Delfi: "Sõnavabaduse ja surnud küülikute nimel!"

Tallinna ringkonnakohtus lõppes sel nädalal neli aastat väldanud saaga, milles kohtualuse rollis oli loomapäästja Heiki Valner. Tema peale oli kaevanud Lääne-Virumaa kohvikupidaja, kes tundis, et Valner tegi talle ühes oma blogipostituses liiga. Naine nõudis Valnerilt ka hüvitist, kuid peab seda nüüd hoopis ise maksma.

Üks jant leidis oma otsa ja mul on äärmiselt piinlik, et kohtunikud ja advokaadid peavad sellise tühja-tähja jamaga pikki aastaid oma elust raiskama. 

Keijole tänud ja kogu Lindebergi pundile hip-hip-huraaa! Te olete parimad!

Delfi tegi kokkuvõtva loo ja seda saate lugeda SIIN

"Aitäh Velomarket!"

"Kop-kop-kop"

"Kes on?"

"Kirjakandja Petškin. Ma tõin kuulutuse teie poisi kohta."

Mul oli umbes sama lugu nagu nõuka-aegses Uspenski raamatu järgi vändatud multikas, milles poiss Fjodori vanemad pakkusid jalgaratast sellele, kes oskab neile koos kassi ja koeraga leelet tõmmanud poja kohta infot anda.

Ka mina hakkasin juba maikuu lõpust saati Kalamajas käima ja muudkui koputasin iga jummala päev Velomarketi aknale kop-kop-kop, aga selle vahega, et pakkusin jalgratta vastu kodutuid kasse.

Aitäh headele inimestele! Niva pääses operatsioonile

Tartu maanteel autolt löögi saanud lambakoer Niva käpaoperatsioon jäi raha puudusel ootele, aga nädalavahetusel loomasõbrad koondusid ning annetasid ühtekokku 14078 eurot. Hädavajalik ortopeediline protseduur sai teoks eile Billy loomakliinikus ja möödus väga edukalt.

Lugu on loetav SIIN

Vanavanemate päeva loomisel oli oma osa ka Reporteril

Pühapäev on vana-vanemate päev. Ja see ei ole niisama suvaline päev, nagu näiteks rahvusvaheline kassipäev, vaid see on Eesti riiklik tähtpäev.

Reporteril on selle päeva saamises oma osa, mida tuletas valitsuse pressikonverentsil meelde ka peaminister Kristen Michal.

https://reporter.kanal2.ee/8091315/vanavanemate-paeva-loomisel-oli-oma-osa-ka-reporteril

Kuidas te rasedaga räägite?

Reedel võib iizimalt võtta ja sestap räägin, mis minuga ühes suuremat sorti poekeses juhtus. Tuian sääl mööda saali ringi ja üks paarike, aastaid neil nii 65-70 ringis, vestlevad väga elavalt ja provva põrutas mulle täiega otsa. Õukei ja ikka juhtub ning vabandusest oleks piisanud kuid tädike kukkus põrkama:

"Vaadake ikka ette kuhu astute!"

Tere tali ja siis mul kihvatas ning kerisin hääletooni kohe korralikult kõrgemaks:

Aitame koos lambakoer Niva operatsioonile!

Meditsiin on kallis. Veterinaaria tundub kallimgi veel. Inimestel on vähemalt lootust tervisekassast tuge saada, aga loomade ravi sõltub täies ulatuses pererahva rahakotist. Aina kallinevate hindade ja kahanevate sissetulekute perioodil olen täheldanud, et aina enam loomi jäetakse ravita. 

Ei-ei-ei, mitte pahatahtlikkusest vaid raha lihtsalt pole. Pane või oma kallis lemmik “magama”, et ta piinlema ei peaks. Nii mõnigi on selle otsuse raske südamega just seetõttu vastu võtnud. Samas olukorras on praegu Kose-Ristil kodunt plehku pannud ja Tartu maanteel auto alla jäänud 2-aastane karjakoer Niva.

Lugu on loetav Loomaveebis

Eile õhtul oli siis säherdune vaade enne kui põhku pugesime. Pildil peaks kuskil olema üks sokupoiss, jänku Juta ja ka Ruudi, kes siis sõprust sobitama läks. Ärge hakake üldse otsima, sest ei leidnud neid isegi üles.

Varem käis ka noor rebane meid uudistamas, aga tema rohkem ei tule - jäi auto alla ja vedeleb Rannamõisa teel siiamaani. Üks vares läks nokkima ja laiaks sõideti temagi.

Varesmarjukesed

Mnjah, sügis saabub ja viljad valmivad. Õunu on tänavu umbselt. Varesmarjukesed on ka juba küpsed ja puu lausa lookas.

Varesed on ühed igati tänulikud marjad kui vaadata kasvõi mu masinaid - kõik on nii ää maskeeritud, et ükski Putini rakett neid küll üles ei leia. Asi seegi ja olgu nad tänatud!

Võrumaal asuvad kiisud ootavad pikisilmi kodupakkumisi

Eelmisel aastal “tekkis” üleöö Värskasse Setoman puhkekeskuse juurde üks kassipere – emme koos nelja pojaga. Pealtnäha täitsa kodukiisud, kes inimest ei peljanud. Mis inimene see küll on, kes vastu sügist kassid kodust välja viskab? Pole siin vaja mingit erilist inimtõugu otsida, sest meite riigis on selline käitumine üsna tavaline ja “normaalne”.

Lugu on loetav Loomaveebis

Üks vahva suvine mäng

Suvi. Romantika. Iga päev tuleb jagada fotosid kaunitest päikeseloojangutest või lõkkest. Täiega nõme. Mõistan, et ka puhkusest ja romantikast võib siiber saada. Jube läila värk!

Ei tasu aga pead norgu lasta ning lahendus võib olla lähemal kui arvate. Lausa mängeldes võib enda ellu vurtsu, põnevust ja vaheldust tuua. Täna tutvustangi teile üht täiskasvanute mängu, mis mõeldud eelkõige romantikast tülpinud paaridele.

Minge voodisse ja vahekorra ajal oma kaaslase rindu õrnalt masseerides peaks mees ütlema:

Kas kaasaegne lehmapidamine või hoopis loomapiinamine?

Loomaveebi vihjeliin vihje@loomaveeb.ee töötab juba päris korralikult ja kõik põhjendatud murekirjad saadame kohusetruult asjaomastele ametkondadele edasi. Mõistagi ei tee me neist automaatselt kohe artikleid, aga see pole vast ka inimeste esmane soov vaid abi otsitakse ikka loomale.

Tänase vihjega teen erandi, mida saate lugeda SIIN

Nimekaid loomi, kes aastal 2024 telesse oma muret kurtma läheksid, pole olemas

Regionaal- ja põllumajandusministeeriumil valmis hiljuti loomakaitseseaduse väljatöötamiskavatsus, millest lähtuvalt hakatakse tulevikus keelustama koerte ketis pidamist, steriliseerima ja kastreerima kodukasse, et need kontrollimatult ei paljuneks, ning pannakse piir zoofiiliale. Sarnaste ettepanekutega tuli mitu aastat tagasi välja rahvaalgatus #aitab. Selle eestvedaja Heiki Valner arutleb, miks loomakaitsjate senised ettepanekud prügikasti on lennanud.

https://lemmikloom.delfi.ee/artikkel/120302952/arvamus-heiki-valner-nimekaid-loomi-kes-aastal-2024-telesse-oma-muret-kurtma-laheksid-pole-olemas

Turba staarkass Kusti õnnetu lõpp

Väga paljud, kes Haapsalu maanteel Turba alevikus asuvas Olerexi tanklas käinud, on kindlasti seal ka kass Kustiga kohtunud. Ta oli justkui palgaline tervitaja, kes külastajaid soojalt vastu võttis.

Alates tänasest te temaga kahjuks enam kohtuda ei saa, sest eile sõideti Kustist sealsamas otse ukse ees nagu puunotist üle. Autosolijad kütust ei tankinud ja poes ei käinud. Milleks sinna siis üldse sõideti? Pealtnägijate kinnitusel tegi naisterahvast autojuht seda sihilikult ja tegu polevat juhusliku õnnetusega.

Täispikkuses saate seda lugu lugeda SIIN

Ilusat nädalavahetust meile kõigile!

Valged ööd. Siis peab olema Eestis ja mitte koduseinte vahel vaid metsas või rannas. Öösel hea ringi konnata. Täiega naudin. Väga täiega. Ruudi ka.

Merest eelmistest nädalavahetustest juba kõrini ja sedapuhku tahtsin jõge või järve. Mõeldud-tehtud. Keerasime kodujärve poole. Seda enam, et "vana hea ratastega punane kodu" on taas mu käes. Kodu on kodu ja "uue halliga" pole veel harjunud.

Loomapäästegrupi kassid ja koerad tänavad!

Ilmad on palavad ja oodatud suvine vaheaeg lasteaialastel ning koolijutsidel kohe käes. 

Pealinna Sikupilli, Asunduse, Pae, Pallasti ja Kivimurru lasteaiad ning Kadrioru Saksa ja Pae Gümnaasiumite rahvas otsustas aga enne lustima minemist teha üks suur-suur heategu loomadele – koguti taas toidupoolist. 

Traditsiooniliselt ulatati abikäsi Loomapäästegrupp MTÜ hoolealustele.

Loomapäästegrupi kassid ja koerad tänavad!

Aita tasuda Prääniku ja Maša raviarved!

Täna juba Präänikuks või venepäraselt Pirozotšekuks kutsutav kiisu jäi rahvale silma Lääne-Virumaal, Väike-Maarja kandis asuvas Kiltsi külas. Juba aastaid omapäi kondav kiisu oli külarahva vana tuttav, aga omaks teda keegi ei tunnistanud. 

Paar nädalat tagasi tuli kiisu aga ise inimeste juurde tugevalt käppa longates abi paluma. Asi tundus väga tõsine – mädanevast haavast turritasid luuotsad välja. Kas vaeseke jäi kuskile vahele või jäi auto alla, vaevati pead? Tont seda teab, aga ilmselt üks neist variantidest on ka õige.

Edasi lugemiseks klikka lingil: Aita tasuda Prääniku ja Maša raviarved!

Vanurkoerte viimane kevad

Kas olete tähele pannud, et eakamad inimesed kipuvad ikka kas kevadel või sügisel meie hulgast lahkuma? See pole muidugi reegel, aga mingi kirjutamata teadmine justkui oleks, et pahatihti nii just läheb. Ja ikka minnakse kambakesi – üks teeb otsa lahti ja teised lähevad riburadapidi järele. 

Näikse, et sel kevadel tegid taolise salakokkuleppe ka eakad koerad, kelle päästmist aastate eest korraldasin. Äkki just seetõttu olen üsna pikalt ka vait olnud.

Lugu ise on loetav SIIN

50 päeva ja 10500 kilomeetrit

50 päeva ja pea 10500 kilomeetrit hiljem oleme jõudnud Itaalia tippu ühe vana kindluse lähistele. Riigi see külg, mis piirneb Joonia merega sai otsa ning nüüd vaatame juba tõtt Vahemerega. Umbes niimoodi saan ma aru, kuigi pead pakule panna ei julge.

Edasine tee viib Ateena poole läbi iidsete Sparta ja Mükenee. Siis peaks juba paremat kätt Egeuse meri saatjaks olema. Vahet pole milline meri, sest need kõik on siin seda karva sinised nagu mulle meeldib.

Mägedest korraks kõrini

Mägedest sai momendiks nii siiber kui veel olla saab ja kobisime taas rannikule, kus väheke lamedam see olemine. Ma ju valin ka sellised rajad, kuhu turistid enamasti ei satu. Täitsa jube on kohati sõita, aga enam hingeldama ei pane ja peopesi märjaks ei võta. Maamärkidele ja UNESCO-listile viskab mõistagi ka pilgu peale kui need teele jäävad, aga rohkem ajan taga ikka seda va ehedat kogemust maast ja inimestest.

Temple of Apollo Epicurius at Bassae of Phigaleia

Kuskil mägedes, kõrgel-kõrgel, otse Apollo templi kõrval sättisime endid öömajale.
Lasin koerad välja ja ronisin ise ka õue. Pahviks lõi - mõnusalt karge ja kuu on päike. Mitte üht hingelist ja nii vaikne, et kuulda pole mitte kui midagi. Pole elu sees vist nii palju tähti taevas näinud.

Apollo on jätkuvalt vägev tüüp ja nüüd siis korraldas sellise hingematva vastuvõtu. Hakka või usku vahetama. Deem, aga ma ei usu ju kedagist ega midagist. Järelikult tuleb uskuma hakata.

Appi röövimine! Kohtumine Serbia MUPO-ga

Lubasin teile hiljuti rääkida MUPO-dest, keda kohtasin Serbia pealinnas Belgradis. Algatuseks pean tunnistama, et mul oli selle riigi ja rahva suhtes juba ette nende venemeelsuse tõttu veidi negatiivne arvamus. 

Halb tõmbab ikka halba ligi ja esimene jama oli kohe piiripunktis, kus pidi üle tunni ootama. Needuseks seisis mu kõrval masin, mida kõige rohkem vihkan – loomaveoauto, pilgeni vasikaid ja lehmi täis. Jube kurb ja vastikult ülekohtune ning ainuüksi juba see võttis igasuguse lihaisu mõneks ajaks ära.

Pesupäev

Eile oli lõpuks see päev, mil ka tegelikult pesumajja jõudsin. Riidevaru polnud veel kaugeltki otsas, aga nö tegemata tööna pitsitas see kuskil kuklas kogu aeg. Aru ei saa miks nii palju pesu ja sokke kaasa võtsin? Enamasti küürin need kohe puhtaks – ühed jalas, teised kuivamas ja pole nagu rohkem vajagi. Teksad hakkasid otsa aga lõppema küll. Jälle arusaamatu värk – ei rooma ju kuskil, aga pelgalt isegi vaid sõidu ajal saavad need nii rokaseks, et anna kannatust.

Kus mägedes lehmi karjatada? Ikka maanteel!

"Keda sa siin hädiseks ja vanaks tembeldad," polnud Nõpsik eilse postitusega rahul ja lisas, et temast vingemat rokkarit annab otsida. Justkui selle tõestuseks istus ta täpselt nagu vanadel headel aegadel kõrvalistmel ja võttis kaardilugemise enda peale.

Paar korda hüppas maha ka, käis siis joomas või söömas ning hüppas naksti taas istmele. Ei mingit vaeva või pingutust. Äkki on simulant? Ei ta ole ja kodus sai ikka tihti näha kui ta niisama sihitult mööda tuba ringi trampis või siis kapi juures seisma jäi, üritades justkui meenutada miks ta seal seisab? Kerge seniilsus tuleb peale ja see käib asja juurde. Eelloetletud hädasid aga reisil ei ole.

Pool reisi juba peaaegu läbi

Pea paar kuud on mööda ilma ringi rännatud ja oleme oma reisiga umbes poole peal. Momendil siis Kreekas ja see on üks riikidest, kus pikemalt ehk lausa oma kolm-neli nädalat peatuda plaanime. Itaalias möödus kuu imesiva, aga see on ka suur riik, kus palju vaadata. Eks näis kas ka siin nii kauaks tegevust leiame? Niisama molutamine ja päevitamine jääb vast ära, sest kuigi päeva peale tuleb oma 16 soojakraadi, siis päikese käes vedeleda isu nagu küll pole. Nii palju on ikka jahedam kui kasvõi Itaalia või Montenegroga võrrelda. Lisaks unustasin oma ülinapid roosad stringid koju ja kui ikka nö paradiisipiltidega teie tuju rikkuda ei saa, siis jäägu paljaks koorimata. 

Appi kui palju hulkuvaid koeri!

Väike elumärk meitest ka siis üle mõne päeva. Lääne Balkani tripiga oleme jõudnud Albaaniasse ja kõik sujub kui netijamad välja arvata. Riik nagu riik ikka - veidi kulunud ja räämas ehk, aga küll nad kõik ajapikku paika sudivad.

Sloveenia ja Horvaatia on endiselt täitsa omal kohal. Serbia, Bosnia ja Hertsogoviina ning Montenegro ka. Viimases läks ilm taas t-särgi ja lühikeste pükste kõlbulikuks ning on seda ka Albaanias.

San Marino

Valikud, valikud, valikud. Elu on täis valikuid ja ainult valikuid. Valid ühe naise, satud põrgusse, teisega tiksud kas just silmini õnnelikuna, aga vähemalt täiesti talutavalt pikki aastaid. Lähed ühte kohta tööle ja nead end maapõhja, teises on aga hing rahul jne jne.

Küsimuste küsimus

Kui keegi teab öelda miks ma juba jalga pandud kingale sokki üritasin peale tõmmata, oleksin väga tänulik.

Nõps jäi igal juhul vastuse võlgu ja vaatas üsna nõutu näoga justkui peljates, et olen taas aru kaotanud.

Reinu sünnipäev

Hellan hommikul vanale semule Reinule. Tüübil vist sünnipäev. Valin. Kutsub.

"On täna ikka õige päev?"

"Õige jah"

"Ära kujuta ette, et sind õnnitlema hakkan."

"Ega ma arvanudki. See oleks nõme olnud."

Remondipäev

Inimene tahab ja teeb, aga pahatihti sääb tehnika nendele soovidele kindlad piirid. Ka nüüd eelkõige tänu tujutsema hakanud masinale oleme taas Napolis, kus tehtavat muide ka seda va kõige õigemat ja maailma parimat pitsat, tagasi. Eelmisest remondikohast soovitati, et just siinses äärelinnas olevat tiba-toba meistrimehed, kes me ratastega kodukese raudselt taas sõidukorda saavad. Nemad jäävat jänni, sest tegelevad vaid mersu marki sõiduautodega.

Pompei

Nüüd me jälle mere ääres. Kohe nii kalda peal, et lained löövad pea vastu akent. Liikusime ühe jutiga ligi viissada kilti lõunasse. Vahelduseks kohapeal passimisele istus kiirteel kimamine tänasesse päeva nagu valatult ja masin nurrus pärast remonti nagu kiisupoeg kamina ees. 

Ilm oli ka sant. Väga tuuline, vihmane ja pilvede vahel tiirutades langes temperatuur lausa 8 kraadini. Varahommikul seevastu näitasid nii auto kui mobla vastavalt 17 ja 19 kraadi. Ei see saanud tõsi olla, sest ronisin ilma püksata kohe uudistama ja sedamoodi soe see ilm nüüd kohe kindlasti ei tundunud.

Ruudi raske päev

"Mis sa teed tolgus? Ei märgista minu märgistatud autot makaron," oli Ruudi ennelõunal täiesti endast väljas. Päev hakkas üldse varakult ja pahuralt pihta, sest ühes aias panid koerad haukuma. Sellised nirud, aga valju häält tegid. Nõps tahtis kohe kaklema minna. Sain ühe neist isegi hiljem pildile.

Julia

"Ma siis lähen."

"Ma jään ootama."

"Ära oota, mul läheb natuke kauem."

"Ma ootan rõdul."

"Ole nüüd, oota ikka toas."

Herculaneum

Pompeid teavad kõik, aga Herculaneum, mis samas katastroofis hävis, on jäänud ehk suurema tähelepanuta, Asuvad need üsna lähestikku, ligi paarkümmend kilti vahet ja viimast on kutsutud isegi "kadunud pärliks."

Ma leidsin täna aga hoopis teistsuguse pärli - täitsa lihast-luust ja oskas rääkidagi, mitte ei vaikinud nagu need ca paari tuhande aasta vanused kivikamakad. Imeilus naeratus oli tal ka. Lubasin lausa elu lõpuni seal käima hakata, aga ta arvas, et nii kaua nüüd küll seal tööl pole. Igatahes sain tavestluse käigus korduvalt naerma, mis on igati hea märk.

Kirevad obesed

Ärkasin varahommikul kukelaulu peale. On tõbras! Läksin hiljem otsima, aga nagu selgus, siis Napoli äärelinnas kirevad hoopis hobused.

Sügasin teda väheke ja rääkisime tõrts tõsist juttu. Lubas homme hiljem kirema hakata kui teda taas sügama tulen. Tuleb vast siis tulla.

Meeste värk, naiste värk

Rutiinid on paika saanud ja kõik me hommikud algavad pea ühtemoodi. Hästi vist ja nii ei jää miskit nagu näiteks arstimite võtmine vahele.

Ruudi kohustuslik programm näeb ette ka korralikku püherdamist. Nõpsik ühineb, aga suhteliselt harva.

Ostia Antica

Mida teeb üks korralik loomapäästja antiikse Rooma sadamalinnas? Loomulikult pühendab end kassidele, silitab neid ja uurib egas keegi pole liiga teinud. Ühega, peatse noore emmega sain eriti hästi läbi - küll ta püherdas ja tahtis pai kõhu peale saada. Seda ma vana loomade ämmaemand mõistagi ka tegin. Kes ei tea, siis kodus iga viimane kui loom on arvanud heaks mu voodisse poegida.

Aitäh!

Eile oli siis aastas taas see päev kui massiliselt ühendust võeti ja heade soovidega üle valati. Inimesi oli ikka väga rohkelt ja tänan neid kõiki nüüd kohe korraga. Vististi hästi kui nii paljudel veel meeles mõlgun ja üldsegi mitte mahakantud pole. Enamasti on mu suhtluskanalid umbes hädasolevate loomade pärast, aga eile tuli vaid kaks taolist teadet. Kah vist hästi?

Hommik algas Phil Collinsi kõnega, kes avastas, et oleme samal päeval sündinud. On ikka tüüp – sada aastat tuttavad ja nüüd siis vanuigi plahvatas? Taat hakkab täiega ära vajuma. Seejärel pakuti mulle kingituseks pesuehtsat itaalia live-pornot.

Ole iseenda hambaarst!

Pole veel juhtunud, et mingid hädad võõrsil vaevaksid, aga sedapuhku lõi ühe hamba alla põletiku. Juba üle nädala vaevab, korralik punn üleval, aga õnneks valu ei tee. Helistas mu soome liignaine, ametilt hambaarsti assistent ehk tatiimeja ja kukus hädaldama:

"Oi-oi-oi, ai-ai-ai - nüüd tuleb välja tõmmata. Mine koha arstile! Kaua sul see juba on?"

"Üle nädala."

"Oi-oi-oi, ai-ai-ai, siis tuleb juba lõualuu ka eemaldada."

Sünnipäevakisma vahekokkuvõte

Higi, pisarad, pettumine ja taevani ulatuv ebaõiglus. Vähe sellest, et naised on hõivanud juhtrolli valitsuses ja õigusmõistmisorganites, meditsiini- ja haridusasutustes, toitlustuses ja sotsiaalsfääris ning varsti ka politseis ja sõjaväes, on nad mäekõrguselt üle ka loomakaitse tegevustes.

Marju Karini hällipäev on selja taga ja ta palus kingiraha annetada Loomapäästegrupile. Teen kiire vahekokkuvõtte - Karini kingirahaks on annetatud üle pooleteist miljoni. Minule lojaalsed seltsimehed on seni esinenud lahjemalt ja nende arvele jääb 64 tuhat. Õukei, hunniku nulle lisasin juurde, aga imetilluke liialdus näitab seda "sünnipäevakismat" lihtsalt palju vägevamalt.

Tulge Stromkale!

Päike. soojuse ja valguse allikas. Täna särab kenasti. Toas istumine on patt ja sestap säädsin sammud randa. Võtsin lamamistooli ühes. Mõtlesin, et loen natuke ja lasen nahal hingata. Pidavat kasulik olema. Ei tea kuidas mujal Eestis, aga Stromkal on korralik sulailm. Ütleks, et isegi veel soojem. Termomeeter oli korra isegi paarikümne kraadi peal. Kliimasoojenemine. Ei muud.

Päike on aga praegu eriti aktiivne. Üle poole tunni ei kannatanud päevitada. Päike nagu oleks kohe hammustanud. Kõik kohad lausa kipitasid. Hiljem tõmbus nahk hallikaks ja jäigaks. Ei aidanud siin päevituskreemgi. See tõmbas alul selliseks sültjaks ja hiljem oli kivikõva.

 

Nii ma sealt ära tulingi - tikksirgeid jalgu ja käsa vaevu liikuma sundides. Perearsti ei saa kätte. Laupäev ju. Olge teie siis ettevaatlikumad ja kreemitage endid juba kodus ää. Ja ärge hakake kohe kangelast, kes pool tundi jutti päevitab, mängima. Ka veerand tunniga saab juba täitsa kena pruunika jume peale.

Rahvas jookseb rannas, lapsed teevad liivalosse. Me häbelikud sättisime endid paarsada meetrit merest eemale. Ruts ja Nõps juba hommikust saati väljas. Ise tegin sanitaar-hügieenilise hommikupooliku nii masinale kui enesele. Musta pesu võlusin kah puhtamaks. Nüüd molutame.

Mamma-mia, mamma-mia, pizza, umberto tozzi

Sõidan mina öösi ühes linnas ja mida ma näen? Hiiglased krabavad teineteist, mokad puha koos ja keeled teineteise kurgus. Väk! Äkki tahab hiidmees hoopis naishiiglasel pead otsast ää väänata? Sa helde aeg! Säherdune hirm tuli naha vahele, et vajutasin gaasi põhja ja kadusime kus seda ja teist.

Hommikul sai uudishimu võitu ja otsustasin eluga riskides uurima minna kas nägin luulusid või oli asi ikka ehe. Ruudi võtsin julgestuseks kaasa ja igaks juhuks roomasime piki promenaadi, et mitte silma hakata. Kohalikud aborigeeninud viskusid ka põlvili ja kohe sosinal pärima, et mis lahti? Ma puhtas itaalia keeles sosinal vastasin:

Sünnipäevakisma - Marju vs Heiks

Pole saladus, et jaanuarikuus on sündinud inimkonna

parimad esindajad ja mida kuu lõpu poole nad ilmavalgust nägid, seda vägevamad nad olid, on ja saavad ka edaspidi olema.

Eile pidas hällipäeva Delfi hall kardinal ja tegelik niiditõmbaja Helen Eelrand ning olgu ta siinkohal tuhandest õnnitletud. Pean kahetsusega teatama, et täna ei suuda see portaal eriti uudiseid toota, sest Helen sokutas kõhulahtistit kõikidele kolleegidele kohvi sisse, kes teda õnnitlemast unustasid. Neid oli paraku üsna palju ja ärge arvake, et delfikad õpetajate streigiga liitusid vaid paljud neist istuvad lihtsalt pelleris ega saa seetõttu tööd teha.

Kiusust ei saanud üle ega ümber ka eile oma 84.sünnipäeva tähistanud Loomapäästegrupi juhatuse liige Terje Parra, kes käitus täpselt samamoodi nagu Helen. Seega ei maksa ka sellest ühingust täna loomadele suurt tulu tõusta.

Muinasjutumaa

Täna juhtus pull lugu. Ööbisime mägedes ja hommikul hakkasime alla tagasi kooserdama. Ei mina tea, mis külas olid koerad maanteel lamamas.

Märkasin neid varakult ja viskasin hoo maha. Nendeni jõudes pidasin üldse kinni, sest tüübid ei liikunud mitte üks meeter. Hiljem selgus, et nad luurasid ja siis sööstsid äkitselt masinate kallale. Eriti see väiksem ja noorem. On ikka ohmakad ja alla nad jäävad. Mis kohaga see peremees küll mõtleb?

Fontana di Trevi

Olen mina purskavaid kaeve näinud, aga sellist küll mitte. Oli ikka vägev küll ja kõmpimine tasus ainuüksi juba sellepärast täiega ära.

Ometigi meeldis mulle enamgi veel võib-olla see õhkkond, mida kõik kokkutulnud tekitada suutsid. Rahvast oli igast ilma otsast, aga ka kohalikud käivad seal ikka ja jälle. Mõistagi klõpsisid kõik selfisid nagu jaksasid.

Vatikan

Kodumaalt on mulle teile paar värsket uudist. Stenbocki majast anti just teada, et Kaja Kallase valitsus on õpetajatega solidaarne ning nad alustavad samuti toetusstreiki. 

Et valitsusliikmed määramatuks ajaks kehtestatud streigi ajal nälga ei sureks, tehti rahandusminister Võrklaevale ülesandeks organiseerida Stenbocki maja ette väliköök.

Colosseum

Me jälle Kalamajas. Mul siin üks salapruut ka. Armastab õelapsi, loomi ja jooksmist. Kõige rohkem siin ilmas aga mind ja toidu valmistamist. Jäägu see saladuseks ja meie vahele, sest ta jube häbelik tegelikkuses. 

Oi, mida ta köögis meisterdada suudab. Seda muidugi juhul kui köögi üles leiab. Viimane kord näiteks tegi ehedast lihatükist kõige ehtsama vegankeeksi. Ta suudab ka vastpidiseid protsesse – kartulist ja kapsast maitsva biifsteegi kokkamine on käkitegu, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Valmistume taas jõuludeks

Mida me ikka teeme, jõuludeks valmistume, salme õpime ja kingikotiga tüüpi ootame. Ei muud. Kus on kirjas, et jõule ei tohi muul ajal pidada? Õigus, mitte kuskil.

Paar aastat tagasi küsisin Põhja-Tallinna linnaosa bossilt, et miks nad küll nii vara kuuse maha võtavad. Puhas raiskamine ju ja puust kahju, et mingi mõne nädalase silmailu pärast maha raiuti.

Las olla ikka kauem - pime aeg nagunii ja las särab ümbruse valgemaks ning inimeste tuju paremaks. Säherduses Itaalia linnas nagu Civitavecchia ollakse sama meelt ja jõulukaunistused on tänini üleval. Täitsa vahva. Kuuskedega on siin mõistagi kitsas käes, aga ehitud palm ajab ka asja vägagi kenasti ära.

Ho-ho-hoo ja nüüd salme õppima!