ei sea. Reeglina ei sea ja suurimaks vaenlaseks võib olla vaid külm ilm. Kui aga kahejalgne selles juba vastu peab, siis küllap saab hakkama ka inimestes heldimust ja haletsust tekitav koerake. Paljud kahtlustavad, et vaikselt ja truult kerjuse kõrval lebavad koerad on uinutatud ja nad on ju tõesti täielikult apaatsed "süldid"!?

"Head naistepäeva!"

„Kus mu lilled on, täna ju naistepäev?“, pärib moor hommikul karmilt.

„Millised lilled?“, pärin vastu ja seletan talle rahulikult nagu lapsele, et ta on kogu tähtpäeva olemusest valesti aru saanud. Naistepäeval antakse paljudele naistele eelkõige vaba päev seetõttu ,et nad saaksid veel rohkem lastele ja iseäranis meestele pühenduda ning nende soove täita. Õnneks moor on mul taiplik ja kappas kohe tuhatnelja õlle järele. Vat see on juba õige suhtumine.

Nali naljaks aga tegelikult meie peres naiste-, meeste, laste- ja muid taolisi päevi , välja arvatud Emade- ja Vanavanematepäev, suurt ei tähistatud. Ema ütles ikka, et pole mõtet ühel päeval ühtäkki väga hoolivaks muutuda, sest tegelikult peaks ka kõigil teistel päevadel ühes peres hoolivust, armastust ja arusaamist jaguma nii emmedele-issidele kui lastele. Nii on ta jäänud ja tundub, et ka moori kodus on valitsenud samasugune suhtumine. Mõned naised peavad seda pidupäeva aga tähtsaks ja sestap minu parimad soovid teile. Mingu teil täna ja ka kõikidel teistele päevadel ikka hästi!

"Randvere jäi kodukass auto alla. Juht mõistagi seisma ei jäänud"

Sõidan mina täna mööda Randvere teed ja märkan ees, täpselt sõidutee keskel, kilekotti lebamas. Lähemale jõudes selgub, et tegemist on siiski priske hallikirju kiisuga. Kahju-kahju! Pean masina kinni ja viskan ohutuled vilkuma. Üldjoontes nii ma teen, sest sedapsi on endal ohutum tee peal toimetada. Lisaks ei sõida loomast keegi rohkem üle. Kellegi kodukass. Selles polnud kahtlustki. Alla oli ta aetud vast oma paar-kolm minutit tagasi ja seisma jääda „kassitapja“ mõistagi ei suvatsenud. Huvitav millega see juht küll sõidu ajal tegeles? Värvis huuli? Kiikas ka feissarit? Igatahes Randvere teel on kiirusepiirang 50 k/m ja kõik toimus päise päeva ajal kui nähtavus hea. Igal juhul oleks pidanud juht looma nägema kui see just ise ootamatult masina ette või alla väga kiirelt ei jooksnud. Teepervel looma nähes peaks aga juht ka selleks valmis olema. Nii ma vähemalt arvan, sest loomad, aga ka inimesed, eriti aga lapsed, võivad teha täiesti ootamatuid liigutusi ning manöövreid.

"Täpi vajab heade inimeste abi!"

Jane Kaasik koos oma perega sõitis täna Virtsu-Risti maanteel kui korraga märkasid kilomeeter enne Ristit teepervel tõmblevat koerakest. Suurte loomasõpradena ei saanud nad teps mitte mööda sõita ja abivajajat omapäi jätta. Sündmuskohal oli näha, et koer oli üsna kõva paugu saanud, aga ka auto ei pääsenud tervelt, sest plastmassist stangejuppe vedeles kõikjal. Kas valudes koer vedis end ise teepervele või tegi seda avarii põhjustanud autojuht, ei saanudki selgeks. Juht mõistagi vajutas gaasi ja põrutas edasi. "Üks peni ees või taga, kah mul asi!", mõtles ta ilmselt.

"Natukene taksikoertest ka"

Eile rääkisin moori vanaisale loomaanekdoodi, mida taat polnud kuulnudki. Igatahes naerma see teda ajas, aga äkki pole teiegi kuulnud ja sestap pajatan uuesti. Ja juhtunud siis asi nii, et Tallinna Loomaaiast pani gorilla plehku ja hakkas mööda Mustjõe elamurajooni uitama. Üks provva tulnud töölt koju ja näinud kuidas suur ahv katusel töllerdab ja korstent lõhub. Mõistagi oli ehmatus suur ja helistanudki ta siis kohe suure ähmiga Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313: “Tulge appi, tulge appi! Gorilla lõhub korstent ja vaatab mind himura pilguga! Äkki vägistab veel ää, appiiiii!“ Mõne aja pärast tulnudki siis üks veider vennike, suur kott käes, püss õlal, taksikoer järel sörkimas, aia taha. Mutt kohe pärima, et kuidas nüüd edasi käituda? Ametnik vastu, et plaan on lihtne: „Mina ronin katusele ja viskan gorilla alla. Taks hüppab ahvile munadesse ja sel ajal tõmbad sa talle koti ümber ning gorilla ongi käes!“ Mõeldud-tehtud ja hakkab siis ametnik katusele ronima kui korraga daame uuesti pärima: „Aga mida ma püssiga teen?“ Ametnik vastu, et siis lase taks maha kui gorilla mind peaks alla viskama! Siinjuures tervitused kõikidele takside omanikele!

"Noor hobune tõsteti surmasuust jalule"

Täna, nädal hiljem kui lubati, ilmus siis lõpuks ka see hobulugu ära, millest mõnda aega tagasi väheke kribasin:
http://parnu.postimees.ee/3605989/noor-hobune-tosteti-surmasuust-jalule
Mina nimetaksin seda üllitist üheks "araks, anonüümseks, mittemidagiütlevaks vedelaks pasaks", mis midagi ei muuda ega kedagi ehmata. Eriti tore on see, et artikli superstaar on sama vetkeskuse boss, kelle alluv poolsurnud looma sisuliselt terveks tunnistas! Samas ega maakonnalehelt saagi ju kriitilist lugu oodata - kõik ju puha tuttavad-naabrid-sugulased ja kuidas sa ikka omadele käru keerad? Lisaks pole vaja ametnikke ka siis kottida kui sul endal loomad on ja VTA neid kontrollimas käib. Puhas enesetapp ju, sest ettekirjutisi hakkab tulema kut Vändrast saekaudu! Selles mõttes saan ma sellest argusest aru küll.

"Eile oli üks „tigedate inimestega“ kohtumise päev"

Hommik hakkas pihta kui kohtusin ühe härrasmehega, kes ei saa oma kutsikat „tigeda inimese“ käest kätte. Hiljem läksime Miaga jalutama ja kõik nagu sujus, kuniks jõudsime kannule meie ees kõndinud noortele inimestele, kellel oli üks igati vahva väike koerake kaasas. Kutsad hakkasid mõistagi tutvust tegema. Nähvitsa perenaine naeratas ja teretas vene keeles. Huvitav oli aga ta mehe reageering - algatuseks ta kissitas silmi ja vaatas niimoodi otsa, et kui pilgud tapaksid, siis oleksime kõik surnud olnud. Siis hakkas Miat jõllitama ja pidasin targemaks koera kohe enda juurde kutsuda, sest mine sa hullu tea, paneb veel litaka ära.

"Kui raha pole, siis ime näppu ja koera sa varjukast küll kätte ei saa!"

Pöördus minu poole invaliidsuspensionär Anatoli, kes kurtis, et tema 6-kuune kutsikas Lada pani 24 veebruari varahommikuse jalutuskäigu ajal Kristiine kandis plehku. Otsis mees teda taga, mis ta otsis, aga koerahakatis kadunuks jäigi. Lilleküla jaama lähistel hulkuvast koerakesest anti loomade varjukale teada ja sinna ta viidigi. Anatoli tormas hommikul kohe varjupaika ja soovis oma koera näha. „Maksa 35 eurot ja siis näitame, muidu mitte“, vastati talle. Arvatavasti enamus meist oleks selle summa ära maksnud ja koera kohe koju tagasi viinud. Anatolil paraku seda raha polnud ja ütles, et nõus kohe maksma kiibi eest, aga ülejäänuga klaarib pensipäeval. Varjupaigale see ei sobinud ja lõpuks läks nii suureks, et kumbki osapool kutsus kohale ka politsei. Anatolit see ei aidanud ja tänaseks kulud muudkui kasvavad. Ilmselt see ongi taotluslik. Nördinud mees hakkas kirjutama kõikvõimalikke kaebusi eri ametkondadele. Tulemust see ei andnud, aga eile saabus Anatolile kiri, milles teatas varjupaik, et mees olla oma kutsikast ise loobunud. Palusin Anatolil sellele kohe vastata ja teatada, et ta pole koerast loobunud, vaid nõuab teda viivitamatult tagasi. Kuidas aga käituda kui ka Teil peaks samasugune olukord tekkima?

"Kaks võimalust"

Kuradile see va loogika!

Loogika on üks igati kasulik asi ja seda tasub kasutada ka igavikuliste teemade puhul. Nii vähemalt aravatkse. Ja vat mõtlen siin minagi, et mis minu hingest ja maistest jäänustest ükskord saab.

Eesti tulevik on „must“ ja siin saab olla ainult kaks võimalust:

„Kas vallutavad meid pagulased või läheb Venemaaga sõjaks?“ Loogika ütleb, et kui vallutavad pagulased, siis on kõik hästi, aga kui läheb sõjaks, siis jääb kaks võimalust:

„Kas mind võetakse sõjaväkke või ei võeta armeesse?“ Kui ei võeta sõjaväkke on kõik hästi, aga kui võetakse, siis jääb kaks võimalust:

Eesti kohus: "Minkide koonduslaagri rajamisel keskkonna mõjusid hinnatapole vaja!''

Ajal, mil aina enam Euroopa riike arutlevad selle üle kas karusloomakasvandused keelustada, otsustab Eesti neid hoopis juurde rajada. Eestimaa Loomakaitse Liit koostöös Eestimaa Rohelistega esitasid juba aastaid tagasi eelnõu, mis taolise julma ja keskkonnavaenuliku äri Maarjamaal lõpetaksid. Riigikogus see mõistagi toetust ei leidnud.
Ega loomaärikad pole lollid, et ülemäära riskides oma raha investeeriksid. Järelikult peab neil olema kindel veendunus ja poliitikute lubadus, et investeering on kaitstud ning see tähendab seda, et karusloomakasvandusi ei kavatsetagi sulgeda vaatamata kümnetele selleteemalistele aruteludele ja koosolekutele. Puhas ajaraisk ja liit nendel rohkem ei osale. Midagi on siin riigis ikka väga mäda kui keskkonna eest vastutav amet eirab ise seadust ja jätab näiteks isegi kasvandusega kaasneva võimaliku keskonnamõju hindamata.

"Käes on see aeg, mil metskitsed jäävad väga jänni kui koerad tagaajavad"

Jalutan eile Miaga ja vaatan, et astub lumes kuidagi väga ettevaatlikult, mitte ei torma ringi. Lumekoorik puruneb iga sammuga muudkui praks ja praks. Esimese hooga mõtlen, et äkki on käpal midagi viga ja kutsun ta enda juurde. Kontrollin kõik neli käppa üksipulgi hoolikalt üle ja kõik tundub korras olevat, kui korraga plahvatab – kurat küll, kevad ja see aeg kui päike lumele kooriku peale sulatab, on ju juba käes. Loomulikult on tal väga ebamugav käia, raskematest metsloomadest rääkimata - need vajuvad ju puha läbi!

"Veel üks õnnetu kutsa, kes täiesti üle jäi ja seetõttu maha jäeti" -UUES KODUS!

Pöördun Teie poole abipalvega, et aitaksite leida ühele koerale uue kodu. Nimelt otsib uut kodu Jõgevamaa Põltsamaa valla Räsna küla üks omanike pool maha jäetud 5 aastane isane segavereline hundikoer.
Koer on väga sõbralik ja seltsiv. On üles kasvanud koos lastega. Kuna keerulistel asjaoludel läks pere lahku ja seetõttu jäi koer maha ning on praegusel momendil naabrite hooldada.

Koera kohta saab infot kas Anneli Kim´ilt (tel: 5202517) või Jõgevamaa veterinaarkeskusest (Arbo Kepp tel: 53311393).
Jagajatele tänud juba ette!