Ilmselt eelmise aasta oma, kelle emme nüüd minema kupatas, et vastsündinud uue pesamuna eest hoolitsema hakata. Maikuu juba käes kah ja nüüd läheb trall lahti, sest need õnnetud, kes iseseisvale elule sunniti on ju kurvad ning täiega segaduses. Nii nad linnadesse satuvad ning nagu segased ringi tormavadki. Halvemal juhul leiavad siin oma otsagi kui mõnest poeaknast sisse kimavad või liigkõrgest aiast üle hüpata üritavad.
Igal juhul tasub inimloomal paar kuukest veidi tähelepanelikum ja kannatlikum nüüd olla küll. Signaalitada pole autojuhtidel vaja, sest ajate niimoodi looma veel rohkem närvi ja ehk amokkigi jooksma, mis üldse hea pole. Ka koerad võiksid metsas ja põldudel nüüd ikka rihmas olla. Ei ma kamanda vaid lihtsalt soovitan, sest vaevalt te õnnelikud oleksite kui te lemmik kõrge rohu seest kitsetalle või jänkupoja leiab ja selle siis üliõnnelikuna teile kätte toob. Eks ole?
Üsna jupp aega passisin seal tänava otsas nö põdravalves. Plaanisin teda mööda rannikut metsa poole suunata kui peaks elumajade juures välja tulema, aga viskas roostiku vahele küliti ning küllap jäi hämardumist ootama. Ma kohe muretsema, et küljealune märg ja saab veel tervisehäda külge, aga üle ei maksa ka mõelda - metsatüübid saavad reeglina ilma meie rapsimiseta palju paremini hakkama.
Lõpuks otsisin teist taga, aga rohkem ei näinudki. Drooni ei saanud ka tugeva tuule tõttu õhku tõsta ja nii jäigi suur küsimus:
"Tohoh tonti! Ta ei saanud ju ometigi vee all tagasi ujuda!?"
Võib-olla sai ka, aga siis oli ta hoopis hirmus pirakas hüljes, kel neli jalga küljes. Üldse ei imestaks, sest tänapäeval on kõik võimalik. Ma reeglina ei hakka kohe pildistama kui miskit näen. Nii jäigi seetõttu kena kaader, kus ta uhkelt keset merd sammus tegemata. Õnneks polnud ma ainuke nägija ja Maie Kotkas sai uhke looma ka pildile. Lõpuks klõpsasin ühe ise ka ja leian ta sealt roostikust üles küll, aga seda laiku võib pidada ükskõik kelleks-milleks. Loodetavasti oli tekst tiba selgem ja üht-teist kannatas äkki kõrva taha pannagi.
