Hellasin eksnaiskale. Meenutasin seda vilet ja vatti, mida nägin ta voodisse saamisega ja emmeks tegemisega. Te ei kujuta ette, aga üritage ise noor pühendunud nunn alasti saada.

Ta justkui üldse ei hinda seda enam vaid oli vaimustuses, et poja käis täna külas ja tõi suure sülemi roose. Appikene, sületäis roose ja naine on kohe müüdud. Naiivsus kuubis - tüüp tahab lihtsalt testamendi sisse pugeda. Ei muud.

Mia tänab!

Kaua tehtud kaunikene, sest paar kuud on möödunud nagu niuhti ning alles nüüd saab öelda, et pahalased noore koera organismuses on üles leitud ja kahjutuks tehtud. Peaaegu kahjutuks tehtud, sest aeg-ajalt tõstavad batsillused siiski mässu ja tulevad uuesti rünnakule.

Mäletatavasti toodi Mia märtsikuu alguses Loomade Kiirabi Kliinikusse eutaneerimise eesmärgil. Vana looga saab tutvuda SIIN ja sestap ei hakka kõike taas ümber kirjutama. Lühidalt öeldes oli vaesel koeral juba pikemat aega kõht lahti ning ka pissimise hädad tekitasid tohutuid vaevusi. Peremees käis korralikult arstil, aga suurt tulu sellest ei tõusnud ning veel põhjalikuma uuringu ja ravi tarbeks raha lihtsalt enam ei olnud. Omanikul endal oli veel raskemat sorti astma kallal ja sellest siis see äärmiselt kurb ja vastumeelne otsus.

Täispikkuses on see lugu loetav Loomaveebis

Nüüd see juhtus ja varsti on kogu ilm "uudist" täis. Just-just, sellesamuse anonüümse naisega (nimi autorile teada) koos see juhtuski, kes pildil oleva ukse taga hämmeldunult vaatab. Nüüd aga kõigest järjekorras ja kõik siin kirjutatu on loomulikult taas sulaselge tõsijutt erinevalt meedias võibolla ilmuvast kontekstist välja kisutud pinnapealsest laimust.
Hakkame aga pihta. Eila pärastlõunal viisin pildil olevale anonüümsele naisele (nimi autorile teada) sünnitusmajja mingit manti, mida ta apteegist tellis. Haigla ees sattus paar inimest olema, kes kohe oma arust matsu jagasid:

"Ohoo, Valner tõi pruta sünnitama. Teeme pilti ja saadame Lustile!"

Ma kah talunik nüüd. Võtsin kanad vabapidamisele. Vähe metsikud on, aga üldse mitte pahatahtlikud. Elavad kohe akna all. Päris kasulikud teised, sest niidavad muru ää ja kohe väetavad kah.

Siinkandis elab vähe mõistlikum rahvas ja keegi ei hädalda hiiglaslike kahjude pärast, mida rändkanade saabumine kaasa toob. Eks nendega ole muidugi vähe jama ka. Ei taha teisi segada ja nii lükkangi jalad ristis kemmergusse minekut muudkui edasi. Varsti juhtub õnnetus kui nad minekut ei tee. Pagana kanad!

Närvid täitsa läbi ja puhkus puhta pekkis. Tahtsime nimelt Ruudiga vaikust ja loodust nautida, aga saime hoopis rämeda tünga - no ei näe loodust, sest puud ja põõsad on kõikjal ees!

Kurat võtaks! Kus on nüüd need RMK tüübid oma saagide ja rasketehnikaga? Maa alla kadunud teised. Ei ole õiglust siin maamunal ega Maarjamaal kohta, kus arvuti taga RÄNKRASKET tööd tegev linnavurle saaks puhata ja loodust nautida! 

Tühja kõhuga ei tohi poodi minna. Tean, aga ikka läksin. Viga, sest krahmasin kohe nii palju söödavat ühes, et sellest jaguks vähemalt naiskoorile.

Jalutasin siis kodu poole kui korraga hakkas kilekoti äpp piiksuma. Ma kaasaegne mees ja mul on igale asjale äpp olemas. Ka kilekottidel. Tehnikavidinad töötavad kõik täitsa korralikult välja arvatud vanamoori oma. See tahab pidevat restartimist.

Pärast lõunauinakut tegin Haapsalus silmad lahti ja lürpisin parasjagu kohvi sisse kui korraga näen, et mingi suur kogu tatsab taamal meres. Tuli teine Paralepa poolt. Alul ei saanud kohe sotti, aga mul binokkel ka masinas ja tänu sellele sai selgust - põder kurivaim!

Ilmselt eelmise aasta oma, kelle emme nüüd minema kupatas, et vastsündinud uue pesamuna eest hoolitsema hakata. Maikuu juba käes kah ja nüüd läheb trall lahti, sest need õnnetud, kes iseseisvale elule sunniti on ju kurvad ning täiega segaduses. Nii nad linnadesse satuvad ning nagu segased ringi tormavadki. Halvemal juhul leiavad siin oma otsagi kui mõnest poeaknast sisse kimavad või liigkõrgest aiast üle hüpata üritavad.

Rubriik "palju toredaid inimesi" muudkui kogub uusi liikmeid .....

 

Pole mingi eriline selfie-mees, aga antud juhul tuleb pilt ikka tunnismaterjaliks panna, sest te muidu ju ei usuks seda ennekuulmatut lugu, mis minuga juhtus.

Nagu mu Facebooki üllitiste puhul ikka, siis tegu on sulaselge tõsilooga. Igaks juhuks mainin, sest uued lugejad võib-olla ei tea. Mis siis ikkagi juhtus? Sain kapiukse käest peksa. Ei muud. Palusin Eesti parimal mööblitisleril vähe vingema vedruga hinged kapile panna ja häda oligi käes.

Varahommikul uimase peaga sulgesin lõdva randmega ja ohh sa raks, kus uks pani litaka vastu. Ja kohe vastu nina sellise laksuga, et nospel täitsa pooleks. Verd lendas nii lakke kui põrandale. Umbes kümme liitrit kaotasin. Ruudil hää meel ja haaras põrandele kukkunud pool nina hambusse ning kimas metsa poole. Sääl hundid ootamas, et anna nina siia! Ruts kohe ots ringi ja masinasse tagasi:

Hellan Tartu prutale, Katre nimeks, et kuidas ilm on? Lõunas ju soojem ja küllap piigad siblavad juba bikiinides ringi. Vastas, et ära tule - kõik veel karupükstes ja mitte kui keegi ei näitavat mitte kui midagi. Nõme ja no siis veel ei lähe järelikult.

Hellan Võru prutadele ja üks kohe keelitama, et tule-tule, sest neil juba 30 kraadi sooja ja sedagi öösel. Teine oli vähe asjalikum ja soovitas suusad-uisud-kelgud ka kaasa võtta. Äkki tal juba siiber minust ja ei taha näha? Ei tea, ei tea?