19 veebruar 2024

Appi kui palju hulkuvaid koeri!

Väike elumärk meitest ka siis üle mõne päeva. Lääne Balkani tripiga oleme jõudnud Albaaniasse ja kõik sujub kui netijamad välja arvata. Riik nagu riik ikka - veidi kulunud ja räämas ehk, aga küll nad kõik ajapikku paika sudivad.

Sloveenia ja Horvaatia on endiselt täitsa omal kohal. Serbia, Bosnia ja Hertsogoviina ning Montenegro ka. Viimases läks ilm taas t-särgi ja lühikeste pükste kõlbulikuks ning on seda ka Albaanias.

Kõik on kena, aga Bosnia ja Hertsogoviinas hakkas jama hulkuvate loomadega pihta ja teel Kreekasse läeb see riigiti aina hullemaks. Hulkuvad koerad on teema ja siin on neid lausa sadade kaupa. Mõistagi jäävad nad auto alla ja millegipärast ei korjata neid ka teelt ära. Nii nad vedelevad.

Jube kurb ja karm värk. Nii kui masina seisma jätan, siis kuskilt nad välja ilmuvad. Piirpuntides on nad ka nagu Aamen kirikus kohal. Kavalpead teavad, et seal palju masinaid seismas ja keegi ikka miskit viskab. See neid elus hoiabki, kuigi nirud näevad välja küll. Õnneks pingutasin üle ja võtsin enda omadele liiga palju toitu kaasa. 

Jagan seda hulkuritele kamaluga ja saavad korrakski kõhu täis. Aga alles siis annan kui minema lähen või lühidalt peatun. Muidu harjuvad ära ja hakkavad masinale hiljem järele jooksma nagu aastaid tagasi Gruusias juhtus - koerad ei saa ju aru miks nad maha jäetakse ja oleksid laksust valmis peale hüppama.

Jube sant tunne ja jäta või Türki minemata, sest seal ju neid ka kõik kohad täis. Paha-paha ja kohe nii paha, et just seepärast nagu enam siiakanti tagasi ei kipugi.